Tänases Äripäevas ilmus täitsa uuriva ajakirjanduse moodi lugu sellest, kuidas eesti poisid Bulgaariasse suurt raha tegema läksid ja suurejooneliselt vastu pükse said. Inguššidest ja tšetšeenidest „partnerite“ kuritegelik taust eesti „ärimehi“ ei huvitanud.
Mitmelgi mehel on nii häbi, et oma nime all lüpstasaamisest rääkida nad ei julge. Võtke aga süda rindu, juhtub parimategagi meie seast. Mäletate, kui hea maine oli kunagi Gild Arbitrage'il – kuni see firma eesti rikkad ja ilusad Armeeniasse kulda kaevandama ja Aserbaidžaani kinnisvara ostma meelitas ja kogu papp nagu iseenesest ära sulas.
Kõik need Tiina Mõisad, Sumbergid ja Paltsid, H. H. Luigest rääkimata, jätsid kunagistesse vennavabariikidesse kenakesed summad. Millegipärast pole neid Gildi mehi, Vähkisid, Haavleid ja Tammesid, ikka veel pokri pistetud, kuigi raske on ette kujutada, et neil kohalikust ärikultuurist ettekujutust ei olnud. Ahnus oli lihtsalt nii suur, et silme eest lõi uduseks.
Kõnekas on tõsiasi, et Bulgaarias tegutsevate „ärigurude“ minevik mõjus eestlastele peletamise asemel hoopiski julgustavalt. Küll nemad juba teavad, kuidas asjad käivad. Aserbaidžaanis käis muide isegi Ilves isiklikult asju klattimas, aga Varna allilmaga ei pruugi tal otsesidemeid olla. Nii et Bulgaariasse rikkaks saama läinud peavad oma finantskeretäie ise välja kannatama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment