Friday, December 31, 2010

Keeleoskus määras saatuse

Nii mõnigi on arvanud, et Savisaar mängis venelastega kokku juba Rahvarinde ajal ning pole nn eesti asja ajanud mitte kunagi. Sulev Valner väljendab paber-Maalehes usku, et tollal oli Savisaar siiski Eesti riigi poolel. Mulle tundub ka, et oli. Millal ja miks sündis pööre, kes seda täpselt teab.

Kui Savisaar kandideeris europarlamenti, irvitasid noored ja ilusad tema puuduliku inglise keele oskuse pärast. Ma ei tea, kui hea või kehv lugu Savisaare inglise keelega päriselt on, aga ma pole küll kunagi näinud või kuulnud, et ta oleks kuskil sõnakesegi inglise keelt rääkinud, ja ei tea ka kedagi, kes oleks seda näinud või kuulnud.

Muidugi, küllap tõlgitakse-vahendatakse vajalik talle ära. Aga Savisaare masti mees tahab ju ikka ise ka omasugustega suhelda. Ja vene keelt ta mõistab. Puiselt hääldab, aga aru saab hästi ja ise väljendada suudab samuti.

Keele piirid öeldakse olevat maailma piirid. Wittgenstein mõtles seda muidugi pisut teisiti, aga – äkki läks Savisaarega nii, nagu läks, nimelt keelepiiride tõttu?

Wednesday, December 29, 2010

Ilves ja Savisaar, nagu kaks tilka vett

ETV aastalõpuintervjuus Savisaare ärakustutamiskampaaniasse jõulise panuse andnud Ilvese vastused USA „mõjuagent“ olemise kohta ei erine Keskerakonna juhi reaktsioonidest Vene „mõjuagendi“ skandaalile.

Kui Hannes Võrno pakkus Savisaarele võimalust kaamera ees kinnitada, et ta pole Venemaalt raha küsinud, vastas küsitu: „Keegi ei taha seda teada, keegi ei usu seda ja keegi ei võta seda juttu tõsiselt ka.“ Ta ei öelnud, et ei küsinud. Ennustas vaid, et asi sumbub ja midagi ei järgne. Nii ilmselt ka läheb. Kõik ajakirjanduse jutud „paanikast“ ja „närvidekaotusest“ pole enamat kui soovmõtlemine.

Kui Õhtuleht Ilveselt (kes oli vastselt hiigelhulga häältega europarlamenti valitud) 2004. aastal küsis, kas ta viibib Eestis nn missiooniga, töötades USA luure heaks, vastas praegune president: „No mida ma veel oskaksin öelda? Kas iga inimene, kes on Eestis töötanud komparteis, oli ka KGB agent? /---/ Seda olen kuulnud inimestelt, keda ma väga tõsiselt ei võta. See on niivõrd jabur jutt, et kohe kuulutad end lolliks.“ Ilves ei kinnitanud, et tal pole olnud ega ole sidemeid USA luurega.

Mis KGB agentidesse puutub, siis üks neist on praegu Ilvese enda kantselei pressimees ja ükski könn ei köhi. Sildam ei ole avalikult kinnitanud, et Klandorfi raamatus esitatud ja juba ammusest ajast visalt levinud jutud tema KGB-mineviku kohta on valed. „Minul ei ole Eesti riigi ega riigi vastavate asutuste ees midagi varjata,“ on ta vaid öelnud. Ilves on kinnitanud, et tema usaldus Sildami vastu on täielik.

Tänases EPL-is küsib Andrus Saar, milleks meile üldse president, kui ta näeb enese ainsa ülesandena põhiseaduse kaitsmist – mis iseenesest on ju õiguskantsleri töö. „Näib, et Ilvest kammitseb miski, mingid jõud hoiavad teda tagasi. Ta pole enam vaba,“ kirjutab Saar. Küsimus on pigem, kas ta on üldse kunagi vaba olnud. „On justkui oma, kuid miskit on nagu mujalt pärit,“ jätkab Saar.

2006. aastal vihjati Õhtulehele, et Ilvese presidendikampaaniat toetati USA-st 20 miljoni krooniga. „Mul puuduvad selle kohta igasugused andmed,“ teatas tookord llvese nõunik Olari Koppel. Mingit skandaali ei sündinud ning ka ajakirjandus ei hakanud uurima, kas Ilves USA-st raha sai või ei saanud või kas ehk tuli „kolmandik sulas“. Savisaare kohta on praeguse seisuga igatahes kindlamalt teada, et ta Venemaalt tänu kapo „tõkestamisele“ raha ei saanud.

Monday, December 27, 2010

Evelini üsk Ilvese kampaania teenistuses

Ei ole juhus, et Ilveste lapseplaneerimise ja THI uuestikandideerimise uudised tulid korraga. Väidetava perelisa soovimise kuulutamine on selgelt Ilvese teise ametiaja teenistuses.

Kui THI presidendiks sai, andis tollal veel ümar Evelin abikaasale kaamera ees musi ja teatas peagi Õhtulehe esiküljel, et nemad Toomas Hendrikuga võivad veel lapsi saada. Esimest korda oli taasiseseisvunud Eesti saanud fertiilse presidendipaari.

Ent aeg on läinud ja Evelin kolmekümnest titekilost ajakirjanduse tulisel kaasaelamisel lahti saanud. Kuigi toimetused jälgivad Evelini vöökohta pidevalt erakordse tähelepanuga, pole rasedust seni kuskil. Kui 42-aastane Evelin ja 60-le lähenev THI tõesti titega maha saaksid, oleks see kahtlemata kuum kõneaine, aga vaevalt tahab Evelin oma figuuri rikkuda.

Presidendi aastalõpuintervjuus ETV-le oli veel üks tähelepanuväärne koht. THI teatas seoses Keskerakonna „kirikuskandaaliga“, et temagi annetab vahel Halliste kirikule raha – siis, kui seda üle jääb. Ilmselt tunneb president, et jalad on põhjas, muidu lubaks ta kirikule lühtri kinkida vahest pigem siis, kui ta tagasi valitakse.

Iseenesest on täiesti pretsedenditu kiidelda kirikule tehtud annetustega (ei tea, kas need on olnud lühtri või küünlajala vääringus?) – see võiks olla asi, mida tehakse vaikselt, n-ö südame sunnil, ilma tagantjärele ärplemata. Aga kui voodi on juba kampaania osaks saanud, küllap kõlbavad siis selleks saama ka annetused kirikule.

"Lõhutud kondoom" jääb ilmumata

Wikileaksi asutaja ja juht Julian Assange loobub tohutut avalikku huvi ajendanud elulooraamatu kirjutamisest, põhjuseks lahendamatud erimeelsused kirjastajatega.

„Ma ei taha seda raamatut kirjutada, kuid ma pean,“ avaldas Assange pärast Eesti rahas ligi 19 miljonit krooni väärt lepingute sõlmimist Ameerika ja Briti kirjastajatega. Raha vajas Assange enese kaitsmiseks Rootsis esitatud seksuaalkuritegude süüdistustes ning Wikileaksi tegevuse jätkamiseks.

Alfred A. Knopf ja Canongate soovisid, et teos keskenduks vägistamissüüdistusele ning kirjeldaks üksikasjalikult austraallase vahekorda kahe rootsi naisega, kes on tema vastu tunnistusi andnud. Nad nõudsid, et teose pealkiri peab olema „Lõhutud kondoom“. Assange aga keeldus oma ülimalt tõsisena kavandatud raamatut saastamast eraeluliste küsimustega.

Küll aga nõustusid „kogu tõe“ Assange'i seksuaalkäitumisest avaldama rootsi naised Anna ja Sophia, kes olid Wikileaksi liidriga vahekorras selle aasta augustis. Naiste ühine teos peaks valmima lähikuudel (loe ka siit, siit ja siit).

Saturday, December 25, 2010

Igor Mangilt aastavahetuseks

Kui eelmisel aastal pani Savisaare jõulupõrsa ahju tema ihukaitsja ja autojuht Moonika Batrakova, siis tänavu palkas vastne mõjuagent kokkama Jamie Oliveri. Veel enne uue aasta koitmist teeb kapo ettekande, mille kohaselt maksti Oliverile kaks kolmandikku ülekandega ja kolmandik sulas.

Püha jõuluaja lõpul palub siseminister Pomerants eesti rahvalt andeks, et ei suutnud Padaorg vol II ära hoida, ning vannub, käsi piiblil, et uusaasta paiku saabuv torm Virzinija tuleb märksa leebem kui esimese Hädaoru käivitanud Monika ning jõulude ajal inimesed elektrita jätnud Scarlett. Valitsus kirjastab Pomerantsi lüürilise poeemi „Mina, tormi poeg“.

Uue aasta alguses saab eesti rahvas tänu eurole viimaks aru, kui vaene ta tegelikult on. Kui selgub, et kõik jaanuari arved ja otsekorraldused eurodes on tänu pankade kartellileppele olnud numbriliselt samaväärsed krooniarvetega, tuleb nälgiv rahvas tänavale ja nõuab tsirkuse asemel leiba. Toidupanga rajaja Pieter Boerefijn tõstab käpad püsti ja läheb Hollandisse tagasi.

Saksamaal jõuludest peale euroga paralleelselt kasutusel olnud D-mark saab taas sakslaste ainsaks maksevahendiks ning sama sünnib esimeses Eestis. Teisele Eestile teeb vene suursaadik Merzljakov ettepaneku kasutada rublasid, kuid Ansip peab seda jälestusväärseks ning kapo tõkestab selle käibeletuleku. Keskturul ja samuti Rozalka omal saab kartulikoori ja tšeburekke siiski rublade eest osta. Pensionärid kogunevad Toompeale euromüntide tarvis ostetud rahakotte põletama.

Aasta alguses kolib Keskerakonna peakorter Lasnamäe kirikusse, kuhu ajakirjanikel siseneda keelatakse, sest neil ei ole ehituskiivrit. Savisaar kaebab kohtusse kõik Eesti meediaväljaanded ning võidab kõik kaasused tänu kiirkorras menetletud ja uue aasta alguses vastu võetud Rahumäe-nimelisele privaatsusseadusele, mis keelab tekitada poliitikule põhjendamatuid kannatusi. Mihkel Kärmase filmi „Mõjuagent“ tabab Kõusaare „Magnuse“ saatus.

Thursday, December 23, 2010

Unistage edasi!

Või et Savisaare päike läheb looja. Ei saa kunagi peaministriks või presidendiks. Kohe-kohe saab Keskerakond uue esimehe ja poliitiline kaardipakk mängitakse kardinaalselt ümber. Unistage edasi!

Kuritegu ju ei olnud. Mingi eetika ja värk? Ärge ajage naerma. Truude keskerakondlaste tõekomisjon (neile endile see sõna ilmselt naljakas ei tundugi) jutustab teile varsti, kuidas „kirikuskandaaliga“ päriselt lugu oli. Seppikutel ja muudel vastalistel kakukestel tõmmatakse vaip lihtsalt alt ära. Eks ole Savisaarega „kohe lõpp“ olnud ju ennegi.

Wednesday, December 22, 2010

Jänesel veab ropult

Laine Jänesel veab teenimatult: riigikontroll tegi tema töö maatasa, aga see ei koti mitte keda kuraditki, sest kõik on Edgargate'iga ametis. Isegi Keskil pole aega Jänest umbusaldada, sest nii palju on pakilisemat tegemist.

Taevas on Ansipile viimaks appi tulnud. Seda kõike poleks ju juhtunud, kui tähtede seis polnuks ülimalt haruldane: täiskuu, kuuvarjutus ja pööripäev ühekorraga. Aru ma ei saa, miks jahutakse kapoga ega pärita asjade tõelise sisu järele hoopis Igor Mangilt.

Savisaare ärakustutamine

Tõnis Saartsil on õigus: Eesti riik ei ole täiskasvanuks saanud (PM). Ehtsal idaeeuroopalikul kombel kasutab Eesti riik ühe ebameeldiva poliitiku ärakustutamiseks eriteenistuste käsi.

Päris naljakas oli kuulata, kuidas Ansip käskis ajakirjandusel asja uurida, ajakirjandus aga nõudis, et Ansip survestaks kapot Savisaare rahaafääri avalikkuse ette tooma. Mida kapo siis ka tegi, sest julgeolekukomisjon käskis. Seda ei oleks iialgi juhtunud, kui Keskerakond oleks võimul olnud, mitte opositsioonis nagu praegu.

Mitte kunagi ei oleks säärast käsku antud ka siis, kui avalikuse ette oleks jõudnud oravapartei hämarad rahastamisskandaalid. Rahumägi ja Antropov lasksid 2007. aastal oma valimiskulusid varjatult kinni maksta firmadel, mille omanikud ei pesitse sugugi Eesti piirides, aga mitte midagi ei järgnenud. Rahumäe ja tema belgia „pereliikme“ rahalised suhted ei ohusta Eesti riigi julgeolekut julgeolekukomisjoni hinnangul kuidagi.

Kuni Eestil ei ole korraliku parteide rahastamise seadust ja tõsiseltvõetavat erakondade rahaallikate kontrolli (praegune lahendus on ju naljanumber, pealegi on ebaseaduslikud annetused parteikassadesse dekriminaliseeritud), on sellised asjad paraku võimalikud. Eesti riik ei ole kaugeltki valmis saanud, nagu meile vahepeal mõelda meeldis.

Ärge saage valesti aru. Mul ei ole midagi selle vastu, kui Edgaril tuleb pageda oma Salusaartele ja elu lõpuni sinna jäädagi, nagu ÄP nõuab. See on talle igapidi paras ja rohkemgi veel. Aga mulle ei meeldi viis, mismoodi asju selleni juhitakse. Nõnda nagu mulle ei meeldinud ka viis, kuidas Ansip teisaldas pronkssõduri: pimedas ja salaja. Seda hoolimata sellest, et ta seisab nüüd sobivas kohas.

Tuesday, December 21, 2010

Pange Tuuli Koch vangi

Paremerakonnad soovitavad kapol tungivalt avalikustada, mille jaoks Savisaar täpselt venelaste käest raha lunis, palju sai ja kui palju sellest läks vasakule. Palju lihtsam kui kapot survestada on aga oodata kümme päeva, kuni hakkab kehtima „allikakaitseseadus“, ja Tuuli Koch vangi panna.

Sest enam tähtsamat küsimust kui see Savisaare raha eesti rahval ju olla ei saa, ja arvata on, et ega Koch niisama lihtsalt üles ei tunnista. Mispeale saabki kohus luua kauaoodatud pretsedendi, ja sellest on kasu kõigil: eesti rahvas saab teada, mis Savisaar rahaga tegi; poliitikud saavad teada, kes Tuulile rääkis; Tuuli saab teada, missugune on vangla seestpoolt; ajakirjandus saab sellest kõigest kirjutada mitu kuud (Postimehe tellijaskond kahekordistub).

Vanglas on Kochil aega oma Savisaare-raamat rahus valmis kirjutada, Lädra käiks teda pühapäeviti koos Bemmi-Kristjaniga külastamas. Kongist pääsedes kirjutaks Koch raamatu „Minu elu vanglas“, mis põrmustaks nii Mihkel Raua kui ka Urmas Oti, Kristina Šmigunist rääkimata. Kõigil oleks, millest rääkida, ühesõnaga: võidavad kõik.

Lukašenko patras ja patras ja patras...

Kuigi äsja valimised „võitnud“ Lukašenko ei pidanud paljuks meie armsa Urmas Paediga lausa poolteist tundi muliseda, kuulutas ta vastava vikilekke fašistlikuks rünnakuks. Mida kuradit on mul temasugusega arutada, kui mina olen ometi president ja tema mingi näruse väikeriigi närune välisminister, hõkk?

Ma saan Lukašenkost täitsa aru – mees nagu tema on ju väga üksildane, kellega tal ikka rääkida on, ümberringi ainult bandiidid ja lollpead. Need vähesed, kellega kõlbas vanasti koos viina võtta ja naistes käia, on nüüd opositsioonis, mille olemasolu tuleb taluda, et lääs ei kiunuks.

Paet, viisakas mees, kuulas ilusasti kõik ära, sobival kohal ütles kaks sõna vahele. Kindlasti ei hakanud ta vales kohas naerma nagu mina: näiteks siis, kui Lukašenko jutustas, kuidas Saddam Hussein talle helistas ja kutsus teda vahendama USA ja Iraagi rahukõnelusi.

Kindla peale olnuks Lukašenko suurepärane rahusobitaja. USA ja liitlased oleksid jätnud kõik iraaklased vanglates piinamata ning süütud tsiviilisikud tapmata, Saddami aga ei olekski mingist suvalisest Tikriti koopast välja tõmmatud ja tema hambaid kaamerate eest üle loetud. Teda ei oleks mõne aja pärast kiiruga oksa tõmmatud, vaid ta valitseks riiki sama rahumeelselt nagu Lukašenko, oodates Euroopa Liidult ja NATO-lt pai.

Ja kui Paet ei oleks pidanud lennuki peale minema, siis patraks Lukašenko siiamaani, sest mehel nagu tema lihtsalt on, mida rääkida.

Monday, December 20, 2010

Eurokorinad

Kui see on euroala kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada, hõiskab Lipstok. Seevastu Pajula näeb euro viimaseid tõmblusi ja kuuleb koledat korinat. No keda küll uskuda, ah?

Mina usun muidugi Pajulat, sest ta meeldib mulle. Lipstoki kohta loe siit. Huvitav, kas seda Eesti Panka kinni ei saaks panna, kui niikuinii euro tuleb?

Koer võiks natuke näksida

Ansipi tundeelu on valikuline: Savisaare rahaküsimine Venemaalt on jälestusväärne, aga kui oma partei mees Rahumägi välismaalaste kulul Vahemere-äärses villas peesitab, siis on kõik korras.

Savisaare kohta on eesti rahval õigus tõde teada ja selle eesmärgi nimel tohib oma tööd teha isegi uuriv ajakirjandus (PM), aga näe, Rahumäele see ei laiene. Sest vaadake, Ansip on ka ise välismaal käinud ja hotellides ööbinud, ja temal ei ole kunagi tulnud pähe uurida, kelle hotellid need on, ammugi siis veel neid enda omaks pidada (loe ka siit).

Ma soovitaks mõelda koerte kasutamise peale. Ansip teab vana komparteilasena täpselt, et keda koer on korra näksinud, see enam välismaale raha küsima ei lähe.

Saturday, December 18, 2010

Päevaleht, saa üle!

Ühühüü, nuuuks! EPL ei suuda leppida, et Edgari agendiskandaali käivitas PM ja mitte nemad. No kurb muidugi! Aga CO2-st, vaat, ei tea keegi nii palju kui Päevaleht. Niipea, kui ma tahan värskeid kvoodiuudiseid lugeda, lähen raban kioskist värske EPL-i (loe ka siit).

Eriti meeldib mulle EPL-i päevaküsimus: „Tänaseks on selgunud, et kapo teabeettekannet Edgar Savisaare Venemaa mõjuagendiks olemise kohta pole olemas. Päevalehe analüüsist selgub, et tegemist võib olla Savisaare enda lavastatud etendusega. Kas usute, et erakond dirigeeris skandaali ise?“

See on lausa Savisaare-vääriline sõnastus! Seda pole kuidagi „selgunud“, et ettekannet ei ole. Ammugi ei „selgu“ see EPL-i „analüüsist“ (loe ka siit ja siit).

Muidugi pole võimatu, et etenduse lavastaja on Savikas ise. Savisaare puhul pole üldse miski võimatu. Aga siis on Tuuli Kochist küll kahju, sest ta kirjutab ju Savisaarest raamatut. Tore on kirjutada küll, kui portreteeritav sinu kohta kaamerate ees teatab, et ega see Tuulikene ju omast peast midagi välja ei mõtle.

Aga nagu maffiasaadet ei tehta valgete kinnastega, õigekeelsussõnaraamat ühes, alkomeeter teises käes, ei ole ka Savisaare-raamatu kirjutamine kindlasti päris tavaline. Lisaköide „Kuidas ma Savisaarest raamatut kirjutasin“ oleks vahest suuremgi menuk kui oodatav põhiteos ise.

Friday, December 17, 2010

Kapo manipuleerib ajakirjandusega

Näh, pole meil on oma Wikileaksi vajagi (vt siit), sest kapo lekib niigi toredalt. Lausa nii toredalt, et kirjutab ise ajalehtedele lugusid valmis (ajakirjaniku nimi pannakse muidugi juurde), aga kui keegi täpsustusi küsib, siis vastatakse: ega see pole mingi riigisaladuse lekitamine, sest lehed kirjutavad, mis ise tahavad, ja midagi ei saa kommenteerida.

Ja mis uudist siingi on, et Savisaar mõjuvõimuga kaupleb? Selge see, et kirik ei puutu üldse asjasse. Tõestada on vaja, et kaubeldud raha pidi minema parteikassasse. Kui vastuluure tehingu tõkestas ja sellest ise lahkesti kellab, siis loodetavasti on järjejutu huvitavamad peatükid alles tulemas (PM).

Päevalehel on muidugi kade meel, et lekitati Postimehele ja mitte neile. Pole hullu, küll teie saate ka midagi. PM-i tiraaž on lihtsalt suurem, mõistate, peale selle viitab väljaande valik sellele, kellele kokkuvõttes peaks asjast kasu olema (loe ka siit).

Vähemasti sai EPL vahendada mereröövel Eerik-Niiles Krossi sõnumit, et Savisaar on venemeelne kaabakas. PM-ile ütles AS-i EÜS säravam esindaja, et Savisaar on venelaste sabarakk. Mulle avameelsus meeldib, eriti kui seda ilmutab riigi endine luurejuht (loe ka siit).

Thursday, December 16, 2010

Hoiatus Savisaarele

Kui kapo ei oleks otsustanud PM-ile on veikest teabeettekandekest lekitada, oleks Eesti ajakirjandus jõuludeni välja ainult ilmast kõnelnud. Jutukese Savisaare ohtlikkusest on kapo ilmselgelt ise valmis kirjutanud, sest ükski oma peaga mõtlev ajakirjanik ei pane uudise teksti ilma jutumärkideta sellist lauset:

„Kaalul ei ole seekord lihtsalt ühe erakonna esimehe poliitikukarjäär, vaid kogu riigi nägu ja usaldusväärsus.“ Otse loomulikult ei saa kapo selliseid asju põhimõtteliselt kommenteerida, sellist teavat ongi võimalik ainult lekitada.

Uudist siin iseenesest ei ole, sest Savisaare valijad on niikuinii enamasti venelased ja neid ei koti vähemalgi määral, et Eesti riik teda ohtlikuks peab. Nõukogude Liidu lagunemine oli ikkagi 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof ja seda õnnetut viga peaks ju olema võimalik veel kuidagi parandada.

Uudisväärtus puutub materjalil ka Eesti lugejaskonnale, sest Savisaare Venemaal-käigud ja siinsed sosistamiskohtumised on ju üldiselt teada, nagu ka Keski ametlikud sidemed Ühtse Venemaaga. Ainult see rahaküsimise jutt on esmakordne, aga kas siis keegi on senimaani arvanud, et Vene mõju Eestis saab suurendada ilma rahata? Või et Savisaar elabki kuus mõne tuhande kroonikesega, mis tal Lichtensteini laenu tagasimaksetest üle jääb?

Selles mõttes ei saaks nagu „uudisel“ Savisaare julgeolekuohtlikkusest valimistele erilist mõju olla, aga äkki on see alles sissejuhatus ja pigem sõnum Savisaarele endale, mitte niivõrd avalikkusele. Järsku plaanib Reform koos „struktuuridega“ Savisaare üldse n-ö ära kustutada? Seni pole seda tehtud ilmselt hirmus, et üheparteisüsteem paistaks muule maailmale kahtlaselt sarnane ühe teise meile vanast ajast tuttava režiimiga. Pealegi istub märtrirüü Savisaarele suurepäraselt.

Wednesday, December 15, 2010

Pervod ahistasid Rahumäge

„Selgelt naise toel“ elav reformierakondlane Jaanus Rahumägi, kellele meeldib puhata Vahemere-äärses luksusvillas ja sõita „pereliikme“ maasturiga, peab vajalikuks privaatsusseaduse loomist, et igasugused pervod ei saaks edaspidi oma kärnast koonu tema eraellu toppida ja „oma tõsiseid vaimseid puudeid“ ilmutada (ÄP).

Erinevalt Koit Pikarost ei tea ma muidugi, kas Rahumägi on teadlik kaabakas või lihtsalt loll (vrd Delfi), aga ühte ma tean küll: riigikogulase ja kapokomisjoni esimehe privaatsus on oluliselt teist sorti kui nn tavalise inimese oma.

Reform võiks natuke järele mõelda, kas on mõtet seda Rahumäge pidada, sest see oli ikka õõvastav, kui lolli juttu oli Ansip tema õigustamiseks sunnitud ajama, Rahumäe enda haletsusväärsetest ülesastumistest ma parem ei räägigi (loe siit, siit ja siit).

Ilves lepitab šaakaleid

Kas Ilvest vaevab südametunnistus? Ei usu, kuigi mõni võib tema kirja ajalehtede peatoimetajatele niimoodi lugeda tahta. Pigem vaevab teda tõsiasi, et ajakirjandusel on oma roll tema teise ametiaja sepistamisel ja pressivaenlase tiitel ei ole siin just eriti hea stardikapital.

Ilves püüab jätta muljet, et tema isiklik arvamus ei lugenud nn allikaitseseaduse väljakuulutamisel midagi. Aga me teame niigi, missugune see isiklik arvamus on. Tintla. Šaakalid. Masendav. Me alustame siis, kui ajakirjandus on lahkunud (loe ka siit ja siit).

Tuesday, December 14, 2010

Rohkem usulist kirge paluks

Äh, nii huvitav teema „Vabariigi kodanikes“ ja nii igav jutt! Ma tahaks, et Wimberg laulaks oma sitamajalaulukest või sõimaks vähemasti pappe rämpsuks (loe siit), aga ei midagi. Ainus ere täht on eetrisse pääsenud kiunuv vanamutt, kellel Urmeti soft mula juhtme kokku ajas. Aga noh, vähemasti ilmast ei räägitud.

Minu Rahumägi kaitseb mind

Ei tea, millega leheruumi küll täidetaks, kui talv ei oleks ja lund ei sajaks. Ilmselt räägitakse sellest seni, kuni kõik kuussada Hädaoru vangi on meedias sõna saanud. Aga näe, Rootsis laskis terrorist ennast õhku.

Rootsi on siinsamas, aga „naise toel“ elav kapokomisjoni esimees lubab, et meil juba nii ei juhtu. Oo jee, see jutt süstib minusse kõvasti kindlustunnet. Vaatasin veel korra Äripäeva video ka üle ja sain aru, et muretseda pole mingit põhjust (loe siit ja siit). Juurdlust toimetavad asjatundjad. Meie sõdurid võivad seal Afganistanis nii palju kineetilisi kontakte luua, kui vähegi tahavad, minu Rahumägi kaitseb mind.

Monday, December 13, 2010

Südantlõhestav paljastus

Mul hakkab Õhtulehest juba kahju. Niigi raske oli neil vaadata Ants Põldojat „Pealtnägijas“ (loe siit), siis mõnitas Krister Kivi oma Lotila-filmis peale Imbi Paju ka ÕL-i piltnikku Arno Saart (Lotila-teemalistest rünnakutest ma parem ei räägi) - ja nüüd kurdab staarreporter Mari-Leen Albers, et tal ei jagu tervisliku söögi ostmiseks raha.

Vähe sellest, Albers kaebab, et ta pole oma elu peremees, kogu aeg kulub rügamisele ära ja trenni ei jõua. Kui aja veel leiaks, siis trenni jaoks raha ikka ei leiaks.

Hr Väino Koorberg, te peate kiirelt midagi ette võtma. Albers on Teie lehe tuntumaid ajakirjanikke ja see ei tule lehe mainele kasuks, kui ta on stressis rahapuuduse tõttu. Tõstke tal ometi palka, selliseid paljastusi on kurb lugeda.

Mulle meenub veel, et meesteajakirjas poseerimiseks ei söönud Anu Saagim kaks nädalat üldse mitte midagi. Järelikult jäi söögiraha üle, selle võiks ta Albersile anda. Staarajakirjanikud võiksid ikka ühte hoida.

Sunday, December 12, 2010

Oravad kaotavad kaitseministeeriumi

Reformierakonna välis- ja riigikaitsepoliitikaalased eesmärgid näevad ette ajateenistuse lühendamise esialgu kuuele kuule, pikemaajalises perspektiivis selle kaotamise ning kaitseministeeriumi hinguselesaatmise.

„Ma ei kannata seda, et keegi valitsusse kuuluvatest ministritest minust pikem on,“ olevat peaminister Ansip salaja Rein Langile rääkinud. „Pealegi on Aaviksoo juhtimisstiil nii reljeefne, et naisalluvate hala ja karjed kostavad Stenbockini ära. Las, kurat, läheb Tartusse rektoriks tagasi ja röögib üliõpilaste peale.“

Kõnelust kuulnud pealt üks ebatruu noororav, kes lekitas jutu meediasse. Kaitseministeeriumi kinnipaneku ametliku põhjendusena nimetab Reformierakond kuulumist NATO-sse, millel on Wikileaksi andmetel Baltimaade kaitseplaan täitsa olemas.

Varem avaldatud majandusprogrammis viitas Reformierakond majandusministeeriumi sulgemise võimalusele, mille põhjuseks on majandusminister Juhan Partsi ebalojaalsus koalitsioonipartnerile.

Ametliku põhjendusena nimetatakse asjaolu, et kriis on niikuinii läbi, oravad võidavad valimised ja tegelikult kuulume me juba ammugi Euroopa rikkamate riikide hulka, ainult et mõningad omal vabal tahtel vaesunud kõlupead ei ole sellest lihtsalt veel aru saanud.

Ruussaar - loomade vaenlane

Loomakaitsjad on otsustanud laenata loodusmuuseumist inimese luukere puu Tallinna jõulukuuse otsa riputamiseks – kavatsusega varustada see sildiga „Ainar Ruussaar, loomade vaenlane“. Ettevõtmisega kaasnev kampaania selgitab: kuigi keegi pole puu otsas näinud Ruussaare luukeret, ei tähenda see veel, et päästjate töö oleks mõttetu.

Nimelt avaldas Ruussaar „Keskpäevatunnis“ arvamust, et päästjad ei peaks kasse puu otsast alla tooma ja murtud tiivaga linnukesi aitama, see on ressursside raiskamine (PM).

Loomaarmastajast telemees Heiki Valner ilmutas valmidust Ruussaar oma kätega kinni võtta ja lähimasse oksa tõmmata, aga Kanal 2 meeskond tegi talle paar rahustavat süsti ja keelas BNS-i juhile füüsiliselt läheneda. Sellegipoolest väljastas Valner süsti mõju kadudes teiste loomakaitsjatega nõu pidamata pressiteate, milles kuulutas Ruussaare kõigi loomade kõige jõledamaks vaenlaseks läbi aegade.

„Sel ei ole reaalset väärtust ühiskondlikul väljal,“ kommenteeris Ruussaar vastset loomavaenlase tiitlit. „Laiemas mõttes ei ole see oluline. Kassidest ja koertest on üks tasand veel kõrgemal. See on ühiskonna vajadused keskpikas perspektiivis ja seal see ei ole oluline." (Vrd ERR)

Saturday, December 11, 2010

Kadri Ibrus jäeti jälle auhinnast ilma!

Euroopa aasta ajakirjandusauhinna said Kärt Anvelt ja Kadri Kukk. Head ajakirjanikud mõlemad, aga tööde väljavalimise kriteeriumiks oli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine – uh, see on siis Euroopas ka päriselt olemas! Ma mõtlesin seni, et see on „Riigimeeste“ üle vindi keeratud nali.

Tegelikult on Eestis ainult üks ajakirjanik, kes seda auhinda väärinunuks, sest peale tema seda teemat lihtsalt keegi sügavuti ei käsitlegi. See on Kadri Ibrus Päevalehest. Ibrus oli ka Luige preemia üks nominente, aga Luige mehed andsid preemia Vaarikule. Noh, andsid, siis andsid – Vaarikul on, mida öelda. Aga ikkagi (loe ka siit ja siit).

Muidugi, kui ma vaatan selle Euroopa auhinna komisjoni koosseisu, siis ma tulemuste üle ei imesta: Mart Raudsaar, Lagle Parek, Eha Lannes, Erkki Bahovski, Andrus Saar ja Riina Vändre. See seltskond ei saanudki välja valida tõeliselt teravat ajakirjandust, ja ega Euroopa preemiat ei saagi mingile ehedale asjale anda, peabki olema ninnu-nännu, „positiivsete lahendustega“ pikitud. Et näeks välja nagu päris, aga ei riivaks „valupunkte“ liiga sügavalt.

Pealegi, Ibrus nii kõigi oma lugudega kui ka viimatise peaaegu meeleheitliku kirjutisega selgelt näidanud, missugune alatu ametnike ringkaitse Eestis toimib. See tõde Eesti elust on aga Euroopale ilmselgelt liiga kange.

Friday, December 10, 2010

Pressivaenlane abielus meediasõltlasega

Ilves on tõepoolest pressi vaenlane. Ja mitte ainult selle pärast, et ta allikakaitseseaduse heaks kiitis – see oli ette teada. Vabal Eestil ei ole varem olnud nii ajakirjandusvaenulikku presidenti. „Tintla“, nagu Ilves pressi kutsub, käib talle närvidele nii palju, et ta ei pea vajalikuks seda varjatagi.

See ei ole aga mitte erudiidi üleolek, vaid lõpmatute jamadega ajakirjanduse lõugade vahele sattunu pahatahtlik viha (loe siit). Olukorra muudab skisofreeniliseks Evelini mõõdutundetu ja maitsetu poseerimine meedias, mistõttu on teda põhjendatult peetud eestimaiseks Britney Spearsiks ja Paris Hiltoniks.

Seksi-Ekspress

Eesti Ekspressi veebiväljaande reklaamid on muutunud eriti seksikaks: kõigepealt soovitatakse mingit apteekides müüdavat preparaati, tänu millele pidavat seks kauem kestma, ja siis, natuke allpool reklaamitakse Pehme Ihuvärvi Vibraatorit (kirjaviis muutmata).

Kui te veel vibraatori omanik ei ole, siis nüüd on teie kord, sest Kuni Nädala Lõpuni saab selle vaid 90 krooni eest. Aga mis veel! Igale Tellijale Kaasa TASUTA DVD ja Libesti Väärtusega 250eek!!! (Kirjaviis ikka muutmata.) Mis sa vahid, telli kohe.

Thursday, December 9, 2010

Miks Annus seda Neiveltile räägib?

Aeg-ajalt on kombeks sonida Eestis teadagi võimatust „spetsialistide valitsusest“, mis tooks õnne meie õuele ja looks eesti põlve uueks – ja selle valitsuse liikmena nimetatakse peaaegu alati Indrek Neiveltit. Kelle sõnumeid edastab meedia erakordse hardusega, justkui oleks praegu üht Vene panka juhtiv mees mõni messias, kelle kogukonnaga liitumine võib meid ära päästa peatsest maailmalõpust.

Nüüd on Ekspress avaldanud maadevahetuse protsessi ühe peategelase, ehitusärimees Toomas Annuse pealtkuulatud kõne üleskirjutuse, milles Annus Neiveltile seletab, kuidas asi käib. Neivelt vastab ainult „mhmh või „jajah“ ning Ekspress peab vajalikuks rõhutada, et Neivelt ei ole kriminaalasjaga kuidagi seotud. - Aga miks ikkagi Annus seda Neiveltile räägib?

Annus seletab: „Ei no, alguses neil polnd seda seadust ja... /---/ aga vaatasime, et riik tegi sellise seaduse, et kellel, kes on looduskaitsemaade omanikud, nendel ta vahetab ringi, eks ole.“ - Võib-olla on Annus ja Neivelt vanad sõbrad, aga kindel on üks: Neivelt mõistab väga hästi, mida see tähendab, kui seadust veel ei ole või selles on lüngad.

Uus aastatuhat oli omadega alles üsna alguses, kui Neivelt, tollane Hansapanga osanik, otsustas väikeaktsionäridele mütsi pähe tõmmates ratsa rikkaks saada. 2002 tegi maksuamet Neiveltile ettekirjutuse ja nõudis siseinfol põhinenud supertehingu pealt 2,4 miljonit krooni maksmata jäetud tulumaksu tagasi. Seadused olid tollal auklikumad kui praegu, Neivelt maksis raha ära ja midagi hirmsat ei juhtunud.

Wednesday, December 8, 2010

Kuidas uuringuga manipuleerida

Kaitseministeerium tellis uuringu, mille pealkiri on „Avalik arvamus ja riigikaitse“. Ja väljastas ka pressiteate, mille Delfi üks ühele üles riputas. Postimees aga suvatses ka uuringut ennast natuke silmata. Võrrelge. Nagu ei olekski seesama uuring, mis?

Teistele lehtedele pole asi üleüldse huvi pakkunud. Mis on kummaline, sest arvud on jahmatavad: üle poole vastanutest väljendab vastumeelsust Eesti sõdurite tegevuse suhtes Afganistanis.

Ja seda vaatamata sellele, et vastajate valikul rakendati nn noore mehe reeglit: „valimisse sattunud aadressil viiakse läbi intervjuu noorima kodusoleva meessoost leibkonna liikmega vanuses 15–74, kui mehi kodus ei ole, siis noorima naisega“ - ilmselt lootuses, et mehed on ikka rohkem sõja poolt. Võime vaid kujutleda, missugused olnuks tulemused siis, kui rakendatuks „vana naise“ või „noore naise“ reeglit.

Tähelepanuväärne on ka see, et tuhande vastanu kokkusaamiseks kedrati läbi rohkem kui viis tuhat aadressi.

Tuesday, December 7, 2010

Kõik on rootsi naiste süü!

Appi, nuuks, kõik on läbi! Rootsi politsei vahistas Julian Assange'i mingi kahe suvalise rootsi muti jutu põhjal, et Assange olevat neid vägistanud. Einoh, kui mina Assange'iga kokku juhtuks, ma küll ei pipardaks.

Iseenesest on see klassika. Mafioosod pannakse kah kinni maksupettuse või relvaloa kojuunustamise või millegi sellise pärast. Ei saa ju maailmale teatada, et Pentagon käskis Assange'i oksa tõmmata, kas või peldiku taga maha lüüa, ükskõik mida, peaasi, et ta enam seda teha ei saa, mida ta teeb. Nii et kui need kaks rootsi kõõma ei oleks kisama pistnud, küll siis oleks leitud teised, kes tema vastu tunnistaksid. (Loe ka siit, siit, siit).

Tapjahai tõstis puhkusepaketi hinda

Eestlased on valmis soojamaareisi eest endisest rohkem maksma, sest võimalus hukkuda hai lõugade vahel pakub enneolematut närvikõdi ning hea õnne korral võib see igaveseks vabastada ka jõulude eel võetud SMS-laenudest (PM).

„Sukeldujad käivad haisid ise otsimas, sest kohtumine nendega on suur rõõm,“ rääkis Sharm el Sheikhis töötav sukeldumisinstruktor Olav Pedari ÕL-ile. „Keda hai on korra näksanud, see muidugi tavaliselt enam Egiptusse tagasi ei tule. Ent enamik Eestist tulnud puhkajaid loodab muidugi, et hai nad päästab ning nad ei pea enam mitte kunagi Eestisse naasma.“

Back in the USSR

Eesti viimase aja seadusloomet iseloomustab soov kinni toppida arvatajate suud, „kits kärneriks“- tüüpi kontrollimehhanism ja täiesti varjamatu tahe legaliseerida korruptsioon. Korruptsioonivastane seadus, erakonnaseadus ja allikakaitseseadus on ilmsed sammud ühiskonna sulgumise ja stagnatsiooni suunas.

Kõige selle eest tuleb tänada Reformierakonda, kelle pea on pikk võimulolemine pööritama pannud ning kes tõenäoliselt moodustab valitsuse ka pärast kevadisi riigikogu valimisi, sest nende poolt hääletavad kummalisel kombel ka vaesed ja näljased, kes kardavad, et muidu müüb Edgar Eestimaa Venemaale maha.

Ent mis kuradi riik see on, mis teeb ettevalmistusi uuriva ajakirjanduse pankrotistamiseks, dekriminaliseerib musta raha voolu parteikassadesse ja kus kedagi ei huvita, mida annavad võimuolijaid vastu heldetele „vendadele“ välismaal, kes lubavaid neil lahkesti oma villades puhata? Tõesti sellist Eestit tahtsimegi või.

Monday, December 6, 2010

Stubb ja Paet mängivad koos alasti golfi?

Ah või et Stubb ja Paet on suured sõbrad, kohe nagu vennad ja kaksikud, nagu sukk ja saabas! Seda on küll raske ette kujutada (PM). Äkki nad mängivad isegi koos alasti golfi? Stubbiga ei teki probleemi, aga paljast Paeti ma küll ette kujutada ei suuda, kujutlusvõime ütleb lihtsalt üles.

Unistusest mängida alasti golfi rääkis Stubb küll enne välisministriks saamist, aga ministritoolile istumast see teda ei seganud. Ja miks peakski, unistada ju ikka võib! Tema eelkäija Kanerva sahmerdas ju mingi strippariga ning seda päriselt, mitte unistustes.

Ja küll tahaks teada, mis nalju nad omavahel teevad! Sest Paeti huumorimeelest ei tea Eesti avalikkus kahjuks mitte midagi ning vaevalt on kellelgi üldse pähe tulnud, et tal see olla võiks.

Sunday, December 5, 2010

Evelin seljatas filmistaarid

Kui Eesti meediakajastuse ja netikommentaaride järgi otsustada, siis oli Tallinnas toimunud Euroopa filmiauhindade galaõhtu ainus tõeline staar Evelin Ilves, kellel oli kaasas ka tundmatuks jääda soovinud abikaasa, juhtumisi Eesti president.

Saturday, December 4, 2010

Jah, Aunaste Ansipi vastu!

Mäletan eelmise aastalõpu Ilvese ja Ansipi teleintervjuusid täpselt nii igavate ja mõttetutena, nagu neid kirjeldab Vahur Kersna PM-is. „Sõbrad, ma ei viitsi. Aga teeme ära, muidugi.“ - Just nii see Ilvesega oli. Ja Ansip pani tulnukat nagu alati.

Aga mõelda vaid, kui Ilvese või Ansipi vastas istuks Maire Aunaste – ringutaks dramaatiliselt, oigaks orgiastiliselt ja pungitaks silmi nagu selles ETV kõigekõige jõledamas saates, mis pagan ta nimi oligi? Hollallaa, siis oleks, mida vaadata.

Muidugi ei anna ei Ilves ega Ansip Aunastele mitte mingit intekat. Kersna lobiseb ju isegi muu hulgas välja ammugi teada tõsiasja, et meie maal ei vali peaministri ja presidendi intervjueerijaid mitte ETV, vaid kõrgestisündinud ise.

Friday, December 3, 2010

Lotila on Urmeti kõrval andetu käpard

Ennast automaatselt kvaliteeteestlaseks pidav Jaak Urmet teatab, et temasugusel ei saa olla mingeid sõbrasuhteid „susijate ja ennasttäis mölakatega, pealekaebajate ja isekate tõbrastega, ajudeta lammaste, vimmaõhutajate ja keldri-Goebbelsitega, idiootidest võrgukommentaatorite, rahakühveldajate, parteiliste sulide ja saamameestega, rääkimata kõikvõimalikku sorti, liiki, laadi ja tõugu varastest ja röövlitest, prügistajatest ja sarikihutajatest“ (EPL).

Tahaks teada, millel põhineb Wimbergi kindlus, et tema enda näol on tegemist mõtleva ja intelligentse inimesega. Sellel, et ta on koolis käinud ja raamatuid kirjutanud? Või sellel, et ta on ta on pikka aega loonud lastesaadete tekste, nende hulgas Tomile ja Annile ning Buratinole? - Iga laps on kuulnud, et kes teisele ütleb, see ise on. Sellest sugeneb aastatega heal juhul täiskasvanulik mõistmine, et siin ilmas on tegelikult võimalik midagi öelda vaid iseenda kohta.

Küsimused Urmetile: mis vanusest hakkab väärt- ja rämpseestlasteks jagunemine toimima? Kas kahe rämpseestlase lapsest võib kasvada väärteestlane? Kas on võimalik üleminek ühest kategooriast teise? Ja viimaks: kes ikkagi otsustab selle üle, kes on rämps ja kes väärt? Tõesti Urmet või? - Kui nii, siis ei tahaks ma küll väärteestlane olla. Ja kes on need väärteestlased, kellega koos hakkab Urmet võimu võtma? Missuguste võtetega on kavas rämps pildilt välja suruda?

Sami Lotila aluspüksinaljad mõjuvad Urmeti loo kõrval süütute laste muretu mänguna. Kui see Urmeti lugu ei ole vaenu õhutamine, siis ma tõesti ei tea, mis seda on.

Thursday, December 2, 2010

Afganistanis on odav tappa

Afganistanis relvastamata tsiviilisikuid tulistanud USA sõdur läheb vangi ainult üheksaks kuuks. Kokku on kohtu ees 12 sõdurit, keda peale mõrvade süüdistatakse ka surnukehade rüvetamises.

Aga muidugi, meie sõdurid ei läinud sinna kedagi tapma. Tuleb lihtsalt ette, et nad on vaenlasega "kineetilises kontaktis". Meie sõdurid ei ole ka just väga õnnelikud, et nad saavad Afganistanis olla. Mitu inimest nende käe läbi on surma saanud, nad ei ütle.

Wednesday, December 1, 2010

USA hiinastub

Kui kolmandat maailmasõda peetakse infotehnoloogiliselt, siis neljandat ilmselt hoopis kivide ja kaigastega. Ei mäleta, kes seda esimesena ütles ja kus. Aga mõte oli see, et nn virtuaalreaalsuses peetaval sõjal on niivõrd otsesed mõjud materiaalsele maailmale, et suurt midagi ei järele.

Võib-olla ei peakski uut ilmasõda nägema mitte Koreade sõjalises konfliktis (millega teised suurriigid ilmselt ei liitu), vaid hoopis Wikileaksi paljastustest sündivas muutusteahelas, mis paratamatult järgneb ja mille iseloomu me täna veel ei tunne, rääkimata selle käigu etteaimamisest?

Mida suuremaks kasvab tahe varjata, seda enam tugevneb ka vastaspoolus: tahe paljastada, välja tuua, avalikkuse ette kiskuda. Ja vastupidi: kui kõik oleks niigi teada, poleks ju kellelgi põhjust oma elu kaalule pannes tirida avalikkuse ette informatsiooni, mis oli mõeldud kasutamiseks väikesele otsustajate ringile. Wikileaksi tegevus tõendab, et suurriikide tahe salastada infot on muutunud üle kriitilise piiri suureks.

Salajaseks loodud info avalikustamine toob omakorda kaasa salastamismeetmete karmistamise ja poleks imestada, kui USA hakkaks peagi internetti tsenseerima Hiina kombel. Jne, jne. Kuni kahe vastandliku soovi – varjata ja avalikustada – sattumine äärmusse toob kaasa nn infoplahvatuse, mille tagajärjed on ettearvamatud. Kindel on aga, et teabe kui mittemateriaalse entiteedi kasutamine seninägematutel viisidel põhjustab olulised ja selgelt ootamatud muutused selles maailmas, mida harilikult nimetatakse reaalseks.

Kui USA-l õnnestubki Assange'ile ots peale teha, ei väära see protsessi. Vastamisi ei ole siin mitte niivõrd konkreetsed inimesed ja isegi mitte riigid, kuivõrd printsiibid. Inimese võib tappa, printsiipi mitte.

Tuesday, November 30, 2010

Jaanson läheb läbi?

Kui Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson Pekingist olümpiahõbeda tõid, ei suutnud ma kuidagi otsustada, kumb mulle rohkem meeldib, kas Jaanson või Endrekson. Endrekson on pikem, ilusam ja noorem, aga Jaansonil on jälle rohkem sarmi, ja pealegi, üle neljakümneselt olümpiamedal kätte saada on ikka kõva sõna.

Natuke aega tagasi tõmbas Jaanson oma sportlaskarjäärile joone alla, aga andis kohe mõista, et ega ta treeneritööd teha ei viitsi. Selgus ka, et mees on ametlikult töövõimetu. Vähe sellest, ta rääkis lahtise tekstiga, kuidas tema abikaasa, kes oli ka tema enda treener, peab palga „kokkusaamiseks“ susserdama – võtab Pärnus ka noortetreeneri palka, aga tegelikult neid ei juhenda (PM).

Järelikult ajas teda parteisse astuma ja riigikokku kandideerima rahahäda ja ainult see. Einoh, ja ega siis riigikogus istumist ju töövõimetus ei sega! Palk on kah jumala normaalne. Kus on nüüd Juku-Kalle oma särkidega? Trubetsky ei läinud läbi (loe siit), aga Jaanson võib minna küll.

Eesti vajab oma Wikileaksi

Wikileaksi seekordsed paljastused ei mõjuta avalikku arvamust ilmselt nii palju kui näiteks kurikuulus Iraagi sõja tapavideo (Yeah, look at those dead bastards!), sest kes siis poleks kuulnud Putini alfaisasusest või Karzai maniakaal-depressiivsest psühhoosist (loe siit).

Mõned diplomaatilise keele pärlid võiksid toredasti haakuda ka meie poliitikutega: Eesti alfaisane saab ilmselt olla vaid Ansip, kergesti solvuv ja autoritaarne „alasti kuningas“ sobiks iseloomustama Savisaart. Aga nii tore oleks ju teada saada, missuguste sõnadega see seltskond üksteist õnnistab, kui ajakirjanikke kuulmas ei ole. Siis ilmselt üksteise suunas lendavate „idiootide“ pärast vabandust ei paluta.

Seoses peatselt välja kuulutatava „allikakaitseseadusega“ (loe siit) on Eesti oma Wikileaksi teke vägagi teretulnud ja loodetavasti isegi paratamatu. Sest üks koht võiks ju inimesel ikka olla, kuhu ta saab viia kõik salajased paberid ilma, et Rein Lang teda kohe vangi paneks. Just nimelt paberid (meilid, videod jms), st puhta info ilma omapoolsete luuludeta. Ajakirjandusväljaanne ei ole turvaline, sest kui jamaks läheb, peab ajakirjanik lekitaja välja andma.

Mida ja mil moel ajakirjandus sellise infoga peale hakkab, on juba otsustamise ja vastutamise küsimus, sest selge on see, et igasuguse info avalikustamine on kellegi huvides. Ent ka seadused on kellegi huvides, eriti kui jutt käib infost ja selle salastamisest.

Ja siin kerkibki väga raske küsimus: allikate kaitse. Wikileaks ei ole suutnud oma allikaid kaitsta: tollesama Iraagi tapmisvideo lekitaja Bradley Manning võeti kinni ligi 90 000 sõjadokumendi avalikustamise süüdistusega ning kui tribunal ta süüdi mõistab, võidakse talle määrata kuni 52-aastane vangistus.

Sunday, November 28, 2010

Allar Jõks hüppas aknast välja

Pühapäeva hommikul ärkasid Allar Jõksi naabrid naiste kilgete peale, sest endine õiguskantsler oli kauni talveilma puhul otsustanud täita oma lubaduse magamistoa aknast alla hüpata, kui parteide rahastamise asjus mingi seadus vastu võetakse. Jõks sooritas ühe brüneti ja kahe blondiini seltsis lausa mitu hüpet (loe ka siit).

„Ma teen alati seda, mida luban,“ naeratas Jõks fotograafidele. „Nagu teiegi juba riigikontrolli allikatest teate, asub minu magamistuba tõepoolest esimesel korrusel.“ Jõks lisas, et loomulikult on parteide rahastamist kontrollima hakkav parteilastest komisjon naeruväärsuse tipp, aga magamistoa aknast lumehange maanduda on sellegipoolest meeldiv meelelahutus, mida ta on sobiva suurusega lumehangede olemasolu korral varemgi harrastanud.

Kui Kroonika fotograaf ennast millegipärast ägedalt kratsides järele päris, kes on need kolm kena naisterahvast, vastas Jõks: „Need naised töötavad advokaadibüroos Sorainen. Oma inimestega töövälisel ajal kehalisi tegevusi harrastades tervislikult koos aega veeta tekitab väga mõnusa tiimitunde.“

Jõks soovitab aknast lumehange hüpata kõigil, kelle magamistuba asub esimesel korrusel, sest spontaansed tegevused pakuvad palju rõõmu. „Mina ütlen nii – kui mõte tuleb, peab selle kohe realiseerima: muidu on ikka nii, et täna on palju tööd, homme valutab sõrm.“

Friday, November 26, 2010

Rosimannus kaotas närvid

ÄP tegi Rahumäe jahumäeliku olemuse paljastamisel nii head tööd, et oravate halliks kardinaliks peetud Rain Rosimannus kaotas närvid. Arusaadav, ega Rosimannus ise ka just vaene mees ei ole, loodetavasti jõuab järg varsti temani.

Ja jälle Vaarik mängus. Ilmselt lisandub peatsele tööpakkumisele Luigelt ka midagi magusat oravate poolt (loe ka siit).

Oravad seelikusabas. Tintla surmutamine

Kui 2007. aastal puhkes 1988. aasta Tartu sündmusi meelde tuletav „näksimisskandaal“, teatas peaminister Ansip, et sel ajal, kui koerad „näksisid“, oli tema ämma juures. Vastupidist tõendada ei õnnestunud ja kisa sumbus. Teflonmehele ei jäänud isegi plekki külge.

Skandaali sattunud Rahumägi katsetab sama nippi: kogu tema rikkus olevat tegelikult naise oma ja natuke ka Belgia sõbra oma, aga sõber olevat kah pereliige (belglane ise ütleb, et Rahumägi on tema vend, hahahaa). Äripäeva ajakirjanikud aga olevat tänavaröövlid, kes täitvat enne valimisi poliitilist tellimustööd (loe ka siit).

No ma ei tea, oleks meil tsiviliseeritud riik, siis poleks sellisel mehel poliitikas (kapo komisjoni esimees ju takkapihta!) enam sekundikski kohta. Selline jama, nagu Ansip Jahumäe õigustuseks suust välja ajas, kipub juba kujutlusvõime piire ületama.

Võib-olla avaldas Äripäev selle loo just selle pärast, et ei taha veel selle loo pärast pankrotti minna, sest Reformi kätega valmis tehtud „allikakaitseseadus“ võimaldab seda peagi korraldada. Tähelepanuväärne, et seaduse poolt hääletas kaks Postimehe endist peatoimetajat. Strandbergi üle ma ei imestagi, tal on isiklikuks vimmaks põhjust rohkem kui küll (loe siit ).

Nüüd loodavad lehed, et president Ilveses on Vaba Euroopa aegadest säilinud kübekenegi ajakirjanikku ning ta ei kuuluta seda seadust välja. Ma ei oleks ülearu optimistlik. Ilves on taasiseseisvunud Eesti selgelt kõige ajakirjandusvaenulikum president.

„Tintla“ on ju avalikkuse ette toonud Ärma joki, vassimise päritolu ja keeleoskusega, selgitamata suhted USA luurega, Kadrioru pressišefi KGB-mineviku; presidentuuri alguses noriti palju viletsa eesti keele, kõnekomistuste, nätsunärimise ja vales kohas taskusse ununenud käte pärast. Siis veel see salapärane muhk otsa ees (loe siit ) ja väikese Ilvese maandumine kaitseministeeriumisse (loe siit). Eelmisel aastal suutis Kadriorg rikkuda vastuvõtu tseremoonia ülekande ETV-s, millega hiljem muus meedias uljalt kiitles (loe siit). Meediasõltlasest Evelini kirglik suhe ajakirjandusse veel kõigele lisaks.

Thursday, November 25, 2010

ETV kisma Õhtulehega kogub tuure

Ega nad pole teineteist eriti kunagi sallinud, aga nagu ma juba ennustasin: see „Pealtnägija“ lugu Ants Põldojast ei meeldinud Õhtulehele kohe üldse (loe siit).

ÕL andis operatiivselt vastu iseenesest juba vana asja üles soojendades: Vahur Kersna ammusele jutule, et ETV-sse saab saatelõike osta, leiti lisaks konkreetne inimene nime ja näoga, kes süüdistab „meelehea“ küsimises sporditoimetaja Anu Sääritsat. Lisaks käsitatakse 23. novembri paberväljaande nupus Põldoja-lugu otsese rünnakuna väljaande suhtes, viidates, et kõigepealt tuleks ajakirjanduslikku printsipiaalsust rakendada omas majas.

Kui esialgu jäi meediast mulje, et Säärits kavatseb kohtusse anda mehe, kes tema kohta laimu levitas (mis oleks loogiline), siis nüüd võib PM-i paberist selgelt lugeda, et hoopis ERR kavatseb kohtusse anda Õhtulehe. Niisiis on kaks mõjukat meediakanalit isiklikke solvumisi vormimas kohtuasjadeks väljaannete vahel.

Rahumäel suu suitseb

Kui ajalehed oleksid hobused ja neile saaks panuseid teha, siis teeksin panuse Äripäevale. Mitte et ta kihutaks kõige kiiremini, küll aga tuleb sealt vahel päris tõelist uurivat ajakirjandust. Eriti meeldis mulle, kuidas Rahumägi talle näidatud piltide peale õhku ahmis (vt siit). Kõõks, mina ise pildil! Hõkk, minu maja ja auto ka!

See, mis täna Rahumäe kohta avalikkuse ette toodud (ÄP, ÄP), on suurepärane materjal ja põhjaliku töö tulemus, mitte mõni lekitatud lintide mahakirjutamine (kuigi ei saa salata, et ma jumaldan pealtkuulatud kõnede üleskirjutusi). Lähiminevikust on sama head olnud Savisaare laenu kajastamine ja eesti ahnurite finantskeretäied Bulgaarias (vt siit). Tõsi, üheski nimetatud juhtumis pole nn lõplik tõde päevavalgele tulnud. See ei näita aga mitte ajakirjanike saamatust, vaid ettevõetud teemade keerulisust.

Kui Reform Rahumäest veel elulooma tahab saada, siis peab mehe kiiremas korras kehakeele valdamise ja meediaga suhtlemise koolitusele saatma. Ega siis lolli teesklemine pole lahendus ja igavesti ei saa ju kaamera ees kõõksuma jääda.

Wednesday, November 24, 2010

Ansip ja Savisaar, ufonaut ja kosmonaut

Kesikutel, paistab, on raha palju – vähe veel Kesknädalast, Pealinnast ja kõigist neist tasuta jaotatavatest linnaosalehtedest, jõuab veel meediauuringuidki tellida. Ja veel milliseid. Need näitavad „drastiliselt“, et ajalehed ei armasta Savisaart, küll aga armastavad Ansipit (EPL, PM)

Noh, eks Ansip näe kobedam välja ka? On tibake noorem, pole ülekaaluline, naine pole tema juurest mõne nooremaga jalga lasknud, nagu Savisaarega õnnetul kombel juhtus. Kõiges muus peale välimuse on neil sarnasusi rohkem kui erinevusi.

Ainult et kui Savisaar võtab Ansipi kohta kõikse aeg midagi arvata (Ansip on end isolatsiooni mänginud, tahab lapsed ohvriks tuua, on peaminister Laari armust, valetab, tegi vea, pettis riigikogu ja avalikkust jne, jne), siis Ansip on öelnud, et välistab koostöö Savisaarega – ja et Savisaar on kosmonaut (Delfi). See viimane on päris naljakas, sest Ansipit ennast nimetatakse tihtipeale ufonaudiks ja tulnukaks.

Paistab, et Savisaar ei pea oma parteilehti ise ka ajakirjanduseks, sest mis ta muidu pidevalt "õukonnameedia" kallal kiunub. Aga kui ei pea, kas on siis mõtet nende huumoriväljaannete alla nii palju pappi magama panna?

Euro kaputt

Selleks ajaks, kui eestlased pärale jõuavad, on kõik head asjad alla käinud. NATO mehkeldab venelastega, EL-il pole mingit autoriteeti ning kauaoodatud euro võib veel enne otsad anda, kui Ansip jõuab ekstra tema tarbeks püstitatud rahamassinani Estonia teatri juures.

Ma ei imestaks küll, kui sakslastel kogu selle jama kinnimaksmisest kopa ette viskaks ja nad ise euro ära tapaksid (vrd PM). Iirimaa ja Portugal on niigi kõvad pähklid, aga Hispaania on nii suur, et seda ei jõua isegi sakslased kinni maksta, vähematest rääkimata. Kõigepealt ütles Merkel, et Multikulti ist kaputt, järgmisena ütleb ta Euro kaputt ning et ei tuleks öelda Deutschland kaputt, saadetakse euro kus kurat ja Saksamaal tuleb jällegi käibele vana hea D-Mark.

Tuesday, November 23, 2010

Kesk ja nälg

Kui tuli uudis Trubetsky Keskerakonda astumise uudis, pakkusin välja, et armastatud muusiku samm oli meeleheite akt, põhjuseks nälg. Nüüdseks on teada, et täpselt nii oligi (ÕL/Reporter).

Ent kui mees lootis peagi vähemalt kõhu täis süüa, selgus, et häda saab minna veel palju hullemaks. Avalik kisa ja poliitsõim muutus nii suureks, et Trubetsky murdus (loe ka siit, siit ja siit). Inimene ei ela üksnes leivast.

Pole aga võimatu, et Keski ajutrust nägi sündmusi ette ning aimas ka, millega lugu lõpeb - ega kandnudki Trubetskyt üldse Keski nimekirja (vrd Publik). Tõepoolest, äriregistris sellest afäärist märki maas ei ole.

Leian, et Keskerakond peaks täielikult ruineeritud lauljale vähemalt mõne aja jooksul tagama nii leiva kui ka psühhiaatrilise abi. Nimelt Kesk, sest nemad lõikasid sündmusest kasu, sellal kui kõik kahjud tuli kanda Trubetskyl – kes ilmselt esiti ei üldse mõistnud, millesse sattus. Me ei soovi ometi lugeda uudist „Kesk ajas Trubetsky hauda“? Sõnaühend „poliitiline laip“ ei tohi saada konkreetset sisu.

Monday, November 22, 2010

Mis nad ometi tegid meie Marikaga?

Ma ei soovita siin blogis üldiselt toimetamata lugejakirju, aga kuivõrd ajakirjandus on Marika Priske juhtumi kajastamisega selgelt jänni jäänud, teen erandi: Viktor Siilats jutustab Delfis, kuidas tema asju näeb. Teksti tuleb lugeda väga ettevaatlikult, arvestades ka Siilatsi enda tausta, mis ei ole kaugeltki erapooletu.

Üks on siiski ilmne: ministeeriumites toimuvast ja kantslerite tegelikust mõjuvõimust on avalikkusel väga ähmane ettekujutus. Teame täpselt nii palju, kui keegi suvatseb ajakirjandusse tilgutada.

Lisan siinkohal juba varem väljendatud hämmeldust (loe siit) põhjustanud lugude lingid: Andrus Karnau siidine lugu PM-is ning ÄP täiesti ÕL-i laadis nutukas „Mis nad ometi tegid meie Marikaga?“ Hundimägi, Sa näed – ja ei mürista?

Laaneots ja Lotila

Jälgisin huviga reaktsioone EPL-is ilmunud Raimo Poomi kirjutisele, milles ta iseloomustab sõnadega „kohatu, maitsetu, taktitu, õõvastav“ kindralleitnant Ants Laaneotsa väljendatud vajadust seista vastu väljastpoolt tulevatele psühholoogilistele rünnakutele.

Pole vist varem nähtud, et EPL-i nimelises kommentaariumis säärane andmine käib. Läbimõtlemata ja naiivne mängimine teemadega, millest aru ei saada, infantiilsed paralleelid ajaloost ja kohatud liialdused ajasid pöördesse nii riigikogulasi, harrastuspoliitikuid kui ka niisama aja surnukslööjaid.

Näha Laaneotsa öeldus ohtu arvamusvabadusele eeldab peale ülitundlikkuse ja erakordse liialdamiskalduvuse ka mõistete lootusetut segiajamist, millega kaasneb mingi imelik, lapsik viha ja ilmne soov mõnel mehel lihtsalt suu kinni toppida – seni lonkav tsiviilkontroll kaitseväe üle peaks Laaneotsa kohe rattale tõmbama ja vabandust paluma sundima. No mille pärast?

Poom oleks võinud mõelda selle peale, et kui Laaneots vihjab Lotilale psühholoogiliste rünnakute kontekstis, siis teab ta ilmselt rohkem kui tema. Ei saa ju enam selgemini öelda, kui Laaneots seda tegi? Laaneots ei saa ju otsesõnu väita, et Lotila täidab venelaste tellimust, kuigi sisuliselt ta seda siiski tegi (ma rääkisin sellest juba ammu, loe siit). Kodanikuvabadusega ei ole sellel kõigel midagi pistmist, infosõjal ja arvamusvabadusel võiks ajakirjanik ikka vahet teha.

Ootuspäraselt reageeris poliitikutest ainult Jaak Aaviksoo, kes näeb samuti, et teema käib Poomil üle jõu ja mõistuse, ent kes Laaneotsa öeldut targu kuidagi ei kommenteeri. Võiks muidugi. Usun, et kaitseministeerium teab juba, kes Lotila-nimelise nuku niite tõmbab. Ilmselt pole veel tulnud aeg sellest avalikult rääkida.

Sunday, November 21, 2010

Trubetsky ei läinud läbi

Rääkisin juba siis, kui Trubetsky Keski astus, et afäär võib lõppeda närvivapustusega, sest loovinimese psüühikal on parteilaseeluga raske kohaneda (loe siit ja siit). Mil määral oli Trubetskyle suunatud „vaimne terror“ väline ja kuivõrd tulid need hääled tema enda seest, on raske hinnata.

Kas väljaastumine tervenemise toob, on kahjuks küsitav. Haigustekitaja on küll kõrvaldatud, ent tõbi võib olla levinud nii sügavale, et sellest ei piisa. Pealegi ei kao nii kergesti ka hääled väljastpoolt: ega rahvas unusta. Eluaeg näitavad näpuga, itsitavad pihku ja sosistavad. Piisab sellest, kui keegi Trubetskyle tänaval järele kisab: „Sotsid on värdjad!“ - kui vanad haavad lähevad jälle lahti (loe siit).

Toobal võib küll Trubetskyt solvanud põhjajoonud arvamusliidrid vangi panna, aga temasugune karastunud broiler ei saagi looja õrna hinge mõista. Ega siis kättemaks kedagi ravi. Teraapilisena võiks mõjuda elulooraamatu kirjutamine ning kuuldavasti ongi Trubetskyl teos esialgse pealkirjaga „Edgar, mu arm“ juba töös. Sest olgem ausad, raha oleks ikkagi ka vaja.

Saturday, November 20, 2010

Pullerits leidis mõttekaaslase

PM on avaldanud tippajakirjanik Priit Pulleritsu kahesaja viiekümnenda loo sarjast „Mehed ja naised“, seekordne on kõrgtasemel huumor. „See ei ole ju naiste süü, et nende aju ei küüni nii kombineerima nagu meestel,“ kiunub Pullerits silmakirjalikult. „Ütle mulle üks naisettevõtja!“ läheb Kägu härga täis.

Ja selles vaimus edasi. Teineteisemõistmine on täielik. Mis on natuke imelik, sest Käo naine on teatavasti Kristiina Ojuland, millega on kõik öeldud, aga Pulleritsu naisest ei tea lai avalikkus ööd ega mütsi. (Loe ka siit, siit ja siit.)

Muidugi on sellist pehmet mula kena ja kerge lugeda, ja ega muidu ju rahvas Postimeest ei telliks kah. Iseenesest oleks Pullerits võinud hoopis välja uurida, kas see „äge pruut“ Käo kodus on korraks Brüsselist käima tulnud Ojuland või keegi teine.

Üksiku naesterahva solgutamine

See on hämmastav, missuguste õrnade siidikinnastes kätega kohtleb ajakirjandus Partsi kantslerit Marika Prisket, kelle kodu – rääkimata töökohast – kapo läbi otsis. Kui mõnel kesikul kapo külas käib, siis ei kahtle keegi, et tegemist on pättide ja sulidega, ja enamasti on see muidugi varem niikuinii teada ka.

Marika Priskest aga ei tea keegi eriti midagi. Mulle tuleb ta silma ette presidendi vastuvõtult, kus ta käib üksi, jalas pikad püksid ja peal mingi lohvakas pluus. Mis ei pea sugugi katma rippuvaid pekke, sest Priske on vägagi sportlik naesterahvas. Kui ma mälu värskendasin, leidsin siiski ka kleidiga pilte, aga näha on, et kleite kanda Priskele ei meeldi. Jooksuriietes tunneb ta end palju mugavamalt.

Veelgi vähem on teada Tamur Tsäkkost, see mees pole meediaga üleüldse suhelnud, ja vaat see on juba iseenesest kahtlane. Pärast kahtlustuse saamist ei soostunud teda iseloomustama mitte keegi peale suure suuga kooliõe Ester Tuiksoo, keda lai avalikkus tunneb ministriajast külge jäänud kalalõhna järgi, maadevahetuse kohtuprotsessi süüdistavavana ning Oliver Kruuda sõbrannana.

Kas seni laitmatu mainega Priskel süüd leitakse, on raske ennustada. Kaldun arvama, et kapo tegevus on pigem kui Priske vastu suunatud Partsi diskrediteerimisele. Reform tahab majandusministeeriumi endale saada ning enne valimisi on vaja tekitada negatiivne foon tema haldusalas.

