Kui inimesele rääkida, et E-ained on kahjulikud, siis lingutab ta enamasti arulagedalt kõrvu ja ajab endale ikka sisse kõike, mis vähegi ette satub. Kui talle aga vihjata, et tema toidus leidub pidurivedelikku, võib kõhus keerama ja midagi peas liikuma hakata.
Keemik Aili Kogermani lugu PM-is ei ole kaugeltki ammendav (loe ka siit ja siit) ning loo toon on pigem tasakaalukas kui lööv, aga tõsiasi, et saia sees leidub pidurivedelikku, jääb meelde küll. Seda ongi vaja. Kogermani puhul pole ka seda ohtu, et argumentum ad hominem teema varjutab – nagu juhtus näiteks Evelin Ilvesega, kelle transrasvasõjast sündis üle-eestiline skandaal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ka Aili Kogerman on võimeline jama ajama, nagu viidatud artikkel ilmekalt näitab.
ReplyDelete'Pidurivedeliku' kõrvale võiks täpselt samamoodi rääkida tuumajaamade jahutusvedelikust, mida kasutatakse isegi beebitoitude koostises, tavalistest karastusjookidest rääkimata. Sama aine on ka loodust hävitavate happevihmade peamine koostisaine.
Mis ainega tegu? Loomulikult divesinik-monooksiid. Kole lugu, või mis? Seda ainet pole isegi E-ainete nimestikku kantud, ilmselt on kõik maailma valitsused ja töösturid vastavas vaikimisvandenõus kokku leppinud.
Kusjuures toosama divesinik-monooksiid on võimeline inimeses esile kutsuma nii ajukahjustust kui ka surma.
Aga enne keemiku hirmuloole kaasakiitmist tasub vähekesekenegi vaadata, mis ainega tegu, milleks seda kasutatakse ja mida teadusuuringud selle ohutusest-ohtlikusest pajatavad:
Propüleen glükool (Wikipedia)