Ausõna, Aaviksoost hakkab kahju. See on ju südantlõhestav: „Ma ei saa aru, kuidas selline jama võimalik on. Aga ma saan aru, et vastutan selle eest.“ Õige, härra minister, teie vastutate. Mingi tagantjärele jahumine ja distantseerumispüüd siin ei aita.
Nimelt distantseeruda Aaviksoo nüüd oma blogis püüab: sambast endast ja kõigist sellega seoses tehtud valeotsustest. „Kui ma 5. aprillil 2007. a kaitseministeeriumi uksest sisse astusin, oli sambasaaga juba alanud...“ Hea küll, aga mis edasi?
Edasi on see, et Aaviksoo hakkab meile korrapäraselt oma sambamälestusi vahendama. Et kuidas ikka kõik oli ja kuidas tema mitte milleski süüdi ei ole, sest kõik oli juba enne ära otsustatud, kui tema tuli. Isegi füüsikuharidus kõlbab eneseõigustuseks! Mitte pisematki konstruktiivsuse iva, tuletaevasappi.
Ja pange tähele: blogisissekande pealkirjas on esimesel kohal mina, st Aaviksoo ise, sammas tuleb teisena. Mis näitab veel kord, et sambast on Aaviksool kama kaks, tuleks ainult ise sellest jamast kuidagi välja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment