Agendid omavahel

Savisaare meeskond on tähelepanelikult läbi töötanud PM-i avalikustatud memode algtekstid ning leidnud nendest kohad, mis Ideoni loost välja jäid: need, kus Ilves kritiseerib oma „aatekaaslasi“, st sotse. Savisaare löök Ilvesele on valus ja täpne (Delfi).

Esiteks loob Savisaar osavalt võrdluse oma agendiskandaali ja Ilvese keissi vahel, doseerides täpselt, vinti üle keeramata: kunagise õhku rippuma jäänud küsimuse Ilvese võimalikust seotusest CIA-ga ja väidetava Ameerika raha kasutamise valimiskampaanias jätab ta üldse kõrvale.

Kinnitades, et ta ei usu poolt sõnagi memodes edastatust (väga mõjus demagoogia võte), ja soovitades Ilvesel oma au ja väärikuse kaitseks kohtu poole pöörduda (sama soovitas Savisaarele endale mäletatavasti „tõekomisjon“), loob Savisaar Ilvesest silmakirjalikkuse musternäidise: kandis keelt sotside peale, need ei usaldanud teda nagu tema neidki, ent vähe sellest: piki päid ja jalgu said Ilvese käest selja taga Eestigi sotsid, st Ilvese enda kodupartei.

Muidugi, Ilves pole kunagi mingi õige sots olnud ning ilmselt on sotsidel temast rohkem kasu olnud kui temal sotsidest: mäletatavasti vedas Ilves isikliku hiigelskooriga europarlamenti kaks täiesti suvalist tegelast ning presidendiks saades ei mänginud põhirolli kaugeltki mitte parteiline taust, vaid pigem ühiskonnas ja paremerakondades valitsev hirm, et äkki Rüütel tõesti valitaksegi tagasi. Ilma paremparteide toetuseta poleks ta presidendiks saanud.

Sel aastal võiks ETV vastuvõtu kätlemistseremoonia taustaks esitada katkeid lekitatud memodest. „Populist“ Savisaar küll vastuvõtul ei käi ja Reiljanit kindlasti ei kutsuta, aga „kolhoosiesimees“ Rüütel on tavaliselt ikka ju tulnud (loe ka siit). No ja sõbrad sotsid on ju ka palutud.

Tõenäolisem on siiski, et Kadriorg istub ETV-le veelgi intensiivsemalt pähe kui eelmisel aastal ning jätab meid kätlemistseremoonia põnevamatest hetkedest üldse ilma (loe ka siit).

Edgar vajab abi

Edgar Suur olevat tallinlastele kirja saatnud, milles anub: „Aita Keskerakonda üks kord, ja Keskerakond aitab Sind ja tervet Eestit järgmised neli aastat!“ (ÄP) See on uus tase – varem pole poliitikud valijatelt nii südantlõhestavalt abi anunud.

Nii et ilmselt on ikka tõsi, mis Keskerakonna kohta räägitakse: nälg on majas. Vene rahalaeva saabumise keeras kapo untsu ja nüüd peavad vaesed kesikud sellele lootma, et jäävad ellu tänu kõigile neile kohtu kaudu välja mõistetavatele summadele, mis ajakirjandusväljaanded neile maksavad. Kroonika ja. Ja üleüldse, kõik teised ka, nagu Edgar kohe pärast kolmandik-sulas-skandaali puhkemist ähvardas.

Aga ka oravate elu pole kerge. Nii sel kui ka eelmisel aastal on kuusekäbisid väga napilt olnud, männikäbisid ikka jagub, aga neist on seemneid raske kätte saada. Nii tuleb oravatel ellujäämiseks krõbistada panipaikadesse peidetud pähkleid või tammetõrusid (EPL).

Oravad peedivad Ilvest

Et Ilves sellele vaesele maale presidendiks tegelikult tulla ei viitsinud, seda tõendas kogu tema väljendatud olemus presidentuuri alguses üsna selgelt. Blaseerunud olek on alles viimastel aegadel asendunud esindatava institutsiooni omasema maneeriga.

Mäletate, kuidas Ilves Bushi lennukile saates laia lõuaga nätsu näris ja briti kuningannaga kohtudes käsi taskus hoidis? Ja baltlased – kes, kurat, need veel peaksid olema? Mis ei takistanud teda hiljem lätlaste presidendi külalisteraamatu sissekandele familiaarselt „Toomas“ alla viskamast.

Nii et selles mõttes ei paku Postimehele annetatud Wikileaksi kaudu lekkinud memod mitte midagi erilist. Muidugi ei tahtnud Ilves europarlamendist ära tulla – esiteks oli seal mugav, teiseks maksti ikka hulga paremini. Võim on teine aspekt: Eesti on parlamentaarne riik ning kuigi presidendist ja tema rollist räägitakse kohutavalt palju, ei sõltu temast kuigi palju, eriti sisepoliitilises elus. Kui juba vaesusse tuleb minna, siis võiks vähemasti võimu olla.

Miks ta siis ikkagi tuli? Memode põhjal ajendas teda isiklik põlgus Rüütli suhtes. Jah, ka poliitikud on ainult inimesed. Kuidas teisiti saaks ka põhjendada pingsat ootust, et neis materjalides kajastuvad isiklikud hinnangud võiksid jõujooni ümber mängida. Teadagi, et üksteise kohta üht-teist öeldakse. Savisaar küll vaevalt selle peale õlgugi kehitab, et Ilves teda populistiks peab. Aga arvestades, et Savisaare ja Reiljani taltsutamist lubas Ilves juba 2006, siis on mees sõna pidanud.

Mõnevõrra põnevam oleks siiski, kui Ilves oleks midagi krõbedat öelnud ka Ansipi kohta. Siinkohal tasub tähele panna, et Maarjamaad raputama määratud paljastuste avaldajaks on valitud Postimees. Järelikult peab paljastustest enim kasu saama Reformierakond (nagu see oli ka Edgar-gate'i puhul).

Teame, et avalikult on Reformierakond Ilvese tagasivalimist toetanud. Ilmselt pole see toetus olnud siiras või on seda tehtud n-ö parema puudumisel. Kui oravad on leidnud kellegi etema, siis on aeg tema avalikkusele mahamüümiseks muidugi napp ja selle stsenaariumi teostumisse ma eriti ei usu. Pigem tuletatakse Ilvesele meelde, et ta on ikkagi president suurparteide, eelkõige Reformierakonna armust. Millest teadlikolekut Ilves on ka selgelt väljendanud (loe siit).

ETV-s on täna õhtul saade

Küllap on loomulik, et iga kanal promob oma saateid igal võimalikul ja vahel ka võimatul juhul, ent ETV enesepromo sakib vahel ikka sajaga. Eilse AK esiuudis oli see, et ETV teeb mingitest Otepää võistlustest ülekande. Noh, võib-olla ongi tähtsad võistlused, mida minusugune ka sellest taipab – aga on see tõesti uudis, ammugi esiuudis?

Ahmin õhku, puhisen omaette ja sisisen, rahunen – kohe järgmine litakas. Uus uudis seisneb selles, et ETV-s tuleb täna õhtul saade. Valimissaade. Selleks tehakse oma stuudio ja puha. Poliitikud tulevad saatesse, ja ajakirjanikud.

„Ringvaade“, niipalju kui ma juhtun sellele peale sattuma, peamiselt omasaadete ja projektide tutvustamisega tegelebki. Tjah, iga päev tund aega ära täita pole kerge töö. AK-st võiks siiski uudised stiilis „Täna õhtul tuleb saade“ ära jätta.

Palgamõrvari naljad

Kapo menetles operatiivselt palgamõrvarina tööd otsiva ekskaitseväelase juhtumit (loe siit) ja teatas, et see oli purjus mehe nali. Mida muud nad teatada saavadki. Te ei lootnud ometi statistikat, kui palju endisi palgasõdureid on kuritegelikus maailmas uue töö leidnud.

Luurajad vahetavad kohti

Teabeameti senine juht Tarmo Türkson hakkab siseministri kantsleriks ning pole loomulikumat valikut tema kohale kui tippluuraja Rainer Saks, praegune Ilvese kantselei direktor. Saks päris mäletatavasti luurekoordinaatori ametikoha Eerik-Niiles Krossi järel, kes tuli ülearu suureks paisunud jamade järel minema lüüa (loe siit).

Aga nüüd on asjad kõik jälle oma kohale asetumas. Kross lubas ju siseministriks saada, nii et Türkson sobib väga hästi tema kantsleriks. Pomerants siseministrina ongi ju naljanumber, ei mõista teine luurata ega midagi, taob aga oma totakaid salmisid ning laskis põhjustas Padaoru muutumise Hädaoruks.

Niisiis Saks. Juhtis riigikantselei julgeoleku koordinatsioonibürood 2001-2006. Vaadake tema pilt ära, sest niipea seda uuesti ei avaldata. Ka Türkson jääb pildile äärmiselt vastumeelselt. Luurajatele ei meeldi pildistamine. Mereröövel-luuraja Krossiga on natuke teine lugu, vastsel poliitikul tuleb paratamatult esineda nime ja näoga. Tema on uues riigikogus juba sees.

Kõik see luurajate kamp kuulub muidugimõista EÜS-i, nõnda nagu ka THI. Nüüd on küsimus, kes hakkab Ilvese kantseleid juhtima. Luuraja oleks hea, sest nii on kindlam, et asjad õigel kursil püsivad ning igat masti agentide vahel mõistlik tasakaal püsib. Kindlam kui luuretaust on siiski see, et Saksa mantlipärija tuleb seltsist, mis on kõvem aktsia kui parteiline taust.

Palgasõdur otsib tööd

Kuldses Börsi vahendusel otsib tööd kas või allmaailma tellimuste täitjana endine „missioonisõdur“, kes laseb täpselt ja teab, kuidas pomme plahvatama panna (ÕL). Kuivõrd Afganistani ja Iraaki minejaist järjekorda ukse taga ei ole, saab tegu olla ainult kaitseväe usalduse lõplikult kaotanud inimesega.

Nii palju siis missioonist ja kodumaa kaitsmisest – kui kaitsejõud enam püssi kätte ei anna, ollakse nõus oma oskused maha müüma ükskõik kellele. Õigupoolest pole selles mitte midagi uut. Üheksakümnendate alguse eestimaised kurikaelad kasutasid Afganistanis käinute hindamatuid kogemusi meelsasti ära. Ilmselt on algamas uus laine.

Mõelda vaid, missuguste suurepäraste teadmistega rikastub kohalik kuritegelik maailm, kui selliseid usalduse kaotanud „kangelasi“ aina rohkem koguneb. Loomulikult ei otsi nad kõik tööd ajalehe vahendusel. Oleks põnev teada, kui paljud on uue töö juba leidnud.

Edgar ja Evelin, kvaliteetmeelelahutajad

Pruugib mul vaid korra ära käia, kui Savisaarel jälle uus jama majas. Pidi teine koosolekutel pidevalt silma looja laskma. Kah mul uudis! Ta on ju isegi kaamerate ees maganud, ja kes vähegi tahtnud, on seda oma silmaga näinud. Nii et Randpere murrab sisse lahtisest uksest.

Mõned imestavad, et kesse Randpere niisuke on. No see on ikka seesama Randpere, kes pages omal ajal koos Leila Milleriga (vt nt siit) Rootsi ja tuli sealt siis tagasi kah. Sai siin äris selja valgeks ja astus Reformierakonda, aga laiad massid teavad teda muidugi hoopis telesaatest „Laulud tähtedega“, mille ta koos Eda-Ines Ettiga ära võitis. Kuigi seal oli selline tingimus, et üks kahest ei tohi professionaalne muusik olla. Ühesõnaga, jõledamat sohki tehti.

Randperel on õõvastav komme kõiki sinatada. Helistab talle näiteks ajakirjanik elus esimest korda, Randpere räägib „sina“ nagu vana tuttavaga. Seda juhul, kui tal on hea tuju. Kui ei ole, siis sõimab nagu veovoorimees. See sinatamise komme on poliitikute seas üldse üsna levinud – Randpere koduparteis, Reformis, pole asi veel nii räige, aga IRL-i respublikaanne tiib sinatab võhivõõraid inimesi teatud erilisel, ilmselt Peep Vainu koolituste käigus omandatud mesimagusal toonil.

Aga Savisaar erutab inimesi, peaaegu sama palju kui Evelini mütsike ja kõhuke, nii et tema nime kasutades pääseb kergesti püüne peale. Pagan küll, magab maksumaksja raha eest, nagu üks kommentaator tabavalt märkis – magagu Hundisilmal, tuleb odavam! Ent tegelikult peaks maksumaksja õnnelik olema, et Edgar ja Evelin tema kujutlusvõimet tema enda raha eest pidevalt toidavad. Nii kvaliteetset meelelahutust oma raha eest ei saagi.

Miks, jumal, miks?

Nende valimiste eripära ja suur mood on kandideerida ilma erakonda astumata. Suhteliselt arusaamatu on, miks määrivad täiesti lootusetutel positsioonidel kandideerimisega oma nime ajakirjanikud.

Esiteks Kaarel Tarand – kisa on tema ümber olnud palju, aga villa vähe (loe siit). Tema positsioon roheliste nimekirjas on nii vilets, et riigikogusse tal ilmselt asja ei ole. Milleks siis kogu see pull? Loodab isikumandaadile? Täiesti võimatu see ju pole, kuid ülimalt ebatõenäoline siiski.

Peeter Ernits. Rahvaliidu nimekirjas kandideerimiseks peab olemas kas tõeline pohhuist või erakordselt kõrge enesehinnanguga. Arvab end kah isikumandaadi kokku korjavat? Noh... ei usu. Maalehes, paistab, ei teata, mida temaga teha. Peatoimetaja väljendas oma seisukohta kohe mitme lausega, aga lugesin mina seda juttu eest taha ja tagant ette, aru ei saanud mitte, milles mõte seisnes.

Juku-Kalle Raidil pole esimene kord kandideerida (loe siit), aga küsimus „Miks, jumal, miks?“ jääb. No mis mõtet on olla IRL-i nimekirja viimane? Ja järgmise särgiaktsiooni ajal tahaks ju jälle kangesti oma sõltumatust afišeerida, kes seda siis veel usub?

Kas Heiki Valner, Peep Taimla ja Üllar Luup teevad nalja, seda ma ei tea, aga teisiti kui naljana ei mõista mina nende kandideerimist küll võtta ei oska. Taimlat ei saa ju riigikogusse lasta, päevitab ennast jälle ülearu pruuniks ja rikub infotunni ära. Luup võtab äkki nina täis, tema on harjunud ju isegi tööajal purjus olema (loe siit). No ja Heiki Valner võib mõne kodutu kassi või ussitanud koera Toompeale vedada – kui katk lahti, siis ei tule appi ei Ansip ega taevas.

ETV väldib Evelini

Sellal kui kõik online-väljaanded võtavad Evelini visiidist Rootsimaale mõnuga viimast (klikikäive on tohutu, loe ka siit), otsustas ETV kostüümidraamasse oma panust mitte anda. Kuidas, küsite. Väga lihtsalt. Eilses AK-s oli küll Rootsi-visiidi kohta lõik, aga selles Evelini lihtsalt ei näidatud. Mitte ühekski sekundiks.

Võib-olla peaks seda nimetama tasakaaluks, sest selge on see, et veebiväljaannete huvi Evelini välimuse vastu on jõudnud üheni tipphetkist. ETV püüab siis asja niimoodi paista lasta, et sellel Rootsis-käigul on peale Evelini figuuri ja riiete esitlemise veel mingi muu mõte ka. On ta jee, kui Evelini mütsid on juba muutunud riikliku tähtsusega küsimuseks, mille kohta president ise peab aru andma.

Nii et ETV – ma saan aru küll, aga ei lähe läbi. Teie näitate THI-d, aga ma mõtlen ikka Evelinist. Et miks te küll ei näita. Või saite äkki Kadriorust korraldusi, kuidas peab visiiti kajastama? Ega see esimene kord ei oleks (loe siit).

Seda, mida ETV ei näita, vaata siit, siit ja siit.

Litsid mehed need oravate omad

Jääb mehike oma partei valimisnimekirjast välja – ja hopsti! - ongi päevapealt teises erakonnas. Aga huvitav, miks see Antropov (loe siit) üleüldse arvab, et temasuguse koht riigikogus on? Mina võtaks küll tema asemel ühe mõnusa puhkuse ja peesitaks natukene Rahumäe sooja mere äärses villas. Aga kui tema valija oleks, siis saadaks ma sihukese hüpiknuku puu taha.

Ega nendel valimistel ei olegi vahet, kes kus erakonnas on või ei ole. Kõik käivad kõigiga. „Vabatmehed“ kandideerivad rohelistega, rohelised seda ei salli ja kandideerivad Rahvaliidus, sotsid on paksult vanu rahvaliitlasi täis, aga eks neid jagub mujale ka. Küllap leiduks parem kohake mis iganes partei nimekirjas ka meeleheitel riigikogulasele Evelyn Sepale, kellel Edgar armutult jalaga andis (loe siit).

Ühe issi silmad, teise issi kätud

Ma saan aru küll, et kõiki huvitab ainult see, missuguse kleidi ja mütsiga Evelin Rootsimaal veel võiks pildi peale jääda (ja mitte kedagi ei huvita, mis THI seal räägib või milleks see visiit üleüldse on), aga nalja saab mujalgi.

Näiteks Elton John ja tema mees said surrogaatema abil lapse ning kelgivad nüüd, et lapsel on Eltoni nina ja Davidi käed. Minu teadmised bioloogiast ei ole just ülearu sügavad, aga niipalju on mulle koolist küll meelde jäänud, et selline asi on täitsa võimatu. Loodetavasti ei lähe David ja Elton tulevikus tülli, kui laps siiski ülearu ühe või teise nägu peaks minema.

Ükskord nägin filmi ühest paadunud vanapoisist, kes vihkas naisi, aga lapsi armastas. Otsis teine siis netist naise, kes nõustus talle raha eest lapsed sünnitama. Tulid kaksikud poisid. Kui poisid said viieaastaseks, otsustas mees nad nende sünni müsteeriumiga kurssi viia. Lohistas lapsukesi mööda kliinikuid (ühes väljastas ta sperma, teises ühildati seemned munarakuga, kolmandas pandi need naise sisse, neljandas kohas tulid tited ilmale) ja muudkui seletas, kuidas see kõik oli (seeds and eggs, eggs and seeds jne, jne).

Ta näitas lastele nende ilmaletoojat ka, aga loomulikult ei nimetanud ta teda emaks. Ega ta rangelt võttes vist ei olnud ka, ma ei mäleta enam, kelle see munarakk oli, vist oli teise naise oma.

Ma saan aru küll, et homod tahavad lapsi ja veel kohe kindlasti „oma“ lapsi, aga tegelikult on mul neist lastest ikkagi kahju. Nende maailm on nii-nii keeruline kohe algusest peale. Ent kui sellisel keerulisel viisil sündimine on võimalikuks saanud, küllap siis on sel teel ilmalepääsejad võimelised selle kõigega toime saama.

Joovastav Evelin

Tänaste veebiväljaannete hitt on sündinud – kuningalossi pääsenud Evelin teeb sihukese hulga klikke, et jätkub veel homsekski. Delfi peaks talle selle eest dividende maksma, aga ega PM-il ja ÕL-il ka kehvasti ei lähe. Lugesin üle pika aja ka kommentaare. Olid täpselt sellised, nagu ma arvasin. No on ka, mille kohta „arvamust avaldada“.

Koristage need jubedad lõustad ära

Tallinnas jala käia on praegu kohutav: kogu tähelepanu kulub püstipüsimisele. Kes kogemata mõne poliitiku siledakskraabitud koonu vahtima jääb, see käib pikali – siuh! Ongi poliitik oma valija jalust maha niitnud, tee siis pärast selgeks, kas süüdi oli ilge pilt või libe tee.

Ma saan aru küll, et need plakatitel onud ja tädid tahavad riigikogusse tööle saada. Aga aru ei saa ma sellest, kuidas nad suudavad endale enne valimisi sellise lamba näo ette manada. Kogu aeg nad ju sellise alandliku lõustaga ringi ei käi? Miks nad arvavad, et ma peaksin tahtma niisukesi valida?

Eriti kohutavad on IRL-i plakatid. Reinsalu, see lapse hoidja ja vanaema rõõm. Parts – muidu on mehel nii pealehakkamist kui ütlemist, aga valimisplakati peal näeb välja nagu mingi sirgekstriigitud molkus. Ken-Marti – see kodukäija, pildi peal on mehel nii moosine molu ees, et süda hakkab läikima.

Sotsidega pole lugu kah kiita, neil on mõnel pildil mehed kahekaupa. Fantaasia hakkab kohe tööle - miks nad puid ei sae või lehma ei lüpsa? Urve ei tahtnud vist kõigi meestega koos pilti teha. Arusaadav, ma laseks kah ennast ennem üles puua kui Karel Rüütliga ühe pildi peale läheksin.

Edgarile ei julge ma üldse otsa vaadata, sest äkki on ka tema piltidel diktofon küljes. Kolmandik sulas, kolmandik sulas, kordan omaette ja pressin ennast igaks juhuks kinnisilmi bussi. Ansipiga pole vahet, kas vaatad telekast või pildi pealt – silmi ei pilguta mees ei siin ega seal. Ainult puudrit on jõle paksult pandud. Ilmne ülepingutus, milleks siis Photoshop on.

Savisaare uued naised

Ajalehtede veebiväljaandeid lugedes jääb mulje, et Savisaar huvitab inimesi väga. Kahjuks ei saa ajakirjandusest teada, missugune meeleolu ikkagi pühapäeval Keski valimiskonverentsil valitses. EPL kuulutab, et Edgarit kuulati, silm krillis, ja mingit armastust liidri suhtes ei olnud tunda – ÄP seevastu räägib kestvatest ovatsioonidest Savisaare kõne ajal.

Valimisnimekiri on Keskil muidugi võimas. Eriti meeldib mulle, et kunagine telenägu Enn Eesmaa on nii kõrgel kohal – temal on nimelt alati käärid kaasas, kui ta kuhugi lendab. Ükskord taheti need talt küll ära võtta, aga keskerakondlane suutis nüridele turvadele selgeks teha, et Eesti teeks endale välismaal häbi, kui tema riigikogulane mustade küünealustega ringi jookseb. Täitsa nõus, hea maniküür on poliitiku puhul oluline.

Mailis Reps, samuti nimekirja eesotsas, meeldib mulle kah kangesti. Väga lahe oleks, kui neljanda lapse saaks – siis ma saaks pärast naisteajakirjadest lugeda, kui kohutav sünnitus tal seekord oli. Ja ega tema maksumaksja raha ei raiskaks, veaks aga tite riigikogusse kaasa. Seda ma muidugi täpselt ei tea, kas need lapsed on tal eestlased või lätlased. Aga olgu, kuidas on - peaasi on siiski see, et teda välismaale ei lastaks, kui ta tõesti rase on. Ükskord käis Mailis rasedana Marimaal, kõik mäletavad siiamaani, mis sellest välja tuli.

Olga Sõtnik on ka igati teenitult eesotsas. Olga seostub mul millegipärast alati banaanidega. Mõni aasta tagasi pakkusid mingid rattamehed talle uue Tartu maanteelõigu avamisel banaani, aga Olga ei tahtnud. Ma oleks tema asemel küll võtnud. Banaanid pidid õnnelikuks tegema, aga koht riigikogus ei pruugi seda tagada, pärast jälle Ekspress sõimab broileriks.

Inara Luigas sai kõvasti ettepoole, see on kindlasti puskariajamise pärast. Ise teeb, teistele annab ka – ja kui pumbale veel lähemale saab, siis lubab kõigil teistelgi kodus viina ajada. Liis Tappo niikuinii – sööb, armastab, palvetab, ehk on nõus seda viimast tegema ka seal Lasnamäe kirikus, mis peaks enne valimisi valmis saama. Ühegi kanali kaamera ei keelduks nii kaunist pilti rahvale edastamast.

See on Edgarist muidugi väiklasevõitu, et ta Vilja nii nimekirja lõppu lükkas - välja näeb Vilja Taimo kõrval ju kõvasti parem kui Edgari käevangus. Ja Evelynile tegi Edgar ka ülekohut – ma küll ei usu, et sellest Keskile kahju sünnib, kui orav Tõnis Kõiv ennast põlema paneb, nagu Evelyn soovitas.

EÜS pürib võimule

Mitte et ta juba võimul ei oleks. EÜS-ist on sirgunud arvestatav hulk riigimehi (jutumärkidega ja ilma), kelleta meil ei oleks sellist Eesti Vabariiki, nagu me seda tunneme. Erinevalt näiteks vabamüürlastest, illuminaatidest või juudi vandenõulastest on EÜS-i liikmeskond täiesti avalik. Seda nimekirja tasub vahel sirvida.

Roheliste kaudu võimule pääseda otsustanud seltskond on kõik juba vanad sõbrad, nagu Strandbergki tunnistab (PM). EÜS-i kuuluvad Strandberg ise (loe siit), väike Tarand (loe siit) ja muidugimõista Eerik-Niiles Kross (loe siit), kelle isa Jaan Krossi matused olid Eesti riigi ja EÜS-i läbipõimumise parimaks näiteks. Polnud aru saada, kas Toomas Hendrik Ilves osales seal EÜS-i liikmena – mille värve ta kandis – või Eesti riigi presidendina. Jäi mulje, et EÜS ja EV ongi üks ja sama asi.

Mida teeb selles seltskonnas Artur Talvik, on muidugi arusaamatu. Ma arvan, ta ei saa isegi aru, mis mängu on sattunud. Kui koitma hakkab, võib juhtuda sama mis Trubetskyga. EÜS-i ei kuulu ta ilmselt põhjusel, et pole kunagi käinud Tartu ülikoolis.

Ehehee, Võsa Pets sai tappa

Tegelikult ma imestan, et talle juba ammu pole molli antud. Arvestades seda kontingenti, kellest saadet tehakse ja kes seda vaatavad - ja eelkõige: mis võtetega seda tehakse. Üks kommentaator irvitas tabavalt, et need tappaandjad olid tema oma valijad (PM). Võsa on Keski esinumber Lääne-Virumaal.

Peeter Võsa ja tema tiim käsitlevad juhtunut küll hea reklaamina, aga iseenesest on kurb, et Eestis leidub nii palju inimesi, kes oma õigusi ei tunne. Õigust öelda ei kaamera ja mikrofoniga relvastatud tegelasele – keel ei paindu siinkohal ütlema: ajakirjanikule – peaks õpetama esimeses klassis.

Jaan Toots, me ootasime sind!

Eriteenistuste taust tänases poliitikas on kuum. Feissbukis irvitatakse küll, et Rahvaliidule peaministrikandidaat nimetada on sama hea kui igal hommikul kondoom peale tõmmata ja loota, et täna ehk näkkab, aga noo – Jaan Tootsi koht on poliitikas, ma ütlesin ju ammugi (loe siit).

Tootsist juba on, mida rääkida, ja see on peamine. Tootside polügaamne perekond – Jaan Toots, tema seaduslik naine Kersti ning tänane elukaaslane ja lapse ema, ise Tootsiks hakanud Kati (õige nimega Šahmatova) on eesti kirjutamata seebiseriaali unustamatud kangelased, kelle nimi lennutab mis tahes mõttetühja uudisnupu kindlalt loetavuse tippu.

2004. aastal teadsid kõik tallinlased üht kurikuulsat maja Pirita teel, mis oli otsast otsani kaameraid ja mikrofone täis. Jaan kahtlustas, et Katit külastab seal peale tema teisigi mehi, ja ega ta eksinud: Kati külaliste hulgas figureeris ka tollane politseijuht Robert Antropov (juba poliitikas, loe siit). Antropov võttis Kati pool käimise omaks, aga see kõik polevat nii olnud, nagu mõned pahatahtlikud arvavad.

