Bergmanni surma meediakajastuste positiivsus läheb siiski läilaks. Eriti käib mulle närvidele Rein Kilk, kelle meelest ei teinud Bergmann omal ajal midagi teistmoodi kui teised, lihtsalt läks nii, et tema pidi teiste patud lunastama (PM, vt ka ÄP).
Kilk ei häbene muu seas üles tunnistada, et võlgneb Bergmannile oma esimesed miljon dollarit. Otse loomulikult pärineb see raha aegadest, mille kohta kiputakse vahel ütlema, et esimese miljoni päritolu kohta ei sobi küsimusi esitada. Mind huvitaks küll väga, mismoodi Kilk oma esimese raha teenis ja need miljon dollarit Bergmannile võlgneb. Mäletatavasti jäi tollal põhja läinud pankadesse siiski väga paljude inimeste raha ning mulle ei meeldiks sugugi, kui see oleks Rein Kilgi taskusse läinud.
Jaan Kiiker, kes ise napilt pokripistmisest pääses, märgib, et Bergmannil puudus seljatagune. See võib tõsi olla. Kilgil seevastu on seljatagune kõva, tegemist on ikkagi arvamusliidriga, kes muliseb koos Hans H. Luigega. Midagi öelda on tal absoluutselt igal teemal, ta patrab edasi kõikvõimalikke kuulujutte, arvamusliider missugune.
Noh, aga eks mehel ole ka füüri, mida lasta. Pärineb see nüüdseks „rahva seast“ rahva sekka tagasi läinud väljend sellisest kontekstist: „A ütle, kas sul ei ole mõnda sihukest asja, kes nagu teenust teeks, et ma laseks füüri välja? Kas sa tead mõnda firmat, kes on, ma räägin talle ära, et davai, võta sihuke asi ja cash ja kogu lugu ja et oleks tehtud ja kõik, eks ole.“ (PM)
Mõnel teisel arvajal oleks pärast sellise laheda teksti ilmsikstulekut ja maadevahetamise huvi ilmnemist (PM) suu igaveseks kinni topitud, aga Kilk lamiseb ikka edasi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment