Purjus lojus tõstis nafta hinda

Lõbus näide sellest, kuidas toimib börs ja maailma majandus: jõi maakler ennast silmini täis ja kukkus naftat kokku ostma. Jõi ja ostis, ostis ja jõi – kuni nafta hind tõusis kaheksa kuu kõrgeima tasemeni (PM).

Nii et eales ei tea, mis võib selle või teise hinnatõusu taga olla. Täitsa tõenäoliselt lihtsalt see, et mõni segane on londi umbe tõmmanud. Varem on ju ka ilmnenud, et üleilmse kriisi puhkedes vahtisid otsustajad ennastunustavalt pornot, selle asemel et operatiivselt pidurit tõmmata (vt siit).

Võib-olla tasuks Toomas Toolil ka kohtus väita, et ta oli purjus, kui käskis maakleril tema kartulid esimesena kaubastada, et turule lolli raha kokku korjama läinud sorgus vuntsidega vendi lohku tõmmata. Mis vahet seal lõpuks on, kelle taskusse see loll raha läheb.

Kanepi närvid kui rahvuslik aare

Isegi kõik jalka pärast teleka ühe kanali ette kleepunud ärkasid korraks oma uimast, kui Kaia Kanepi Wimbledonis veerandfinaali pääses. Koguni ETV ajas jalad kõhu alt välja ja kandis mängu üle. Kanepi mängis paraku oma šansid maha ja nüüd igaüks möliseb: närvid.

Kõik teavad täpselt, mis Kaial viga on. Kaia on ju naisterahvas! Ega tema ei vajagi enda kõrvale treenerit, sest mängida ta ju põhimõtteliselt oskab, tal on vaja hoopis hingelist toetajat, nõustajat või psühholoogi, kellel saaks särgi märjaks nutta ja kes vaataks, et Kaial tablett võtmata ei ununeks. Kaial on vaja rüppe, kuhu panna pea. Või parem veel - meest, kelle olemas- ja juuresolu naisterahva korras hoiaks. Igaüks on spetsialist ja teab täpselt, mis tal viga on. Puudus veel, et näiteks Sõõrumaa või Leius oleks viidanud PMS-ile, viimasele oletavale vahekorrale või täiskuule.

Meedikuna ma diagnoose nii kergesti ei loobiks. Klassikaline küsimus „Mis sul viga on“ ei eelda mitte ühesõnalist kiirvastust, vaid põhjalikku uurimist. Pikaajalistele kogemustele tuginedes võin aga kinnitada, et üldjuhul on meestel närvid palju viletsamad kui naistel. Ning mida rohkem mehed naise spetsiifilisemale poolele viitavad, seda kehvemad on lood nende endi soo-omaste kvaliteetidega.

Tšehhid pissisid vabadussambasse

Uudistevaesel ajal täidavad leheruumi vabadussamba allakukkumise ettekuulutused, hukukuulutajatena vahelduvad astroloogid ja imeravitsejad, professorid ja poliitikud, kõigeteadjad ja juhtkirjanikud. Omalt poolt tean lisada, et tšehhid ei peitnud sambasse mitte ainult suitsukonisid, vaid ka pissisid sinna.

Alguses ma arvasin tegelikult, et Stranberg peksab segast (PM), hüppab teine lihtsalt üle pühapäevaselt madala uudiskünnise, aga ei, keemikul seekord mõistus töötas. Sternfeld tunnistas ilma rattale tõmbamatagi üles, et mitte klaasist pole see sammas, vaid tõesti plastikust. Füüsikust sõjaminister on sedakorda päris vait olnud: eks Vaarik käskinud tal andeks paluda, aga mida sa enam palud, kui kõik on nii pees kui olla saab! Nüüd võib silmad peast välja nutta, miski enam ei aita.

Need suitsukonid olid mul vahepeal täitsa meelest ära läinud, kuni ÕL need mulle jälle meelde tuletas. EE aga õpetab selgeks ühe uue sõna, mis sambaga pikaks ajaks seostuma jääb: see on mödi. Mida see tähendab, ärge minult küsige, professoriherra ei paista seda isegi täpselt teadvat. Ütleme nii, et see on lihtsalt ebamäärane haisev sodi, mis koosneb plastikust, suitsukonidest ning nurjatute tšehhide süljelärakatest ja pissist, sest lähim vets oli ehituse aegu kaugel ning meestel käib see kehakergendamine teadupärast märksa lihtsamini kui naistel. Sirts ja valmis!

Niisiis on meil mödisammas ehk kõdusammas ehk sodisammas, võib öelda ka nodisammas, sest ega see sada miljonit nii kergesti meelest ära ei lähe. See sada miljonit istub eesti rahva ajus niisama kindlalt kui Siim Kallase kümme miljonit (mäletatavasti dollarit). See sada miljonit maksumaksja raha tšehhide hädasamba eest on meil meeles sama kindlalt kui see, et struktuurides on kallutatud jõud ning et väga lihtne on olla ebanormaalne.

Ometi on üks kena naesterahvas, keda harimata matsirahvas seostab küll ainult hobuse t...ga, välja käinud geniaalse mõtte: see sammas tuleb maha tõmmata ning selle asemele kaevata auk (EE). Puust ette ja punaseks: fallose asemel peaks olema vagiina. Jutul on mõte sees, sest meie vabadus pole aegade jooksul ju kunagi teab kui pikk olnud, sügavuse mõõdet on talle märksa kergem juurde kujutleda kui pikkust. Pealegi võib kergesti ära tõestada, et vabadus on pigem emane kui isane.

Lukašenka küüditab koprad Eestisse

Nagu jama veel vähe oleks! Kogu aeg kukub midagi kaela, olgu siis hädasamba tükid või lammutatava kunstiakadeemia osad, tattnokad ronivad purjuspäi autorooli ja jätavad vigastatud sõbrad põllule surema – ja nüüd saadab seltsimees Lukašenka meile veel ka koprad kaela.

Suur Valgevenemaa ei saa enam oma kobrastega ise toime, need nurjatud närilised on tohutumalt sigima hakanud, söövad puid ära ja ehitavad tammi valesse kohta (ÄP). Seltsimees Lukašenka on aga kuulnud, et Eestis pole kellelgi kobraste vastu mitte midagi, et need on meil siin lausa rahvusloomad või nii: nende liha süüakse, nahad seotakse endale külmakaitseks ümber, vaesusest ja hädast hambutu rahvas (viletsam isegi Kreekast ja Islandist! - ÄP) loob aga kobrastest laule, mis soojendavad südant.

Seltsimees Lukašenka andmed siiski pisut ebatäpsed. Kui vanasti oli kopranõre siinmail tuntud eelkõige katkuravimina, siis tänapäeva imeravitsejad tohterdavad sellega aidsi ja allergiaid. Kopranõretõmmis avitab mitmesuguste nahahaiguste ja liigesevalude puhul, meestele toob see tagasi kadumaläinud potentsi, naisterahvad aga määrivad seda endale peale, et igavesti noored püsida. Hirmsast haisust, mis ravimisega kaasas käib, ei tehta väljagi.

Baarimees käitus saksana

Eesti kõvem räpispetsialist on viimastel andmetel Maaja Kallast, kes õpetab Publikus, et müts tuleb ruumi sisenedes alati peast ära võtta. Hahahaa, no miks peaks baari minnes mõned kehaosad küljest ära võtma, ah?

Mina igatahes enam Nimetasse minna ei julgeks, sest mine sa tea, mida lugupeetav eraomanik järgmiseks käsib ära võtta. Ei olevat nii, et peab kõik sisse laskma, kes tulla tahavad! (ÕL, ÕL) Mitte et ma vägivalda pooldaks, aga see Genka (või mis ta oligi) jäi vähemalt endale truuks: mingi baarimehe ees mütsi maha ei võtnud ja kui see ülbamist ei jätnud, andis lõuga. Stiilipuhas käitumine. Matslik? Võib-olla, aga baarimees oleks võinud ikka räpparil ja suvalisel dressivennal vahet ka teha.

Ja lõpuks: Matski ei võtnud mütsi paha paruni ees, küll aga toas ja kirikus. Baarimehel ei maksa ennast mõisnikuks pidada, tema on teenindaja.

Miks sa jood pidurivedelikku?

Kui inimesele rääkida, et E-ained on kahjulikud, siis lingutab ta enamasti arulagedalt kõrvu ja ajab endale ikka sisse kõike, mis vähegi ette satub. Kui talle aga vihjata, et tema toidus leidub pidurivedelikku, võib kõhus keerama ja midagi peas liikuma hakata.

Keemik Aili Kogermani lugu PM-is ei ole kaugeltki ammendav (loe ka siit ja siit) ning loo toon on pigem tasakaalukas kui lööv, aga tõsiasi, et saia sees leidub pidurivedelikku, jääb meelde küll. Seda ongi vaja. Kogermani puhul pole ka seda ohtu, et argumentum ad hominem teema varjutab – nagu juhtus näiteks Evelin Ilvesega, kelle transrasvasõjast sündis üle-eestiline skandaal.

Hakake oma s...a eest hoolt kandma

Jaaniöö ja -päeva puhul soovitan teha tutvust eksistentsiaalsete küsimustega ning mõelda järele, kuidas elab inimene maa peal ja taeva all. Vatla mõisas äsja lõppenud ökokogukondade kokkutuleku peaesineja Nara Petroviči sõnum võiks vapustada maailma oma lihtsuse ja otsekohesusega:

„Esmalt peaksid inimesed hakkama oma sita eest hoolt kandma. Otseses mõttes! Nad peaksid lõpetama vette sittumise! Sitt kuulub mulda! Ja kehal on vaja soolestikku tühjendada kükkisasendis. See on esimene ja peamine muudatus inimkonna jaoks. /---/ Kui sa ei suuda lubada muudatust isegi kõige elementaarsema, füsioloogilise saaste osas, mida sa põhjustad iseendale ja oma keskkonnale istudes veeklosetis, kuidas sa võid siis loota, et lubad muudatust kõikides neis keerulistes valdkondades, millest sa nii innukalt räägid?! Fekoloogia on ökoloogia alus!“ (Bioneer)

Kükkasendi kohta ei mõista ma midagi arvata, aga muidu on jutul mõte sees. Kui sa tead, mis sinu seest välja tuleb, siis hakkad ehk ka järele mõtlema, mida endale sisse ajad. Kui hakkad tähele panema, mida sööd, võib tekkida ruumi muudegi oluliste arusaamiste jaoks.

Sotsialist kekkab rikkusega

Sotside maine ja kuvand sai järgmise hoobi, kui parteijuhiks kandideerimise valmidust ilmutanud Indrek Saar avalikustas, et teenis näitleja ja meelelahutajana veelgi paremini kui riigikogus (ÄP). Braavo!

Ainult mismoodi peaksid täissöönud härrassotsid (kui kasutada ÕL terminit) nälginud töörahva huvisid kaitsma, ei saa ma küll aru (Saare kohta loe ka siit). Kuhu jääb hõõguv tuluke silmis, punane roos rinnas, võitlusvaim ja solidaarsus proletaariaadiga?

If Kindlustus annab kodutud kohtusse

Kui Swedpank käskis pangas halva teeninduse osaliseks saanud blogipidajal tugevama õigusega panga logoga fotod kustutada (EPL), siis järgmiseks annab ilmselt If Kindlustus kohtusse Tallinna linnahalli lähedal pesitsevad kodutud, kelle telgil ilutseb firma reklaam (PM).

Teatavasti reklaamib If ennast lausega „Telgist võib saada sinu tulevane kodu, kui Su eluase pole Ifis kindlustatud“ (vaata pilti). Tegelikult võiksid kodutud muidugi oma Ifi telgi üles panna mõne Swedpanki kontori või pangaautomaadi kõrvale, et „Sinu lähedal. Sinuga koos“ illustreeriks tänase Eesti elu veelgi värvikamalt, osutades ühtlasi majanduskriisi lätetele.

Edith K. tappis bakalaureusetöö

Sellist inetut pardipoega nagu kolme aasta jooksul akadeemilise elu nuusutamise eest bakalaureusekraadi andmine poleks kunagi pidanud sündima, kirjutab EPL-is Rein Taagepera. Jumala õige. Ja kui see poolikus kord välja sureb, peame tänama kindlasti ka Edith K-d.

Kurikuulsa Edithi (loe ka siit ja siit) nime Taagepera peenetundelise inimesena muidugi ei nimeta, aga pole kahtlust, millisest avalikkust erutanud juhtumist on see kirjatükk ajendatud. Pole halba ilma heata! Ka mina ei ole kunagi aru saanud, kuidas saab kõrghariduseks pidada kolmeaastast haridustee pikendust ning mida see bakalaureus üldse tähendab: on siis kõrgharidus või ei.

Kutsuge heeringale Batrakova

Kalamaja tasulise parkimise vastu võitlev IRL-i poliitik Liisa Pakosta viis linnapea Edgar Savisaarele rasvast tilkuva heeringa, keda linnavolikogu kantselei juhataja Hilja-Anne Merzin peenrakäpaga ründas (ÕL).

Isakest haisva kingituse eest kaitsta püüdev linnaametnik loopis laiali kingipakki kuulunud pesulõksud ning toimetas auklikuks rapitud kala Reformierakonna fraktsiooni tuppa õunataldrikule. Miks linnaametnik niigi surnud kala veelkord tappa püüdis, jäi selgusetuks.

Paistab, et linnaametnikel napib kompetentsi lehkavate kingituse käitlemiseks. Sellistel puhkudel on sobiv kohale kutsuda Savisaare ihunõunik Moonika Batrakova, kes oleks võinud heeringa operatiivselt ära süüa, täpselt samamoodi nagu ta on Savika eest kinni pistnud kolmsada kreemikooki. Millest peaks süda ikka vesine olema küll.

Paks riik

Nii-nii, sellal kui Ansip ja teised ministriherrad meile jutlustavad, kuidas rahvas peab heinu sööma, et kord koidaks europäev, ilmneb riigiasutuste ülihea elu erasektoriga võrreldes. On see normaalne? (PM, Delfi)

See võiks olla ok, kui ei oleks kriis. Siis ma saaksin aru küll. No et vaja ikka riigisektoris töötamist väärtustada ja ajusid riigi teenistuses hoida ja prestiiž ja värk. Aga vaat kui igal pool käib üks lõputu kärpimine ja töötute armee on juba puupaljaks kärbitud, lapsed on näljas ja täiskasvanutel skorbuut, siis pole asi õige.

Nii et mida kuradit te kärpisite, kui ise veel nii hästi elate, ah? Ansip ja Ligi kärpisid ära Jüri ja Malle haigekassakaardi ja õhtuse võileivagi, aga riigiametniku jätavad ikka kontorisse haigutama ja maksumaksja kulul masinakohvi larpima. Ja siis arvavad veel, et on kreeklastest paremad.

Igatsus vana hea Rootsi aja järele

Sellal kui majandusteadlased on omast meelest kriisi kuju tuvastanud (olevat teine W-kujuline ja selle W teine hammas kohe ihusse lõikamas), pakub avalik-õiguslik televisioon meile justkui lohutuseks vaadata Rootsi kroonprintsessi pulmade otseülekannet.

Eks taha siinsed lugemisoskuseta talupojadki ju ka pisut aimu saada sellest, mismoodi siniverelised prassivad – nuusutada televisiooni vahendusel peente toitude lõhna ja silmata, mida kõrgeaulised paari minnes seljas kannavad. Heita silm peale maailmale, mis takuse hame kandjale igaveseks kättesaamatu. Sest kui leiba on vähevõitu, on tsirkust jälle pisut rohkem tarvis, muidu läheb inimene kurjaks ja lõhub ära midagi, mis tema oma ei ole.

Aga iseenesest pole maamatsi unistused ajast aega ka kuigi suured olnud. „Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud. Kõik tema unistused olid täitunud. Mis veel? Jaan mõtles, kuid ei suutnud enam ainsatki meelelahutust välja haududa. /----/ Jaan istus, mõtles ja jäi lõpuks magama.“ (Kivirähk)

Rahnu koht on trellide taga

Eestis tohib naisi nii osta kui ka müüa, inimkaubandus on täiesti ok, orjastamine on lubatud. Kõik see, mille eest tsiviliseeritud maailmas pikaks ajaks vangi pannakse, on meil aktsepteeritud. Seda sõnumit rõhutab veel kord Kristjan Rahnu eilne kohtuotsus.

See oli täiesti tülgastav, kui lolli juttu Rahnu kohtus rääkis (loe ka siit). Rääkis musta valgeks, ei kahetsenud mitte midagi, tagatipuks on tema süü tõendatud - ja teda ei pandagi vangi! Rein Lang, kas sellist kohtusüsteemi me tahtsimegi? Kas see ongi õigusruum, milles on võimalik ennast turvaliselt tunda? Selle sportlasemõistusega küünilise kupeldaja ja valetaja koht on türmis, maksimaalse 12 aastat oleks pidanud talle andma. Ja nüüd ta astub ta, käed taskus, lihtsalt minema, rind uhkusest kummis veel pealegi.

Tõepoolest, Rein Lang võiks peeglisse vaadata ja küsida, kas mina, parajalt paks mees parimais aastais, ei raiska viimaks oma justiitsministrikarjääri rumaluste peale. Kellel on vaja seda ajakirjanduse seadust, sellal kui naisi sunnitakse end müüma ja selle eest ei pandagi vangi! Mis kuradi õigusriik see on, kui seksuaalselt ärakasutatud naisi ei käsitleta isegi mitte ohvrina, rääkimata neid orjastanud kurjategijate karistamisest.

Rein Lang võiks läbi lugeda kõik Kadri Ibruse kirjutatud lood (eriti see ja see), need endale pähe õppida ja taibata, et on oma aja justiitsministrina raisanud mõttetu jama peale, tähtsad asjad on aga tegemata.

Luuraja osutus mereröövliks

Ohohohoo, luuraja ja ärimees Eerik-Niiles Kross on löönud käed mereröövlitega! Kuigi meile pole ilmselt määratud selle keissi kohta täit tõtt teada saada, piisab olemasolevastki, et asi näiks pehmelt öeldes pikantne.

Mina ei tea, kas Kross Artic Sea kaaperdamise tellis või mitte, mulle jätkub täiesti sellestki, et ta oli piraatide pealiku ammune tuttav, nad käisid perekonniti läbi ja neil olid ühised ärihuvid (EE). Äri ajab Kross aga teatavasti vägagi mastaapselt ning ikka sellistes hämarates kohtades. Eriti prisket kasumit teenis ta Gruusia sõja ajal, tema firma Trustcorp suurendas 2007. aastal käivet üle 70% ning kasumit ligikaudu 56%. Pole paha!

Peale selle teenib Kross rikaste vanainimeste pealt, sinna Villa Benitasse kavatsen minagi oma vanad kondid vedada, kui sajas eluaasta kukub ja ma tunnen, et keegi võiks mulle hommikuti söögi voodisse tuua.

Aga Antonio Angottit mäletate? Seda itaallasest pätti ja kaabakat, kes tahtis Eesti Raudteed endale saada ja keda rahvusvaheliselt taga otsiti? No vaat, selle sulleri tõi Eestisse lugupeetavate Eesti kirjanike Jaan Krossi ja Ellen Niidu poeg Eerik-Niiles, toonane luurekoordinaator. Tema helistas riigikantseleist piirivalvesse ja käskis üle piiri lasta kriminaalkurjategija, kes esines valenime all ja kasutas valedokumente.

Krossile meeldib muide kohutavalt kohtus käia. Kohtusse kaebas ta näiteks Cynthia Babski, kellega elas koos Harju tänava korteris, aga keelas naisel sellest kellelgi rääkida. Cynthia aga oli midagi pihtinud Indrek Tarandile, ja seda tuli tal kibedalt kahetseda. Pärastpoole abiellus Kross muide Janek Klaisi sõbratariga, Klaisi nimele lisatatakse tavaliselt ette sõnake „maffiasidemetega“. Sel aastal lahutas Kross abielu ärinaise Terje Krossiga, sest leidis endale kuumaverelise lõunamaalanna. Kohtus on Kross käinud aga koguni oma venna Märteniga.

Kõiki Krossi eluseiklusi ja kahtlasi tegusid ei jõua ma siinkohal aga mitte ette lugeda, sest enne läheb issanda päike looja, kui mina selle raske tööga ühele poole saan. Aga üht tahan ma öelda – Kross võib võib vabalt mereröövel olla. Mistõttu on põhjust EÜS-i nimekiri veel kord põhjalikult üle vaadata, järsku leidub seal veel teisigi piraate.

Jube odav, raisk, et lihtsalt peab ostma

Kohtuliku uurimise käigus ajakirjandusse lekitatud materjale on alati väga huvitav lugeda. Eriti põnev on lugeda pealtkuulatud kõnede üleskirjutusi, mis jäävad hästi meelde ja vajutavad pealtkuulatud isiku mainele pitseri igaveseks.

Tänases Äripäevas on lugeda Toomas Tooli telefonikõned, milles iga „kurat“ ja „raisk“ on mõnuga kirja pandud. Mõjus võte aktsentide lisamiseks on „vä“ järjekindel kasutamine, iga noh'i ja mhmh'i kirjapanemine, kõnekeelsuse igatine rõhutamine.

„See on ainult allamäge raisk, nii nagu börsigraafik on, nii ta jätkub, raisk, kui ainult ei muutu turul mingi sentiment, kurat, et kõigile tundub, et see on jube odav, raisk, et lihtsalt peab ostma, ükskõik, mis nad teevad, raisk.“ - Armas, kas pole? Ma kujutan Tooli ja tema äriajamise viisi nüüd kohe palju paremini ette ja olen päris kindel, et need „sorgus vuntsidega vennad“ (Luitsalu ja Tomingas) said ikka suurelt mööda pükse.

Kilgi soovi füüri lasta tuletasin ma eile juba meelde, aga väga kuumad olid näiteks ka Juhan Partsi naise Daisy Taugi kõned Aivo Pärnale: „Ära ise kellelegi midagi anna“, Pärna “sõber on väga tugeva sihiku all” ja et talle on riigiprokuratuurist "saba taha pandud". Arvati, et kõnealune sõber on Villu Reiljan, kes mäletatavasti koos Pärnaga hiljuti riigikohtus süüdi mõisteti. Ekspressi omad kuulati üle, aga infolekke allikas jäi teadmata ja Rein Lang läks väga närviliseks. Kas juttu ikka oli Reiljanist, jäigi mõnevõrra segaseks (EE).

Surematute tsitaatide hulka kuulub kahtlemata ka Ivo Parbuse „Piret, politsei tuleb läbi otsima! Vii raha kohe korterist ära! Ülevalt sealt peidupaigast ja sahtlist samamoodi. Vii kohe ära!” (EE) Üldiselt, iga suvaline kirjatsura toimikutele muidugi ligi ei pääse. Enim pealtkuulatud kõnede üleskirjutusi ongi avaldanud Ekspress.

Bergmann oli Jeesus Kristus

Bergmanni surma meediakajastuste positiivsus läheb siiski läilaks. Eriti käib mulle närvidele Rein Kilk, kelle meelest ei teinud Bergmann omal ajal midagi teistmoodi kui teised, lihtsalt läks nii, et tema pidi teiste patud lunastama (PM, vt ka ÄP).

Kilk ei häbene muu seas üles tunnistada, et võlgneb Bergmannile oma esimesed miljon dollarit. Otse loomulikult pärineb see raha aegadest, mille kohta kiputakse vahel ütlema, et esimese miljoni päritolu kohta ei sobi küsimusi esitada. Mind huvitaks küll väga, mismoodi Kilk oma esimese raha teenis ja need miljon dollarit Bergmannile võlgneb. Mäletatavasti jäi tollal põhja läinud pankadesse siiski väga paljude inimeste raha ning mulle ei meeldiks sugugi, kui see oleks Rein Kilgi taskusse läinud.

Jaan Kiiker, kes ise napilt pokripistmisest pääses, märgib, et Bergmannil puudus seljatagune. See võib tõsi olla. Kilgil seevastu on seljatagune kõva, tegemist on ikkagi arvamusliidriga, kes muliseb koos Hans H. Luigega. Midagi öelda on tal absoluutselt igal teemal, ta patrab edasi kõikvõimalikke kuulujutte, arvamusliider missugune.

Noh, aga eks mehel ole ka füüri, mida lasta. Pärineb see nüüdseks „rahva seast“ rahva sekka tagasi läinud väljend sellisest kontekstist: „A ütle, kas sul ei ole mõnda sihukest asja, kes nagu teenust teeks, et ma laseks füüri välja? Kas sa tead mõnda firmat, kes on, ma räägin talle ära, et davai, võta sihuke asi ja cash ja kogu lugu ja et oleks tehtud ja kõik, eks ole.“ (PM)

Mõnel teisel arvajal oleks pärast sellise laheda teksti ilmsikstulekut ja maadevahetamise huvi ilmnemist (PM) suu igaveseks kinni topitud, aga Kilk lamiseb ikka edasi.

Moratoorium in memoriam

Andres Bergmanni surma uudis tuletas mulle meelde populaarse sõna läinud aastatuhande lõpust: moratoorium. Majanduskriisi alates uskusin selle sõna taas populaarseks saavat, ent nüüdseks on selge, et praegusel kriisil on tollaste aegadega erinevusi ilmselt rohkem kui sarnasusi.

Moratooriumi alla läks näiteks Sotsiaalpank, kus praegu tegutseb ööklubi Parlament. Ehitati see õige kummalise arhitektuuriga ehitis ammustel aegadel hoopis kurikuulsaks Turisti poeks. Keegi ei pidanud nägema, kes seal valuutat tuulutab, hiljem on akende puudumine sobinud ka hilisematele asukatele. Moratoorium kehtestati ka Bergmanni Era-panga suhtes, ja kuigi Uno Mereste võrdles moratooriumi omal ajal sanatooriumiga, ei saanud minu mälu järgi elulooma küll ühestki selle läbi teinud finantsasutusest.

Sarnaselt Bergmanniga tuli vanglas istuda ka näiteks Maapanga juhil Malle Eenmaal. Seaduste puudulikkust kasutasid tol hämaral ajal ära tegelikult palju enamad kui need mõned pokri pistetud pankurid. Ent näiteks erastamisagentuuri (selle eellase juht oligi muide Bergmann) viimane juht Jaak Liivik, kes mõisteti meil süüdi kõigis kohtuastmetes ja pidi ka vanglaleiba maitsma, sai Euroopa inimõiguste kohtus õiguse. Tema eelkäija Väino Sarnet taipas õigel ajal jalga lasta ja soojendab ennast praegu Savisaare rinnal.

Toomas Tool on hirmus mees

Meedias varem alati tiitliga „salapärane“ iseloomustatud ärimees Toomas Tool on seoses kohtuasjaga suure osa oma salapärast kaotanud, aga ehmatab ikka. Uh, on kole mees tõesti! Paremini kui tumedad prillid sobiks talle mereröövli must silmaside.

Tool ajas hirmu peale isegi ajakirjanikule, kes küsitles teda pärast kohtuistungit, ja siis oli Tool muide täitsa jutukas (vt siit, enne istungit tehtud video on siin). Ainult et jah, küsija jäi jänni, sest polnud intervjuud korralikult ette valmistanud. Selliseid vjuusid tuleb ikka tegema saata Kadri Paas, tema ei oleks juba ennast Toolil irriteerida lasknud.

Hirmu nahka on Tool ajanud ka Eesti Ekspessile, kes pidi viimati Tooli ja tema naise käest andeks paluma seksika loo pärast, milles olevat väidetavalt esitanud ebaõigeid andmeid. Kahjuks ei seletanud seal vabanduses keegi, mis siis loos õige ja mis vale oli, kas Tooli naise pikad jalad ja laste nimed või midagi muud.

Pikki aastaid ringles ajakirjanduses Toolist muide üksainus foto, kuni Delfi piltnik Andres Putting tabas Tooli ninapidi koos IRL-i poliitiku Marko Mihkelsoniga (vt siit), kellel sellele kohtumisele rahuldavat seletust muidugi ei olnud.

Limukad, vargad ja tatine särgiesine

Püherdasin maas naerda, kui olin Ekspressist lugenud, mismoodi ärimees Andrus Sukles informeeris avalikkust ettevõtja Tullio Libliku isikuomadustest. Limukas, varas ja malts! Isegi veteransõimaja Janno Reiljani sõnavara (vt siit) jääb sellele alla.

“Selliste andmete teadaandmine teistele ärimeestele on igati kasulik,” kommenteeris Suklese kaitsja Indrek Leppik, kes on rohkem tuntud Kanal 2 praegu lapsepuhkusel oleva staarreporteri ja Edgar Savisaare lemmiku Elo Mõttuse mehena. Einoh, igatahes! Libliku kägistamist Sukles eitas, sest kui ta seda teinud oleks, siis poleks Liblik ometi enam elavate kirjas.

Andrus Sukles paistab olevat kirglik mees, sest mõned head aastad tagasi tahtis kalaärimees Mati Murru teda mättasse lüüa, süüdistus mõrva tellimises esitati aastal 1999. Kala-Matiks kutsutud Murru mõrvaplaanid ajendas ilmselt tema Lexuse rattasse pandud pomm, mille paigaldajaks pidas Murru Suklest.

Suklese ja Libliku suhetest on ette tuua värskematki kroonikat: 1999. aastal olevat Tullio Liblik Sukleselt jalaga tagumikku saanud, tekkinud tüli ajendiks umbes 40 miljonit krooni.

Selle kõrval tunduvad suurärimees Toomas Lumani mured tühised. Luman kaebas kohtusse nimelt kaks netikommentaari: "Esimese särgiesine on ikka väga tatine" ja "firma vist tõmbleb lõpu eel... kõigiga tülis ja maoli maas" (ÄP). Võin pead panti pannes kinnitada, et Lumani särgid on alati puhtad, aga kommentaator mõtles seda tatti muidugi kujundlikult.

Siim Kallas ja Samuil

Tallinna Kütte osutumine Kallaste pereäriks tuletab mulle meelde, et Sõnumileht avaldas ammusel ajal surematu lugejakirja, milles väideti, et Siim Kallas on prügikastist leitud laps ja tema tegelik nimi on Samuil.

Kahjuks ei saa ma linki panna, sest neil ammustel aegadel oli internet küll juba leiutatud, ent kaugeltki mitte sellises rollis kui praegu. Tolle kirja järelkaja on siiski näha ühes Eesti Ekspressi loos, milles Krister Kivi küsib Kallaselt kunagise eesnime kohta, ning Kallas ütleb loomulikult, et tema nimi on Siim juba sündimisest peale.

Aaviksoo kutsub teed jooma

Kui vabadussambast tükk alla kukkus ja Aaviksoo enam äkki millestki aru ei saanud (vt siit), analüüsis Daniel Vaarik oma blogis tabavalt kaitseministri demagoogiapuhangut. Aaviksoo võttis omakorda vastata ja kutsus Vaariku teed jooma.

Kutsumine käis nõnda: „Halloo? Kas te ei saa minu pärast öösiti magada? Tulge, pakun tassikese teed ja räägime, järsku pole asi üldsegi nii hull.“ Vaarik lubas minna. Kuigi Memokraadi lugejatele, sh mulle, meeldiks palju rohkem, kui Vaarik ja Aaviksoo vahetaksid mõtteid veebikeskkonnas, mitte nelja silma all.

Ilmselt ongi Aaviksool kombeks kõik kohe vaibale kutsuda, kes tema meelest ebasobivaid asju kirjutavad. Nt Vilja Kiisler, kes on viimasel ajal kirjutanud paar lugu Afganistani teemal (vt siit ja siit), sai samuti kutse tulla ministriga mõtteid vahetama. Kas talle teed oleks pakutud, jääb teadmata, sest Kiisler loobus neljasilmakohtumisest.

Aga võib-olla Aaviksoo lihtsalt ei julgenud Kiislerile teed pakkuda. Sest näiteks kui kolonelleitnant Hannes Toomsalu Kiislerit reisile kutsus, kaebas kutsutu kohe kaitseministrile ja kaitseväe peastaabile (loe siit). Nii et kui Aaviksoo oleks Kiislerile teed pakkunud, oleks too ilmselt Ansipile kaevanud, et Aaviksoo ahistab teda.

Kallase tütrel on halb maitse

Tänaseks Tallinna Kütte juristi kohale maandunud Siim Kallase tütre Kaja elukaaslane, Tallinna Kütte juht on Kristjan Rahu on seni väga madalat profiili hoidnud. Äripäev võimaldab talle otsa vaadata. Mees valetab, nii et suu suitseb.

Kellega Reformi omadest ta koos lõunat on söönud, meenub mehele sümptomaatiliselt alles pärast intervjuu lõppu. Kehakeel ja miimika, iga rakk selle mehe näos kõneleb valetamisest, pane või psühholoogiaõpikusse.

Kui Kallas oli veel peaminister, siis abiellus Kaja Kallas hoopis tüürimees Roomet Leigeriga. Ajakirjandus kajastas pulmi suurelt, lahkuminekust seevastu pole eriti märke maha jäänud. Ei tea, kas meremees oli liiga vaene või mis, aga Kallase uut väimeest Rahu on igatahes valus vaadata.

Tallinna Küte – Kallase pereäri

Täna saab Delfist teada, et Siim Kallase tütre Kaja Kallase mees on Tallinna Kütte juht Kristjan Rahu. Kaja Kallas on aga Tallinna Kütte jurist, kes esindas ettevõttet konkurentsieelise andmise seadusekskirjutamisel.

See „pisiasi“ polnud Äripäevale nähtavasti teada (loe ka siit). Tõeline pereäri, pole midagi öelda. Praeguse seisuga siiski oravatel seda haisvat asja seaduseks kirjutada ei õnnestu. Aga perekond Kallase mõttemaailmast annab igatahes selge pildi. Ei maksa arvata, et me Siimu kümme milli oleme ära unustanud.

Michalil oleks aga viimane aeg teadma hakata, kes kellega elab, sest asjad ei pea mitte ainult ausad olema, vaid ka ausad näima – Tallinna Kütte keissis pole põhjust rääkida kummastki.

Moonika hoolitseb Edgari ihu eest

Moonika Batrakova hool Edgar Savisaare ihu eest omandab uusi mõõtmeid: et Edgar vähegi ülikonna sisse ära mahuks, peab Moonika tema eest koogid ära sööma (Kroonika).

Ilmselt algas kaalulangetusprogramm alles selle aasta alguses, sest veel jõuluks küpsetas Moonika Edgarile põrsa, mis pole just eriti kaalusõbralik toit.

Edgari kirel rammusa toidu suhtes on pikk ajalugu: kui Savisaar 2003. aastal infarkti sai, siis viidi ta küll esialgu Mustamäe haiglasse, aga kahjuks ei mahtunud ta sinna ära ja transporditi Tartusse, kus on kogukate inimeste uurimiseks sobivamad aparaadid. Vilja tunnistas toona, et Edgarile maitsevad saiakased liiga hästi ning nende pidev söömine võis olla infarkti üheks põhjuseks.

Batrakovat aga on peetud ka Savisaare ihukaitsjaks, autojuht on ta niikuinii (ÕL). Mis suhted Moonika ja Edgari vahel muidu valitsevad, ei või mina teada, aga ühte kuuma intiimfotot tahaksin teile küll meelde tuletada: vaadake seda. Pilt on muide tehtud ammu enne seda, kui Kranaat Edgari viljatusravile saatis.

Edith K-st palju ägedam on Piret P.

Kõik mõnitavad lollusega kuulsaks saanud Edith K-d, aga palju naljakam on minu arust siiski Piret Perdi magistritöö (magistri-, mitte bakalaureusetöö!) Evelin Ilvesest, mis kannab pealkirja „Eesti Vabariigi presidendi abikaasa Evelin Ilvese kuvandi analüüs soo aspektist“ (PM).

Noh, kui sellise jura eest (juba teemapüstitusena) antakse magister, siis võib Edithile (loe siit) bakalaureuse anda südamerahus.

Aga nali seisab tegelikult mujal. Piret Pert töötab nimelt presidendi kantseleis avalike suhete juhi kt-na. Saab ta jee Evelinist midagi kriitilist kirjutada! Selline teemapüstitus on ju pesuehtne pugemine, kui pehmelt väljenduda.

Muide, selle Perdi võttis Ilves endale koduparteist, sotside pressinõuniku kohalt.

Oravad on sead

Energeetika pole just ülearu seksikas teema, aga viis, mismoodi Reform oma toetaja huvide kaitsmist seaduseks kirjutada püüab, tülgastab ikka tuhandega. Saatuse irooniana esindab seadusemuudatusest konkurentsieelise saava Dalkia huve Siim Kallase tütar, vandeadvokaat Kaja Kallas. Sigadus toimub, ja Siim näeb ega mürista!

Kristen Michal võiks üldse energeetikateemal pool suud koomal hoida, ta ei jaga sellest midagi, ja nii palju demagoogiat nagu tema suudab suust välja ajada veel ainult Edgar Suur. Ühtegi tööd see Michal elus teinud ei ole, isegi kõrgharidus pärineb tal keldriülikoolist Nord, millelt muide hiljaaegu võeti õigus psühholoogiat õpetada, pea ei juhtu sama õigusteadusega, ja siis jääb Michalile alles ainult keskharidus. Soovitan Michalit Ekspressile nädala broileriks.

Reformil on muidugi valimisteks raha tarvis, kellel ei oleks. Ilmselt on aeg ellu äratada kunagine kurikuulus R-hooldus, mille omaaegseid juhte Andres Lipstokki (praegune keskpanga president, lubage lahkesti meelde tuletada) ja Heiki Kranichit (praegune Eesti Loto juht ja maadevahetuse vaimne isa, kes hiljaaegu hoiatas ahnuse kui surmapatu eest (ÄP)) tabas ränk mälukaotus juba enne aastatuhandevahetust, mis tänaseks saab loomulikult ainult süvenenud olla.

Aaviksoo ei saa aru

Ausõna, Aaviksoost hakkab kahju. See on ju südantlõhestav: „Ma ei saa aru, kuidas selline jama võimalik on. Aga ma saan aru, et vastutan selle eest.“ Õige, härra minister, teie vastutate. Mingi tagantjärele jahumine ja distantseerumispüüd siin ei aita.

Nimelt distantseeruda Aaviksoo nüüd oma blogis püüab: sambast endast ja kõigist sellega seoses tehtud valeotsustest. „Kui ma 5. aprillil 2007. a kaitseministeeriumi uksest sisse astusin, oli sambasaaga juba alanud...“ Hea küll, aga mis edasi?

Edasi on see, et Aaviksoo hakkab meile korrapäraselt oma sambamälestusi vahendama. Et kuidas ikka kõik oli ja kuidas tema mitte milleski süüdi ei ole, sest kõik oli juba enne ära otsustatud, kui tema tuli. Isegi füüsikuharidus kõlbab eneseõigustuseks! Mitte pisematki konstruktiivsuse iva, tuletaevasappi.

Ja pange tähele: blogisissekande pealkirjas on esimesel kohal mina, st Aaviksoo ise, sammas tuleb teisena. Mis näitab veel kord, et sambast on Aaviksool kama kaks, tuleks ainult ise sellest jamast kuidagi välja.

Indrek Saare koht on „Õnne 13-s“

Ma olen sada kord rääkinud: sotside häda on sobiva juhi puudumine. Pihl on muidugi peast lootusetult miilits, siin ei aita ka mitte lobotoomia, aga Indrek Saar (PM), andke andeks, ei sobi ammugi. Siledast molust ja lehvivatest lokkidest ei piisa, mõistust peab ka olema. Saare õige koht on „Õnne 13-s“.

Sven Mikser lapsepõlvelollused (omaaegse internetiportaali Mega päevaküsimuse spämmimine ja Keskerakonda kuulumine) oleme juba ära unustanud, tema tuleks kõne alla küll. Ainult kahjuks on Mikser vist intriigipunumiseks ja mahhineerimiseks natuke liiga intelligentne. Ja ta jagab rohkem välispoliitikat, äkki on siseasjades päris mömm.

Ma ei saa aru, miks Hannes Rummi välja ei käida. Tema on juba õiges vanuses ja sobivas toitumuses, et parteid juhtida. Ambitsiooni peaks ka olema. Närvid polnud vanasti eriti head, aga ehk on aastatega paranenud. Mõistust on, kunagine ajakirjanikukarjäär on abiks.

No ja Nestor, jah. Tema patrab nii kohutavalt palju ja igal võimalusel, et kõrvad hakkavad sitavett jooksma. Ta on lihtsalt kõiki ära tüüdanud. Muide, tuletan meelde, et Nestori sünniaasta on 1953, st ta ei ole sugugi mitte 70, nagu välja näeb. Nii et kui te soovite suitsetamist maha jätta, siis pange Nestori pilt endale peegli kõrvale.

Viige see vabadussammas pronksmehe kõrvale

Einoh, see oli ainult aja küsimus, millal vabadussambast tükke alla sadama hakkab! (EPL) Kõigepealt kukkus Kuku klubi lagi (peaaegu) sisse, kõigist muudest jamadest ma parem ei räägigi, ja nüüd ta pudeneb! Paganama tšehhi soss-sepad, ah.

Mina astuksin Aaviksoo asemel kohe tagasi. Ja las Parts kutsub selle punase kraana, millega ta Lihulas toimetas, lükake see kosu kokku ja viige kohe Filtri teele pronksmehe kõrvale. Ansipil peaks Aljoša teisaldamise ajast ju kopamehe telefoninumber kah alles olema.

Aga nemad panevad mupolased sammast valvama. No kuulge, Savisaare politsei huvi see küll ei ole, et sammas püsti püsiks. Mupolased aitavad pigem ikka lagunemisele kaasa ja lükkavad samba lihtsalt pikali.

Lollusega saab kuulsaks

Ootasin huviga, missuguses väljaandes blogimaailmas üleöö kuulsaks saanud Edith K. künnise ületab. PM tegi loo ära: paremad tsitaadid olid ilusti välja nopitud ja lehte pandud, kõik pärlid muidugi ära ei mahtunud.

Rohkem kui vaest Edithit tuleks aga minu meelest kolkida tema töö juhendajat. Selline soperdis ei ole pidanud kaitsmisele jõudma – tegelikult, asi ei oleks pidanud teemapüstitusest edasi jõudma, sest juhendajale oleks võinud algusest peale selge olla, et see käib kirjutajale üle jõu.

Töö juhendaja aga oli Tarmo Strenze - kes on avaldanud arvamust, et lapse õppetulemuste eest vastutavad ainuisikuliselt tema vanemad (PM). Mille eest teda ennast ülikooli palgal peetakse, jääb paraku segaseks.

Tšetšeenid tõmbasid eesti ahnuritele mütsi pähe

Tänases Äripäevas ilmus täitsa uuriva ajakirjanduse moodi lugu sellest, kuidas eesti poisid Bulgaariasse suurt raha tegema läksid ja suurejooneliselt vastu pükse said. Inguššidest ja tšetšeenidest „partnerite“ kuritegelik taust eesti „ärimehi“ ei huvitanud.

Mitmelgi mehel on nii häbi, et oma nime all lüpstasaamisest rääkida nad ei julge. Võtke aga süda rindu, juhtub parimategagi meie seast. Mäletate, kui hea maine oli kunagi Gild Arbitrage'il – kuni see firma eesti rikkad ja ilusad Armeeniasse kulda kaevandama ja Aserbaidžaani kinnisvara ostma meelitas ja kogu papp nagu iseenesest ära sulas.

Kõik need Tiina Mõisad, Sumbergid ja Paltsid, H. H. Luigest rääkimata, jätsid kunagistesse vennavabariikidesse kenakesed summad. Millegipärast pole neid Gildi mehi, Vähkisid, Haavleid ja Tammesid, ikka veel pokri pistetud, kuigi raske on ette kujutada, et neil kohalikust ärikultuurist ettekujutust ei olnud. Ahnus oli lihtsalt nii suur, et silme eest lõi uduseks.

Kõnekas on tõsiasi, et Bulgaarias tegutsevate „ärigurude“ minevik mõjus eestlastele peletamise asemel hoopiski julgustavalt. Küll nemad juba teavad, kuidas asjad käivad. Aserbaidžaanis käis muide isegi Ilves isiklikult asju klattimas, aga Varna allilmaga ei pruugi tal otsesidemeid olla. Nii et Bulgaariasse rikkaks saama läinud peavad oma finantskeretäie ise välja kannatama.

Hõbemägi my ass

Viimaseid aegu Ekspressi juhtiv Priit Hõbemägi on otsustanud, et igas kirjutises peab esinema sõnapaar my ass. Täna on linnavalitsus my ass, eelmine kord oli poliitika my ass. Tulekul on Eesti riik my ass ja Eesti Ekspress my ass.

Raudmees Ansip logiseb

Sellest on juba neliteist aastat möödas, kui Ansip kohtus autoga. Katki läksid nii Ansip kui ka auto, ainult et auto tuli maha kanda, Ansip aga lapiti kokku ning mees ise puhus endale tahtejõuga elu sisse.

„Murdunud olid parema käe liiges, mõlema jala luud, 5-6 roiet, vasak kõrv rippus nahariba otsas põse kohal, keha oli üleni täis verevalumeid,“ kirjeldab ÕL. „“Mu nägu oli selline, et tuttavatel oli tegu äratundmisega - kas see olen ikka mina või mitte,” meenutab Ansip toonast seisundit.“ Operatsioon kestis üksteist tundi, taastumisele kulus aasta.

Nii et mine sa tea, kust Ansipi leedu tohtrite käe alla viinud närvipõletik tegelikult pärit on, äkki sätiti mõned kehaosad tookord valesti kokku. Loodetavasti ei tule teda veel üks kord koost lahti võtta võtta ja uuesti kokku panna. Viimati tuli ju niigi välja tulnukas.

Vastne abilinnapea vihkab Eesti riiki

Savisaar pani Jäppineni asemel abilinnapeaks Yana Toomi (Litvinova) – senise Stolitsa peatoimetaja, puhta venelase, kes kõneleb küll aktsenditut eesti keelt, aga ei salli Eesti riiki silma otsaski.

Eriti hästi ilmnevad Toomi Eesti riigi suhtes sarkastilised, põlgust kiirgavad seisukohad pronksiööde aastal ilmunud kirjutises Delfis, aga mälu värskendamiseks võiks lugeda ka siit ja siit. Vaat selline arvamusliider pääseb nüüd kureerima haridust, kultuuri ja rahvussuhteid.

Kaeban Edgarile

Nii, tänaseks lubati selle nädala kõige soojemat päeva, aga mis on meil Tallinnas? Kella kümnese seisuga närune viisteist kraadi ja lauspilvitus. Kurat, ma kaeban Edgarile. Selline jama lihtsalt peab ära lõppema või ma hakkan makse maksma Põlvas.

Sest Savisaare juhitavas omavalitsuses on alati Eesti kõige halvem ilm, alati! Mais, kui kõik Lõuna-Eesti inimesed olid juba pruunid, kügelesid tallinlased jopedes. Isegi saartele oli suur suvi juba saabunud, kui pealinlased lõgistasid ikka veel hambaid. Kui paistab päike, on külm tuul. Kui tuult ei ole, siis ei paista ka päikest.

Piusa Juss on ära seletanud, miks see nii on, aga mind ei huvita. Kaeban Edgarile ja kui nädala pärast ei ole ilm paremaks tehtud, näeb pealinn minu makse edaspidi sama palju kui oma kõrvu.

Orav mängib maksudega

Reformi omad on mitu korda kinnitanud, et maksudega ei mängita. Aga ise mängivad küll, ja kuidas veel. Kinkisid Edgarile sünnipäevaks müügimaksu tühistamise teate, aga ise tõstsid käibemaksu.

Müügimaks on ettevõtjate krae vahele sülitamine, aga käibemaksu suurendamine, pealegi üleöö, ei olnud? Noo, mul on veel väga hästi meeles, missuguse jandi käibemaksu tõstmine kaasa tõi. Ettevõtjad oli püsti hädas ja kiunusid, mis hirmus. Ostja ei teadnud poes, kas hind kauba juures on ikka see, mis sildil kirjas, või tuleb kassas kaks protsenti juurde maksta.

Etteteatamisaeg oli ka tõesti väärikas: Riigi Teataja kuulutas eelmise aasta 26. juunil, et käibemaks tõuseb kahe protsendi võrra alates 1. juulist. Õiguskantsler pidas seda mäletatavasti põhiseadusevastaseks, aga millegipärast on maks siiamaani jõus.

Mujal ilmas on ammugi taibatud, et käibemaksu tõstmine majandust ei elavda, aga eks koomas riigieelarvesse oli pappi hädasti vaja ja selleks kõlbasid kõik vahendid. Mis on aga lubatud Ansipile, pole lubatud Edgarile.