Enne asumist sellesse kenasse korterisse oli Jaan Kati politseisse tööle võtnud, ehkki neiul igasugune kvalifikatsioon puudus. Palgal polnud tollases kontekstis viga. Räägiti ka, et tegelikult sokutas Kati politseisse hoopis kaitsepolitsei, et paremini Jaani järele luurata, sest Jaanil oli mõne Vene rahaga tehtud firmake.

Kes need kaamerad sinna Pirita teele üles pani, jäigi segaseks. Korter ise kuulus firmale, mille omanik oli Urmas Sõõrumaa (kütab täna poliitikasse pappi, ise otseselt käsi ei määri). Peale Jaani kahtlustati eraviisilises jälitamises tollast Falcki julgeolekudirektorit Veiko Kullat (tänaseks veel poliitikasse jõudnud ei ole). Ühesõnaga, kõik mõjuagendi- ja lindiskandaali parimad osad koos ühes loos.

Muuli ja Samost saavad presidendilt ordeni

Anvar Samost ja Kalle Muuli saavad pressivaenlasest presidendilt ordeni, et heastada ajakirjanikele Rahvusringhäälingus põhjustatud kannatusi, mille ajendiks oli Kesknädala pahameelepurse.

Viimaseks tilgaks Keskerakonna kannatuste karikas osutus Samosti arvamus 19. detsembri saates, et keskerakondlased ei suuda ilma Edgarita isegi püksilukku kinni panna. Ringhäälingunõukogu esimees Hagi Šein kohustas Samostit järgmises viies saates rõhutama, et keskerakondlased siiski saavad sellega hakkama.

Tippajakirjanike ahistamine ei meeldinud president Toomas Hendrik Ilvesele, kes parafraseeris oma avalduses Voltaire'i: „Ma ei ole küll nõus sellega, mida Samost ja Muuli räägivad, aga ma olen nõus surema nende õiguse eest seda teha!“ Küsimusele, kas see suhtumine laieneb ka teistele ajakirjanikele, vastas president, et nende jaoks on uus allikakaitseseadus.

Samost ja Muuli on presidendilt ordeni saanud ka 2008. aastal.

Keskile aitab

Keskerakond olevat oma valimisplakatid ümber teinud. Lööksõnale „Aitab!“ olevat lisatud Parbuse, Lõugase, Songisepa ja Järviku pildid. Tulekul on Viisitamme, Sepa, Panovi ja Mutli pildiga variant. Oravad jällegi olevat kampaaniasse lisanud ühe „Võid kindel olla“-plakati koos Raivo Aegi pildiga.

Strandberg rajab loomade farmi

Ka mina ei saa aru, kuidas need roheliste nimekirjas riigikokku kandideerivad „üksikkandidaadid“ sõltumatud on (vrd EPL). Pealegi, Strandbergiga diili teha on sama hea kui vanakurjaga endaga käed lüüa, sest sel mehel on oma parteikaaslastele mütsi pähe tõmbamisega suured kogemused.

Kui Strandbergil erakonna esimehena jalgealune kõikuma lõi, kaebas ta oma parteikaaslaste peale prokuratuuri ja jäigi pealikuks edasi. Hulk inimesi visati erakonnast välja – millegi sellisega ei mäleta ma isegi kesikuid ja oravaid hakkama saanud olevat (loe siit).

Poliitilise lehmakauplemise tulemusena sündinud kliimaagentuur on Strandbergi elukaaslasele maksnud 600 krooni tunnis. Kui riigikontrolör selle „kena“ agentuuri mõttekuse kahtluse alla seadis, hakkas Strandberg labasusi loopima (loe siit).

Veel – uus meediaseadus, mida kutsutakse hellitavalt allikakaitseseaduseks. Strandberg oli ainus koalitsiooniväline poliitik, kes selle poolt hääletas. Me ei tea, mis ta selle eest vastu sai. Küll aga on Hannes Rumm välja arvutanud, kui palju teenivad rohelised ühe nende nimekirjas kandideeriva „üksiku“ pealt, kui see riigikokku valitakse: aastas ligi 800 000 krooni ehk umbes 50 000 eurot.

Rublamüügist ei hakka ma täna rääkima.

Last but not least: ilma „üksikuteta“ rohelised tõenäoliselt üldse valimiskünnist ei ületaks.

PS. See elurikkuse manifest on plära, ainus huvitav asi seal on Orwelli parafraseerimine. "Kaks erakonda hea, neli erakonda parem. Neli ideed hea, kaheksa ideed parem." - Tuleb tuttav ette? "Loomade farm" tuleb taas - koos roheliste ja nende "vabatmeestega"!

Parts ja Parbus, tore vaadata

Parbus on ikka tüüpiline kesik: kui Äripäev temalt küsis, kas ta pistist võttis või ei võtnud, ei vastanud ta mitte jah või ei, nagu küsimus eeldaks, vaid hakkas jahuma, et tal on kiire. Kohtumajas oodatavat teda. Einoh, kindel see!

Oleks mina kohtunik, siis ma teeks kõik järeldused vilavate silmade põhjal. Parbus maanduks kinnimajas hommepäev koos Elmar Sepaga, kes midagi ei kommenteeri ja ei kommenteeri ka seda, miks ta ei kommenteeri. Las kommenteerivad siis omavahel.

Aga õnneks ei saa mina ebaausa näo pärast kedagi türmi saata. Kohtunik on hoopis Merle Parts. Mida Parbus temast arvab, oli mehele näkku kirjutatud. Ma arvan, et ta soovib talle „kõike head“ nagu ETV naissoost reporterile, kelle küsimustele ta samuti vastamata jättis.

Loodan, et Partsist ja Parbusest toodetakse palju videomaterjali, kus osalisi näidatakse suures plaanis.

Koit Pikaro peaministriks

Eesti poliitikas on ilma tegemas nuhid ja miilitsad, kes tunnevad hästi nõukaaegseid kombeid. Siseministriks on valmis hakkama mereröövlikuulsusega tippluuraja Eerik-Niiles Kross (loe siit, siit ja siit), kes pürib riigikokku roheliste nimekirja „vabatmeeste“ sektsioonis.

Kujutlegem vaid, kui turvaline on elada riigis, mille sisejulgeolekut korraldab mees, kes on olnud luurekoordinaator, ning kelle kantsleriks on mees, kes on sellele kohale asunud otse teabeameti peadirektori kohalt, Tarmo Türkson. Teabeamet on tulevaste poliitikute kasvulava.

Mõlemad, nii Kross kui ka Türkson, on muide paadunud EÜS-lased. Nagu ka vennad Tarandid, kes olid lahkesti valmis riigikogulaste rahaasju kontrollima hakkama. Selle ettepaneku peale pidin ma ennast koomasse naerma – oma raha viskan ma igatahes ennem prügikasti kui annetan EÜS-ile „ülelugemiseks“.

Jüri Pihlil läks poliitikas küll natukene nihu, aga küllap leitakse peagi, et tema kogemusi tubli miilitsa ja kapo peadirektorina ei saa lasta raisku minna. Vapiloomaks ta ei kõlba, aga nurga taha niite tõmbama sobib hästi. Ma ei välistaks, et poliitikas maandub peagi ka kapo praegune peadirektor Raivo Aeg, kes täidab kuulekalt võimuliidu käske.

Ja loomulikult on tegija Pikaro. Kui on vaja, et keegi ütleks lihtsate ja arusaadavate sõnadega välja kogu tõe – Simm on kaabakas, Rahumägi on lihtsalt loll ja mupo juht Järvik sügavalt ebaaus inimene –, siis helistatakse talle. Krossil, tõsi, on suuvärk samuti omal kohal: „venemeelne kaabakas“ kõlab palju paremini kui kogu see udu, mida Ansip ja Ilves on meile Savisaare kohta edastanud.

Kindlasti kuluksid otseses poliitikategemises ära Jaan Tootsi, Veiko Kulla, Aivar Otsalti ja Urmas Sõõrumaa kogemused. Kesk on pointi juba ammu mõistnud: Kalle Klandorf, Kalle Laanet ja Ain Seppik kuuluvad partei ladvikusse.

Reformil katus sõidab

Hollallaa, kapo loputab mupot! Ja nemad veel räägivad, et kogu see Savika keiss ei ole poliitiline, kapo teeb oma tööd, idast rahalunimine on eetiliselt nii kohutav ja blää-blää-blää. Kapo teeb täpselt seda, mida Reform ette kirjutab.

Ainult et milleks selline hüsteeria, kui on niigi ette teada, et oravad panevad valimised kinni? Või viivad oravad juba ellu oma äsja avalikustatud turvalispoliitikat? Valimislubaduste täitmine enne valimisi on täpselt sama nunnu nagu viisaastak nelja aastaga.

Ilmselt on oravad otsustanud Edgari linnriigi maatasa teha. Pole paha, nagu ütleks Villu, kui teda ei oleks nendesamade struktuuride abil ära kustutatud ja relvituks tehtud. Kuigi püssi pidid nad talle vist siiski pärast tagasi andma, kui ma õigesti mäletan. Alguses läksid poisid lihtsalt natuke hoogu.

Tallinna uue vangla ehitusega läheb kiireks, kui kõik kesikud veel enne valimisi kinni pannakse. Ma kohe tunnen, kuidas minu põhiõigused on kaitstud. Just sellist Eestit ma tahtsin. Mul kohe on, keda valida. Võin kindel olla. (Ja nüüd kõik ropud sõnad, mida ma tean.) Loe ka siit.

Lapse hoidja ja vanaema rõõm

IRL peaks oma kampaaniameistri avalikult hukkama. Suurt debiilsem enam olla ei saa (eriti Reinsalu ja Pomerantsi klipp). Vaata ja minesta!

Jüri Böhmil, IRL-i teenekal liikmel, ei lastud augustis Hirvepargis oma okupantide tapmise laulukest ette kanda, aga valimiskampaanias sobib see kasutada küll (loe siit). Panuse võiks teha ka Jüri Liimile, kes lubas pronkssõduri oma kätega õhku lasta ja poseeris viimati Hirvepargis koos Aaviksoo, Lukase ja Kelamiga.

Minu vabavalitsus

Kalev Rebane: käsi poliitikas juba ammugi valge. Annab kergelt lõuga, aga ongi ju vaja anda. Taksoarvetele ei kuluta, sest sõidaks tööle ja koju kellegi auto kapotil.

Peeter Oja: saadab ajakirjanikke suguelunditesse, aga eks seal ju nende koht ongi. Annab pikemalt kaalutlemata molli, aga eks ongi ju vaja anda. Langil ammu käsi sügeleb, Oja läheks sõnadelt ka tegudele üle (loe siit).

Nõia-Ints: on juba kinni istunud ja istuks vajaduse korral veel. Sublimeeriks seksuaalenergia poliitikasse, sest Inga tõmbas ju leelet.

Anna-Maria Galojan: teab, kuidas varastada miljonit. Ideaalsed imemishuuled. Vanad kleidid annetab koerte varjupaigale.

Hannes Vanaküla: surmutab poliitilised vastased mõttejõuga. Õige kah, olekski puhtam ja kuivem tunne (loe siit).