Friday, November 19, 2010

Rahvaliidus läheb kägistamiseks

Poliitikud lahutavad rahva meelt, nagu oskavad: soovitavad vastamisi rahusteid võtta ja sõimavad üksteist idiootideks, aga kõige rohkem paistab peagi nalja saavat siiski Rahvaliidus, mille kongressile sõidavad kohale erakonda mittekuuluvad kung fu mehed.

Noh, rasvaliitlased on ennegi teineteisele molli andnud, näiteks Jossif Eidelkind kogus ajakirjanikud kokku ja pani erakonnakaaslasele Taivo Sarmetile vastu lõugu. Too ei julgenud vastu ka anda, kesse ikka tahab, et teda holokaustis süüdistama hakatakse (loe siit).

Need kung fu mehed on Priit Kõrve õpilased (ML), aga Viljar Jaamu on ju jutsu liidu president, kes võib muidugi omad kutid kah appi tuua, kui juba kätšiks läheb. Ju jutsu põhivõtted on keha närvipunktide ründamine, liigeste sidumine, heited ja kägistamised. Vajaduse korral lähevad käiku kepid ja mõõgad.

Minu meelest ei ole Juhan Aarest jagusaamiseks kuut või enamat meest siiski vaja. Ta on selline pehmekene ja ebasportlik, niisukesele piisab jala taha panemisest ja ongi mees ninali. Pole ju mõtet ülearu haiget teha.

Thursday, November 18, 2010

Broiler nagu munas kana

Kalev Kallemetsa Ekspressi tilkunud kiri annab peale poliitbroilerite (küll ebatäieliku) nimekirja ka ülevaate broilerite hingehädast. Tõepoolest, elada templiga otsaees ei ole kerge.

Kus selle häda ots, kui mõni „lihtrahva hulgast“ peaks „Riigimehi“ vaadates arvama, et niimoodi asi käibki! Jah, broilerite ühisavaldus ei oleks kurjast. Kõik Eestimaa poliitbroilerid, ühinege! Tulge tänavale ja tehke pikett. Ostke endale arvamusruumi, kui üle künnise ei pääse, ja näidake, et teid mõnitatakse ilmaasjata. Tõestage, et teil on, mida öelda.

Viige ennast hästi kurssi ka vastse allikakaitse seadusega. Rein Lang on teie jaoks palju ära teinud, võiksite lillekimbu viia – peagi saate hakata Muulidelt, Samostitelt ja Vaarikutelt solvamistrahve sisse nõudma (loe ka siit).

Wednesday, November 17, 2010

Põldoja on vapper mees

Liputamine pole buliimia, joomine või eneselõikumine, millest avalikult rääkimise puhul kõik sulle õlale patsutavad ja „kapist väljatulemise“ eest kiidavad. Tunnistada liputaja olemist nõuab erakordset julgust ja sisemist jõudu, sest kaasatundmist või arusaamist pole põhjust eeldada.

Nagu ma aru sain, pole „Pealtnägijas“ oma kalduvustest rääkinud Ants Põldoja kedagi vägistanud ja kõik, kes tema autosse istusid, tegid seda vabatahtlikult. Mõni võttis ennast koguni koos Põldojaga paljaks ja lasi endast pilti teha. Einojah, mis seal siis ikka! Peaasi, et kellelegi haiget ei tehtud.

Viis, mismoodi Põldoja endast kõneles, äratas minus tahtmatult sümpaatiat. Võib-olla annab teadmine, et oled elus kõik kaotanud, mingi erilise väärikuse. Mida ei ole neil, kes loodavad midagi maha salata või varjata.

Õhtulehele ei pruugi Põldoja avameelsus muidugi meeldida. Äkki hakkavad nüüd lugejad kahtlustama, et toimetuses on mõni veel kahtlane. Ärge muretsege. Kindlasti on. Igas toimetuses on. Põldoja eeskuju võiks nakatada – rääkigu ajakirjanikud ausalt, mis neile tegelikult meeldib. Tulgu lugejale lähemale. Läbimüügile see kurja ei tee.

Preili president ja Arnold Oksmaa

Me ei oleks kunagi teada saanud, mismoodi ähvardas lapseohtu Kätlin presidendi tütart Juulia Kristiinet, kui teist samasugust ähvarduskirja poleks saanud invalauljast lapsesuu Arnold Oksmaa.

„Miljonite kroonide väljapressimises“ täna süüdi mõistetud Kätlin saatis Oksmaale ülinaiivse ja paksult kirjavigu täis kirja, mille all oli tema täisnimi ja pangakonto number (vt EE). Sellal kui Oksmaa ilmutas tervet mõistust, ei teinud kirjast väljagi ja unustas juhtunu pealegi kohe ära, puhkes presidendi tütre ümber üleriiklik skandaal, mida omalt poolt õhutas Kadrioru kangelaslik vaikimine (loe siit). Oksmaa sai asja tähtsusest alles siis aru, kui ta „riiklikus küsimuses“ ülekuulamisele kutsuti.

Nüüd teame, et mingi reaalne oht Juulia Kristiinet ei ähvardanud ning see oli nii presidendiperele kui ka uurimisorganitele teada algusest peale. Noh, muidugi ei ole ähvardada ilus, aga kas ilmselgelt probleemidesse sattunud lapsi on vangi panna on ilus? Hea küll, Kätlinile mõisteti tingimisi. Ent niipalju, kui tema kohta ajakirjanduse vahendusel teada, on tegu segaduses lapsega, kes vajab karistamise asemel hoopis vanemlikku hoolt ja psühholoogi abi.

Tuesday, November 16, 2010

Rein Lang ennetavale sundravile

Peatselt jõustuv allikakaitseseadus lubab määrata ajalehtedele ennetavaid trahve kahju eest, mida pole veel tekkinudki. Pole midagi uut siin päikese all, ütlen ma. Ennetav ravi näiteks on sama vana kui meditsiin ise.

Ka nn tavameditsiin on tasapisi hakanud mõistma, et hea tervise aluseks on eelkõige õnnelik elu. Rein Langi pole aga mitte keegi mitte kunagi õnnelikuna näinud. Ta käib kogu aeg ringi nii, et kõrvaltvaataja kardab kohest lõhkemist suure pauguga.

Varem ta vähemasti väljendas ennast vabamalt: „Vihkamise tunnis“ näiteks või ennast Kuku raadio koridorides Marko Mihkelsoni peale välja elades („T…a, r…sk, sellist ila pean kuulama“), aga ministriamet kohustab ja Lang ei saa enam öelda, mis sülg suhu toob. Arusaadavalt põhjustab see pingeid, mis võivad pikemaajalises perspektiivis viia nii vaimse kui ka füüsilise kokkuvarisemiseni.

Eesti väiksuse ja talentide vähesuse tõttu ei saa me seda mõistagi lubada. Nagu hullumaja peaarst ise on öelnud: „Tahtest olenematule ravile võib meist sattuda igaüks, kui on täidetud kolm tingimust vastavalt psühhiaatrilise abi seadusele: isikul esineb raske psüühikahäire, muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane ja kolmandaks, et patsient on ohtlik endale või teistele. /---/ Ohtlikkuse määramiseks on erinevaid meetodeid. See ei ole kindlasti täppisteadus ja siin on väga vähe tõenduspõhisust.“ (Loe ka siit)

Loomulikult ei taha ma väita, et Langil on psüühikahäire, aga arvestades tema töö iseloomu ja isiksuseomadusi võib see kergelt tekkida. Selle ennetamiseks on sundhospitaliseerimine hädavajalik.

Jänes apelsinikastmesse

Ma ei tea, kas see Siitan on õige mees või ei ole, aga kui Jänes ta lahti laskis, siis kaldun arvama, et pigem on, sest Jänes küll õige minister ei ole.

Ükskord oli Jänes laulupeole pääsenud, ja mida tema tegi? Ronis dirigendipulti, piiksus peenel häälel maha nõmeda ja arusaamatult pika kõne ja hakkas siis omavoliliselt „Eesti lippu“ juhatama. Viisakad inimesed laulsid laulu muidugi ära, aga pidu oli rikutud. Nägin seda oma silmaga ja kui ma oleksin Neeme Järvi, nimetaksin ka selle poliithuligaansuse riiklikuks kuriteoks.

ERSO omad olevat muide praegu nii pahased, et harjutavad Winnie Puhhi repertuaarist pärit laulu „Vanamutt“, mida kavatsevad esitada kultuuriministeeriumi akende all.

Ühtlasi plaanivad muusikainimesed kultuuriministeeriumisse saata retsepte, mida teha Jänesega (apelsinikastmesse, hautada viigimarjadega, lihtsalt ahju jne).

Monday, November 15, 2010

Ansipi „Mandoliiniid öös“

Reformierakonna valimislubadused on nagu üks katkise plaadi käiamine, aga muusikamaitse on Ansipil teatavasti nii kohutav, et hullemat enam olla ei saa.

Sest kes on Ansipi lemmiklaulja? Õige, Üllar Jörberg. „Tema lood on väga hästi alati mõõdetud! Ei ole mingit vahepealset olesklemist ega uimerdamist.“ (Kroonika) Aga millegipärast ei meeldi Ansip Jörbergile nii palju kui Jörberg Ansipile, tema tahab Eestist ära kolida, sest siin pole elu ega midagi. Ei taha, näed, selles kriisis elada.

Aga mis laulu mängiti Ansipi hõbepulmas kaheksa korda? Õige, Suveniiri „Mandoliinid öös“. No mis uusi mõtteid või värskeid ideid sa tahadki peaministrilt, kes kuulab nihukest ilgust.

Sunday, November 14, 2010

Tarand teeb libatarandit

Küllap on papa ja pika Tarandi jutud väikese Tarandi surmani ära tüüdanud: meie oleme europarlamenti välja lennanud, aga sina! Istud seal Sirbi peatoimetaja niru palga peal, kaua võib? Aitab jamast, kasva kah meheks ja hakka raha teenima!

Mäletatavasti nõudis Tarand 2009. aastal, et eesti meediajuhid avalikustaksid oma palgad, sest muidu pole aru saada, kelle huve nad teenivad, ning tegi ühtlasi teatavaks oma palganumbri, mis on natuke alla 22 000 kuus miinus maksud (vt Sirp). Võrreldes riigikoguga - rääkimata europarlamendist - ikka täielik vaestemaja, eks. Midagi tuleb presidendi kõnede kirjutamise eest lisaks, aga ilmselt mitte suurusjärkude võrra.

Muidugi on peatsete riigikogu valimiste protestihääled ripakil, aga ma ei ole sugugi kindel, et need Kaarel Tarandile peaksid minema. Esiteks, „Tarandi tegemiseks“ peab tingimata olema parteitu, sest kõik parteid on ennast täis teinud. Sellel pika Tarandi fenomen ju põhineski.

Aga väike Tarand laveerib: roheliste erakonda ei astu, ent kandideerib nende nimekirjas, sest teab, et sõltumatu kandidaadina on riigikokku pääseda väga raske, ja kui nihu läheb, siis jäävad kõik kulud enda kanda. Teiseks, rohelised ei pruugi üldse riigikokku saadagi.

Kolmandaks, ja see on kõige tähtsam: kui Tarand arvab, et ta võib riigikogulasena Sirpi edasi juhtida, siis see ei lähe küll läbi. Mille kuradi pärast peaks talle siis üldse hääle andma, kui ta ei kavatse tööd teha ei riigikogus ega Sirbis, aga palka tahab saada mõlemast? Mõlemad on ju ometi täistöökohad.

Hoolimata lõputust ilkumisest tema keskhariduse üle on Kaarel Tarand Eesti parimaid kolumniste läbi aegade. On aga täiesti mõeldamatu olla korraga riigikogulane, tippkolumnist ja maksumaksja raha eest välja antava kultuuriajalehe peatoimetaja.

Saturday, November 13, 2010

Kadastik: Luik, pane Vaarik lühema keti otsa

Neil päevil jõudis meediamagnaat Hans H. Luige postkasti e-kiri Postimehe väljaandjalt Mart Kadastikult, kes avaldab sügavat rahulolematust oivalise ajakirjanduse preemia andmisega Daniel Vaarikule.

Hea Hans,

ma ei tea, mis Sinu peas küll sündis, kui Sa oma oivalise ajakirjanduse preemia Daniel Vaarikule andsid. Muidugi on tegemist andeka inimese ja, ma ütleksin isegi, sõltumatu mõtlejaga, aga kui Sa praegu ise Memokraati loed, siis mõistad kindlasti, mida ma silmas pean.

Ei ole hea, kui noor inimene ennast nii täis läheb ja arvama hakkab, et ta võib kõike öelda. Memokraadi viimane sissekanne peatoimetajate kohta ei meeldi mulle üldse ja ma arvan, et Sinulegi mitte. Või pead Sa tõesti kohaseks seda, mida seal Lea Larinist räägitakse? Tundes Sinu nõudlikkust peatoimetajate valikul ei või ma seda mitte eeldada.

Sa näed ju ise ka, et peaga toimetamisest ja peatoimetaja vastutusest ei mõista see Vaarik mitte kui midagi. Tsiteerides klassikuid: kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees peab munade peal käima, siis ta mõnda meest ei mõnitaks!

Elus on palju ebanormaalset, mille võimendamist ajakirjandus väldib. Ja nagu sa tead, on väga kerge olla ebanormaalne. Seetõttu on äärmiselt oluline, et normaalsetel väljaannetel oleksid normaalsed peatoimetajad ja et ajakirjanduse kohta avaldaksid arvamust ainult normaalsed inimesed.

Muidugi ei Sa enam tagantjärele sellelt noormehelt preemiat ära võtta, aga on hädavajalik ta lühema keti otsa panna. Minu konstruktiivne ja kollegiaalne ettepanek Sulle on: võta ta tööle. Pane ta Ekspressi peatoimetajaks. Või Päevalehe. Tee talle pakkumine, millest pole võimalik keelduda. Siis kaotab ta võime ebasobivalt sõna võtta.

Kui see Sul millegipärast õnnestuma ei peaks, siis vii ta vähemalt kättpidi Lauri Pedaja juurde. Sajast tuhandest mõned sajad võiks see karvik ometi juuksuri peale kulutada, ja kui ta ise selle peale ei tule, siis on Sinu püha kohus talle selgeks teha, et sellise soenguga meediast rääkida on mõeldamatu.

Päikest,
Mart

Kadastik vastab Daniel Vaarikule

Pruukis vaid vastsel oivalise ajakirjanduse preemia saanud Daniel Vaarikul mõtiskleda peatoimetajate rolli üle, kui Postimehe peatoimetaja – vabandust, vastutav väljaandja – näitas taas selgelt, kelle jalas on püksid Postimehes.

„Kui peatoimetaja ei manifesteeri oma vaateid, ei tähenda see veel, et tal neid pole,“ kirjutab Kadastik. Einojaa, aga vaadake, kes räägib. Igatahes mitte Merit Kopli, eks.

Samas on selge, et lõpuks pidi Kadastik ikka kah midagi ütlema, sest Õhtulehele maksahaagi andmises osales tema juhitav ajaleht päris mõjusalt, ja ega ei olegi ju ilus oma käsi puhtaks pesta (vt ka siit). Seda enam, et lõpuks on PM ja ÕL ju sugulased. Ärilises mõttes muidugi.

Friday, November 12, 2010

Ei, ei oska. Aga küll minu nõunik oskab!

Eesti Lugemisühing otsustas seoses käimasoleva lugemisaastaga kontrollida lugemis- ja kirjutamisoskust Eesti parlamendiliikmete ja ministrite seas. Selgus, et saja ühest riigikogulasest ei oska ei lugeda ega kirjutada 12, karjuvalt puudulikuks hinnati kahe ministri kirjaoskus.

„Lugesime Postimehest, et Brasiilias pidi parlamenti pääsenud kloun tõendama oma lugemis- ja kirjutamisoskust,“ ütles Eesti Lugemisühingu juht Maili Vesiko-Liinev. „Meil on parlamenti pääsenud hulgaliselt kloune, aga millegipärast ei ole seni kellelgi pähe tulnud nende kirjaoskust kontrollida.“

Liinev tunnistas, et järelekatsumise tulemused ületasid omas kohutavuses tema halvimadki unenäod. Ilmnes, et neli parlamendiliiget tunneb ainult suuri tähti ning kaheksa rahvaesindajat ei suuda omakäeliselt paberile panna mitte midagi peale allkirja. Suuremaid või vähemaid raskusi lugemise ja kirjutamisega esineb aga koguni kolmandikul riigikogulastest.

Rängad probleemid loetud tekstist arusaamisel ning loetu väljendamisel oma sõnadega tekkisid kahel ministril, ent kumbki neist ei pidanud seda tööd märkimisväärselt takistavaks asjaoluks. Üks minister vastas küsimusele, kas ta siis tõesti lugeda ei oska, „Viimse reliikvia“ filmist tuntud Agnese häälega: „Ei, ei oska! Aga küll minu nõunik oskab!“

Thursday, November 11, 2010

Turule tuleb ajakiri „Kõdu ja Kadu“

Seoses Liis Tappo-Treiali lahutusega kinni pandud „Meie Pere“ tõmbab endaga kuristikku kaasa ka „Pere ja Kodu“, „Kodukirja“, „Oma Maitse“ ja kõik teised nn pereajakirjad, sest toimunud perekondlike väärtuste kollaps muudab nende väljaandmise mõttetuks.

Ajakirjade Kirjastuse juht Mart Luik teatas, et vanade väärtuste purunedes sünnivad alati uued ning loodav väljaanne „Kõdu ja Kadu“ asub propageerima perekonna varemetele kerkivat isiksusevabaduse ideaali. „Perekond ei huvita tänapäeval enam kedagi,“ nentis Luik. „Naised ainult söövad, palvetavad ja armastavad, aga mehega koos elada ja sigida nad enam ei viitsi. Vastavalt muutuvale ajale peab muutuma ka ajakirjandus, selge see.“

Suured muutused ootavad ees ka nn naisteajakirjade turgu, sest isegi pärast Maire Klaire surma (vt siit) on neid Eesti turul liiga palju.

Pevkur avastas rippkõhu saba piirkonnas

Sotsiaalse sidususe minister Hanno Pevkur on leiutanud uue haiguste klassifikatsiooni, mille kasutamise lõppjäreldus on, et pead ja istmikku saab vaheldumisi kasutada ühel ja samal otstarbel (PM).

„Sotsiaalministeeriumi Suur Klassifitseerija näib kujutlevat inimest lülijalgse olendina, kelle kehast punguvad suvalistest kohtadest välja jäsemed, sõrmed ja varbad,“ imestab reumatoloog Tõnu Peets. Kõnealuse süsteemi juurutamisega muutub täiesti reaalseks oht, et kirurg hakkab tagumikunärvitõbe ehk issiast opereerima kaela piirkonnas.

Pevkur teatas tohtrite kisa peale, et kes uue klassifikatsiooni abil diagnoosida ja ravida ei oska, see kutsutakse ministeeriumisse kohale ning minister ise näitab ette, kuidas tuvastada lampjalgu õlavarre piirkonnas. Kes õpetusest aru ei saa, võib ministeeriumist lahkuda invaliidsusgrupiga.

Ühtlasi teatas Pevkur, et olukord, kus haiged pidevalt arstide käest ravi kerjavad, peab lõppema. „Haige peab ise tahtma terveks saama, mitte sihitult tohtri ukse taga töllama ja ootama, et kõik tema eest ära tehakse. Kui rahvas muidu poindist aru ei saa, panen haigekassa kinni ja lasen arstid lahti. Ega siis riik ole mingi kuradi vaestemaja.“

Julgemalt, doktor Hõbemägi!

Ma lihtsalt jumaldan diagnooside panemist ajakirjanduses! Räägin ju ammugi, see ei ole juhus, et meedial ja meditsiinil on kõvasti pistmist, ja kui ma poleks koolis käinud, väidaksin need sõnad olevat ühist algupära. Pealegi tegelevad mõlemad ju „valupunktidega“, eks ole.

Doktor Hõbemäe diagnoosid on esialgu küll natukene ebatäpsed. Lotila pole tema sõnul nimelt muud kui üks vihane mees ja tal midagi „raskelt viga“ (EE). Selle tõdemuseni jõudmiseks kasutab Hõbemägi analoogiat – loetud raamatuid ja vaadatud filme.

Nii ebamäärase diagnoosi põhjal ei saagi ravi määrata, ma ütlen. Kõigepealt tuleb patsienti lähemalt uurida – ja analüüsida tuleb ikka haiget ennast, mitte temaga sarnaseid raamatu- ja filmitegelasi. Lotila tuleb Ekspressi toimetusse kutsuda ja seal lahti lasta, jälgida tema käitumist. Muidugi peab patsiendi sõna otseses mõttes läbi vaatama.

Ma saan aru, et siinkohal võib Hõbemäel väikene tõrge tekkida, aga pole viga, küll see harjutamisega ära läheb. Peamine on see, et haigust ei tohi karta - vaatad talle tungivalt silma, haarad naksti sabast kinni ja menetled sobiva instrumendiga. Vahel muidugi ei taha patsient ise haigusest lahti saadagi, siis peab kaval olema. Esmatähtis on aga olla praktiline, st ravida tuleb konkreetset tõbe, mitte oma ebamäärast ettekujutust haigusest.

Wednesday, November 10, 2010

Allar Jõks hüppab aknast välja

Ma ju räägin, et see erakondade rahastamise asi on lihtsalt kohutav! (Vt ka siit ja siit). Praegune aiguskõntsler on tühi koht ja nüüd on Allar Jõks viimse piirini viidud – lubab oma magamistoa aknast alla hüpata (Delfi).

Oleks ma Marek Kallin uudisteagentuurist ETA, siis loeksin siinkohal üles, kes tegelikult peaksid aknast alla hüppama. Aga kuivõrd ETA pidi tookord Kurt Cobaini surmast kõnelenud uudise omaloomingulise täienduse eest Pearu Paulusele ja Heldur Jõgiojale 25 000 krooni trahvi maksma (Axl Rose ja Brian Adams nähtavasti ETA-t ei lugenud, jumal tänatud), siis ma parem ei riski.

Peeter Oja: mina pean ära panna saama

Õumaikaad, tuleb välja, et Kroonikasse saab lugusid tellida. Anna-Maria Galojan tellis ja pärast salgas maha, aga igatahes – see on kuum! Ma tellisin ka Kroonikasse loo. Peeter Ojast. Et ükski ajakirjanik temaga rääkida ei julgenud (annab tappa või saadab ebatsensuursesse kohta), tegin ise valmis. Ilmub järgmises Kroonikas:

Näitleja Peeter Oja on otsustanud saada Õhtulehe peatoimetajaks, sest „Ärapanija“ formaat on teda surmani ära tüüdanud ega võimalda enam ammugi korralikult ära panna.

„Pärast seda, kui ETV ja TV3 ei lubanud enam oma materjale saates kasutada, ei pane miski mul enam silma särama,“ pihtis TV3 otse-eetris Õhtulehe peatoimetaja s...ajunniks sõimamisega teleajalugu teinud Oja Kroonikale. „Ma lihtsalt ei suuda enam! Milleks on inimesel hambad, kui hammustada ei tohi, varnapanemiseks või?“

Oma hingeseisundit pikalt ja segaselt kirjeldanud Oja tunnistas ka, et on oma kaassaatejuhi Mart Juure peale surmani solvunud. Nimelt on Juur rääkinud, et Kivirähuga koos raadiosaadet tehes istuvad nad stuudios nõnda, nagu jumal on neid loonud, aga Ojale keelduvat Juur end aadamaülikonnas näitamast.

Seetõttu ongi Oja otsimas uut väljakutset. „Õhtulehe peatoimetaja koht sobib mulle kõige paremini,“ arvas ta. „Seal saan ära panna, nii et aitab. Kõigepealt panen Lotilale ja siis panen kõigile Õhtulehe töötajatele ja kõige lõpuks panen Juurele. Ma teen Õhtulehest tõelise kvaliteet-ärapanija, mis ei löö risti ette mitte millegi ees. Kõigil, kes mölisevad, löön isiklikult hambad kurku.“

Aga mis siis Koorbergist saab? „No mis tast ikka saab,“ jõrises Oja. „Närigu muru, raisk! Mingu, kurat, riigikogusse! Kas siis minusugune mees peab jääma terveks eluks tihastele pekki panema või? Pange ennast põlema!“

(Varasemad Oja-lood on siin, siin, siin, siin ja siin. Ja nüüd kõik, lõpp, aitab küll.)

Tuesday, November 9, 2010

Milleks meile õiguskantsler?

Noh, mis ma ütlesin: mitte keegi ei taha parteide rahastamisega tegeleda, sest vanasõna ütleb, teadagi: ära s...a puttu, s... läheb haisema. Keegi ei taha käsi määrida. Parteide rahaasjad on sihuke jõle supp, et siga ka ei söö (EPL).

Ometi on parteide rahastamise läbipaistvus märksa olulisem asi kui see, kas sotsiaalse sidususe minister on rohkem Hanno Pevkuri või Urmas Paeti nägu. Uudelepp (kes on ise ka natuke Teplenkovi nägu, muide), arvab küllaldase olevat selle, kui seada ülempiir parteide kulutustele. No mismoodi see probleemi lahendab, lubage küsida?

Ma tahan täpselt teada, kust need lurjused raha said ja mismoodi nad seda kulutasid. Ma tahan, et seadus oleks nii korralik, tulude ja kulude avalikustamine nii endastmõistetav, et mitte kellelgi ei tekiks mõtetki Arnold Rüütli kombel parteikontorisse sularaha tassida või Lauri Laasi kombel udu ajada, et tema elabki ära kolme tuhande krooniga kuus, kõik ülejäänu annab parteile. Ma tahan, et R-hoolduse parimaid traditsioone jätkavad oravad pistetaks puuri, kui nad lasevad eraettevõtetel oma kampaaniaid kinni maksta.

Mingit uut komisjoni pole luua vaja. On olemas kaks institutsiooni, millel on kohustus ja võimalused parteide rahastamisega tegeleda. Üks on õiguskantsler, aga meil on õnnetul kombel õiguskantsleriks vana edev rebane, kellest asja ei ole (loe siit). Seetõttu teeksin panuse pigem riigikontrolörile, kes, jumal paraku, saab küll varsti juba seitsekümmend. Aga vähemasti tal nupp nokib. See, et ta on abielus Siiri Oviiriga, mind erinevalt Strandbergist (loe siit) üldse ei häiri.

Monday, November 8, 2010

Peatoimetajate kottimisest

Viimasel ajal on kombeks kurta, et tuntud poliitikutele ei ole väärilist järelkasvu tulemas. Sama nähtus on täheldatav ka ajakirjanduses: peatoimetajad ei kasva paraku puu otsas.

Alles see oli, kui suure pauguga teada anti, et Hõbemäe päevad Ekspressi peatoimetajana on loetud: pannakse juhatuse liikmeks, aga peatoimetajaks leitakse keegi teine. Noh, ja kas leiti? Polnud panna kedagi (loe ettevõtmise olemust kokkuvõtvat libauudist siit). Nüüd on Hõbemägi sooritanud tõelise revolutsiooni (väike samm Ekspressile, suur samm ajakirjandusele, jajaa) ning mis seal salata, pärast uue peatoimetaja ametikoha konkursi väljakuulutamist hakkas ta jälle väga hästi kirjutama.

Löödi Soonvald Delfi peatoimetaja kohalt minema, seda absoluutselt ilma igasuguse põhjuseta. Kaua see pull kestis? Kõva kaks nädalat. Delfi langes koomasse, mida omanik endale ilmselgelt lubada ei saa. Anti Soonvaldile tema amet tagasi ja kõik on jälle korras.

Ei tea, kas rünnak Koorbergi pihta pidi päädima mahavõtmisega, aga kui Oja räuskamise tellijad võisid ehk võita lahingu, pole neil ilmselt lootust võita sõda. Koorberg valdab mängu (loe tänast avalikku pöördumist Delfist, ÕL-ist, EPL-ist või PM-ist), Õhtulehel läheb hästi ja praegu pole teada ühtki, kes võiks seda lehte paremini juhtida. Ainult et see Powerhouse'i vahendus oleks võinud olemata olla, muidu mõni loll arvab äkki, et Janek Mäggi kirjutas teksti.

Saturday, November 6, 2010

Raul Rebane on Kapoti-Kalev

Postimehes tuleb ilmseks kohutav fakt: meediaeksperdina esinev Raul Rebane on tegelikult kakukull ja kisakõri Kalev Rebane, tuntud ka Kapoti-Kalevina. Seekord ei jutusta Kapoti-Kalev meile aga mitte oma järjekordsetest seiklustest politseis, vaid hoopis sellest, miks eestlased armatavad euroliitu.

Juhuks, kui PM peaks oma näpuka ära parandama, ütlen, et Kalev Rebane seisis Raul Rebase asemel autorinime kohal.

Kättesaamatu on kasulik olla

Ajakirjanduses on laineid löömas järjekordne sõnaga „salapärane“ iseloomustatav ärimees. Mäletatavasti oli Toomas Tool salapärane seni, kuni kohtu alla anti. Nüüd tundub ajakirjanikele eriti saladuslik olevat Andres Viisemann, üks LHV kolmest vaalast (PM).

LHV-l läheb praegu enneolematult hästi. Mina neid LHV mehi natuke kardan. Iga kord, kui ma poes käin, on need klanitud ja lõhnastatatud tüübid seal, naeratavad kleepuvalt, jooksevad järele ja teevad juttu. Et kas ma ikka olen mõelnud vanakssaamisele ja kuidas mu rahal ka läheb. Tavaliselt ütlen ma neile muumipapa tädi häälega, et ma ei saa oma raha nende kätte anda, sest mu rhaha hakkab muidu minust phuudust thundma.

Teine põhjus on see, et Viisemannil on jaapani naine. See mõjub tõesti väga salapäraselt. Kolmandaks muidugi see, et ta pole ajakirjanikele ülearu kättesaadav. Ajalehtedel ei ole temast küll ainult üks pilt nagu Toomas Toolist kuni kohtuprotsessini, aga üldiselt eelistab ta ikka vaikselt oma asja ajada, mitte valvemöliseda.

Ja eks need LHV vanad jamad hakkavad meelest ära ka minema. Kes see enam mäletab, et kunagi töötasid LHV-s ka sellised geeniused nagu Oliver Peek ja Kristjan Lepik, kes teenisid rohkem kui kahesaja USA ettevõtte siseinfot kasutades miljoneid kroone tulu. Lepik pidi tagasi maksma üle 6,7 miljoni krooni ning 183 000 krooni trahvi maksma. Täna on ta sellele vaatamata tark investor ja lugupeetud mees. Peek pidi tagastama 151 miljonit krooni ebaseaduslikku tulu ja tasuma 15,7 miljoni krooni trahvi. Temast täna palju kuulda ei ole.

Meelest on hakanud minema ka tõsiasi, et Gild, mis on paljaks koorinud nii mõnegi tuntud eesti ärimehe, tekkis nimelt LHV rüpes. „Multifunktsionaalne Šveitsi armee taskunuga“ Rain Tamm täna enam lehtede esikülgedel ei naerata. Gild Bankers ja LHV lahutasid äriabielu alles aastal 2006.

Friday, November 5, 2010

Rünnaku Õhtulehe vastu tellis Kadriorg

Peeter Oja etteaste „Kolmeraudses“ tegi teleajalugu. Et Oja esines seal näitlejana, siis tekib arusaadavalt küsimus, kes on selle etteaste tellinud. Ühe vastuse pakub välja Evelin Ilves oma Facebooki kontol:

„On tervitatav, et vahelduseks arutatakse meedias ka kriitika ja lahmimise vahekorrast meie ajakirjanduses. Peeter Oja arvamusartikkel on aga tubli näide kodanikujulgusest. Kui selliseid inimesi, kes julgevad oma arvamust avaldada ja suudavad seda köitvalt ning emotsionaalselt teha, oleks enam, edeneks meie avalik ruum kiiremini paremuse suunas. Tubli!“ (Loe ka siit, siit ja siit).

Postimees soovib, et tema osalusest ettevõtmises märki maha ei jääks. Kogu see Lotila-Oja-Koorbergi-saaga on ilmunud ainult online'is, paberis aga mitte.

Thursday, November 4, 2010

Oja esitas päheõpitud teksti

No sellist asja pole Raua saates enne nähtud: Raud istub nagu viimane möku, täiesti apaatselt – ja Peeter Oja esitab professionaalse näitlejana päheõpitud teksti, mida ta ei ole ise välja mõelnud. Mis võis muidugi olla kokku lepitud, et Ojal tekst sassi ei läheks.

Oja teleesinemise ja lehelugude taga on selgelt ajutrust, mille võimekus ületab Oja enda aju võimalused mitmekordselt. Oja on Koorbergi ründamise asjas ainult tankist, aga mis on trusti eesmärgid, on esialgu pisut ebaselge. Loe ka siit ja siit.

Hollallaa, Lotila valges meedias

See, kelle niidi otsas Lotila ripub (minu teooriat loe siit), võib käsi hõõruda: seni kollases lehes lõbutsenud tegelane on murdnud Postimehesse. Nii et: Peeter Oja, tõmba aga puhtad alukad jalga ja rahune maha! (Loe ka siit ja siit.)

ETV promob tantristlikku seksi

Kogu lugu algas Toomas Valsbergist, kes ei tahtnud leppida tõsiasjaga, et post coitum animal triste est. Ta läbis Tai joogakoolis tantristliku seksi kursuse ning lahendas oma probleemid. Vähe sellest, ta tõi oma õpetaja Eestisse. Kelle äri eduks Maarjamaal andis eile särava panuse ETV uuriva ajakirjanduse lipulaev „Pealtnägija“.

Viimati sellesama „Pealtnägija“ andmetel ühe vähihaige mehe ph-dieedi abil teise ilma saatnud saatnud firma üks asutajaid Kersti Kracht, kes on tuntuks saanud imettegeva nitraadisupi maaletoojana (PM), kelkis, et tantristide „kähkukas“ kestab poolteist tundi. Guru ise naeratas säravalt kaamerasse ja andis eesti rahvale edasi kaks tasuta seksinippi. Raha eest oma intiimelu taevastesse kõrgustesse tõstnud eestlasi olevat juba mitusada.

Avalik-õiguslik ETV unustas seksituhinas täiesti ajakirjanduse tähtsaima põhimõtte: audiatur et altera pars – Poolametsale, Punabile või Helgi Toomsalule ei antud isegi mitte vormi pärast sõna. Küll aga hoolitseti lugu üles ehitades selle eest, et kursusest teleekraanil ülearu ei paljastataks, muidu ei saaks seksiguru ju Eestimaal segamatult pappi kokku kühveldada.

Wednesday, November 3, 2010

Miks ma Peeter Ojast nii sillas olen

Võib-olla mõni ei saa aru, miks Peeter Oja arvamusavaldus (vt siit) mulle nii naljakas tundub. Kohe seletan. Üks asi on muidugi tema šõumehe imago, millega peatoimetajaid korrale kutsuv toon hästi kokku sobib. Teine põhjus on aga tema surematud vägiteod, mille allpool meelde tuletan.

Aastal 2006 läks Oja kätega kallale mehele, kes temast autopesulas ette trügis. Oja ohver oli ajakirjanduse andmetel üleni verine. Kui ÕL näitlejalt toimunu kohta kommentaari palus, saatis mees ajakirjaniku v-tähega algavasse suguelundisse.

Teist korda kaotas Oja närvid samal aastal, kui üks autojuht Tallinnas jalakäijate nina eest üle vöötraja sõitis. „Sina idioot! Ma ütlen sulle, tule välja!“ kisendas telestaar. Lõpupoole muutus sõim ohvri sõnul mõnevõrra arusaamatuks. Mida peaks tähendama väljend „kelku sa karda“, on ka mulle teadmata (ÕL).

Kroonika andmetel sõimas Oja 2008. aastal noorukest lauljannat Mari-Leenu litsiks. Raadioeetris soovitas Oja 2009. aastal aga ühe sotsiaaltöötaja ära tappa.

Lotila pole minu teada Eestis veel kedagi veriseks peksnud. Alukanaljad mõjuvad eespoolse kõrval süütu meelelahutusena.

Peeter Oja, maailma parim humorist

Kui „Ärapanija“ saade mõjub viimastel aastatel pisut väsinult, siis Peeter Oja kolumnistina esindab minu silmis kõrgtasemel huumorit. Oja tänase loo Postimehes lõikan ma välja ja kleebin seinale, et seda alati lugeda, kui meeleolu langema kipub. Homeeriline naeruhoog on garanteeritud!

Oja esitab fundamentaalse, ma ütleksin, maailmaajaloolise tähtsusega küsimuse: miks me laseme ennast päevast päeva mõnitada? Kujutage ette, te elate korrusmajas, mille infotahvlile on ühel päeval kirjutatud: „Selles majas elavad raipesööjad ja pederastid!“ Tegelikult oli mul juba siit raske edasi lugeda, sest ma lihtsalt ei saa naermist järele jätta. Aga ok, ma võtan ennast kokku. Niisiis, järgmisel päeval on see asendunud sildiga: „Selles majas elavad ainult vargad ja koprofiilid.“

Sellise teate peale peaks iga endast lugu pidav majaelanik pöörduma infotahvli eest vastutava isiku poole, haarama tal rinnust kinni ja küsima, kes kurat sinna sellise ilguse riputas ning kas see riputaja on valmis tunnistama, et ta ise on raipesööja, pederast ja koprofiil. Mina ilmselt siis endast lugu ei pea, sest ainus, mille ma sellise teate lugemisest saan, on järelejäämatud naerukrambid.

Aga lähme edasi. Asi on loomulikult Sami Lotilas, kelle jutukesi Õhtuleht avaldab. Olgu siinkohal meelde tuletatud, et Oja pole kaugeltki ainus, kellel Lotila on kopsu üle maksa ajanud. Tõsine Eesti mees Kuuno Kuusik on otsustanud Lotila kohtusse kaevata, sest tema – erinevalt Lotila väidetust – vahetab iga päev aluspükse, töötab rahvusvahelises firmas, ei pea oma tilli häbenema ja kepib oma naist piisavalt (sõnavara on Kuusiku, mitte minu oma, loe siit).

Ent sellal kui Kuusik tahab Lotilaga kohtusse minna, peab Oja mõistlikumaks koputada Õhtulehe peatoimejaja Väino Koorbergi südametunnistusele, sest „peatoimetajal võiks olla ikkagi kindel arusaam oma positsioonist ja vastutusest terve ühiskonna ees“. Ta nõuab, et Koorberg põhjendaks avalikkusele, mis sääraseid asju avaldatakse. Peatoimetaja ei saa ometi olla mõni põhimõteteta soolikas, kes laseb igaühel oma toanurka häda teha!

Ma lihtsalt jumaldan sääraseid avaldusi, mis puudutavad meie ajakirjanduse tõelisi valupunkte. Mihkel Raud, palun, kutsuge oma järgmisesse saatesse Peeter Oja, Väino Koorberg ja Sami Lotila! Kui saate tulema kas või kolmest kaks, olen ikkagi nõus vaatama lausa hinge kinni pidades ning reklaamipausi ajal kööki hiilimata. Sellest saaks sajandi vastupandamatuim saade, eesti teleajakirjanduse igavesti elav ajalugu.

Afganistan on linnusitt

Viimati vastu tahtmist mereröövlikuulsuse omandanud Eerik-Niiles Kross (loe siit) on PM-is maha saanud surematu arvamuslooga, milles hoiatab, et NATO mängib ohtlikke mänge: igasugune venelastega sehkendamine saab ainult häda kaasa tuua ning NATO koostöö Venemaaga Afganistanis iseäranis.

Krossi nime taha kirjutatud „julgeolekuekspert“ ei paljasta kuidagi, kellena Kross seekord kõneleb. Endise Eesti tippluurajana? Gruusia sõjas varanduse teeninud ärimehena, kelle ärihuvid on nüüdseks ohtu sattunud? Paadunud EÜS-lasena, kes tunneb, et tema aktsiapakk AS-is EW on vähenema hakanud? Või salapärase „riigimehena“, kellest keegi ei tea, mis ametis ta parasjagu on (vrd Sirp)?

Point on lihtne, aga võimas: Afganistani sõda on linnusitt, mille pärast NATO-l Venemaaga kokku leppida küll ei tasu. Teiseks antakse Eesti poliitikutele, eriti kaitseministrile mõista, et on äärmiselt lühinägelik selles asjas seisukohta mitte omada ehk senise kuulekusega edaspidigi USA laulu kaasa laulda. Ootan pikisilmi Aaviksoo kommentaari.

Tuesday, November 2, 2010

Sofi Oksanen on Sami Lotila

Vähe sellest, et Oksaneni ei ole päriselt üldse olemaski (tema „Puhastuse“ kirjutas tegelikult meeskond meelelahutustööstuse professionaale), võrdlevad targad mehed nüüd teda hoopis Hans Leberechtiga (EPL).

Kirjandusprofessor Rein Veidemann on hüpanud Kaplinski paati (loe ka siit), ajanud sellega närvi isegi Mart Laari ning sellega tüli arvatavasti veel ei lõpe. Vananevad kirjandusmehed ei suuda mõista, kuidas üks naissoost kirjanik suudab maailmas edukas olla. Viimane tilk karikasse oli ilmselt teade, et Oksaneni tulud on aastaga kümnekordistunud. Seda juba Veidemanni ja Kaplinskiga ei juhtu, kindel see.

Veidemann ja Kaplinski võiksid veel korra pead kokku panna ja kokku leppida, et Oksanen on tegelikult mees, kes edu nimel on otsustanud naist teeselda. Noh, või vähemasti transvestiit. Kuradi endaga mestis niikuinii. Iseenesest pole võimatu seegi, et Oksanen ja Sami Lotila on üks ja sama isik.