Strippar Marko: lõug pisut logiseb, aga nuppu õpib kindlasti vajutama.

Erich Krieger: teab, mida naisvalija vajab. Tagaks maksumaksjale tema enda raha eest üleüldise orgasmi.

Üllar Jörberg: Ansipi lemmiklaulja. Ta ei läheks siit ära, kui tunneks, et me teda tõesti vajame!

Marko Matvere: viib oma käega ellu uue meediaseaduse, sest suretab kõik uurivad ajakirjanikud vähki (loe siit).

Arnold Oksmaa: invalaulja ja ahistatu. Ei liigutanud presidendi tütrele laekunud ähvarduskirjade peale kulmugi (loe siit).

Kalle Mälberg: suudab lugeda ajalehte nii eest taha kui ka tagant ette, kuulata samal ajal raadiot, vaadata telekat ja kirjutada „artiklit“ (loe siit).

Toomas Tool: salapärane mees, kes koorib paljaks kõik ahned sorgusvuntsilised. Saavutab igas olukorras selle, et tema kartulid müüakse esimesena (loe siit).

Perekond Sõrajalad: kõik neli, sest eraldi nad ei käi. Liidavad kiriku ja riigi, mis on jumala pahameeleks nii pikalt lahutatud olnud (loe siit).

Vt lisaks Vabavalitsus.ee

Savisaarlust võimaldab Reform

IRL-i mehel Margus Tsahknal on ettepanek: tuleb Savisaarele boikott välja kuulutada. Sellist juttu olen ma varem ka lugenud. Üks teine IRL-ilane, Toomas Kümmel, soovis juba aastal 2007 Savisaare-nimelise ebameeldiva nähtuse meie elust kaotada (loe siit).

Jah, Keskiga seostuvatel jälkustel pole otsa ega äärt. Mis on jäledam, kas pidev lasteaedade kottimine koos valitsust ja ajakirjandust kiruvate lendlehtedega – ettevaatust, hoiduge kollaste valede eest! - või Savisaare rahaküsimine Venemaalt? Valimispropaganda tegemine maksumaksja raha eest või Savisaare lõppematu ülbe demagoogitsemine?

Paraku tegutseb Savisaar võimuliitu dirigeeriva Reformierakonna, aga samuti võimul oleva IRL-i loodud õigusruumis ja eetilises keskkonnas. See, et erakondade rahastamise seadusse ei ole otsesõnu sisse kirjutatud välisraha kasutamise keeldu, on peamiselt Reformierakonna süü. Valle-Sten Maiste näitab oma briljantses kirjutises veenvalt, et oravad on omalt poolt teinud kõik, et parteide rahastamine oleks võimalikult vähe läbipaistev.

Ja tõepoolest, miks ei lubanud oravad siis kohtusse minna, kui räägiti, et nad Burkhardtilt pappi lunisid? Miks kapolased siis raporteid ei vorpinud ja julgeolekukomisjon neid tagant ei sundinud? Miks võib Rahumägi koos teiste oravatega sooja mere ääres prassida, aga kedagi ei koti (loe siit)? Samamoodi on õhku rippuma jäänud Ilvese omaaegse kampaaniaga seotud kahtlused (loe siit).

Savisaart ei saa mingi „eetilise“ nipiga ära kaotada. Savisaarlust saab välistada seadustega, mis kehtivad ühtmoodi kõigi persoonide ja erakondade jaoks. Kuni aga Reform ja IRL – ja ka president – arvavad, et kui Savisaar susserdab, siis on see vastik, aga nemad ise tohivad küll – vähemasti ei pea nad võrreldavaid kahtlusi üleüldse ümber lükkamagi – on asi mäda, lootuselt mäda.

Asi on Ilveses. Ja Evelinis

Tänane Äripäev haakub Andrus Saare ideega, et tegelikult ei ole meil presidenti üleüldse vaja (loe ka siit). Olevat kulukas pidada, pealegi polevat tal selliseid ülesandeid, mida teiste ametimeeste vahel ära jagada ei saaks. „Ei midagi isiklikku, EV president Toomas Hendrik Ilves,“ lõpeb juhtkiri.

Siiski poleks kõnealust debatti iial sündinud, kui president oleks keegi teine – keegi, kelle sõnal oleks kaalu ja kellel tõepoolest oleks, mida öelda. Ehk teisiti – asi on isikutes ja ainult selles.

Minagi lingutasin kõrvu Ilvese aastalõpuintervjuud kuulates: presidendi ülesanne olevat põhiseaduse kaitsmine (huvitav, mida siis õiguskantsler teeb). Presidendi otsevalimine olevat halb, sest see viivat konfliktini valitsuse ja presidendi vahel – justkui oleks see maailma halvim asi, kui president kuidagi valitsusega vastuollu satub. Neil, kes mäletavad Lennart Merit, oli seda kahtlemata kummaline kuulata.

Meril oli mäletatavasti alati oma arvamus ja poliitikutega vastuollu minna ta ei kartnud, ehkki praegune põhiseadus kehtis juba ajal, mil meie riik oli alles väga noor. Põhjus, miks Meri oli mõjukas ja Ilves seda ei ole, ei seisne aga mitte selles, et riik oli alles sünnivaludes ja presidendi roll seetõttu kuidagi teistsugune kui praegu. Presidendilt oodatakse mõjukust ka täna. Ainult et Ilves ei vasta nendele ootustele mitte kuidagi.

Ilvese nimega ei seostu ühtegi suurt algatust ega saavutust. Ajal, mi Eesti vaevles sügavas kriisis ja probleemiks number üks oli saanud tööpuudus, tegeles president üleriikliku kampaania raames uute sõnade leiutamisega. Iseenesest imelik, eriti kui arvestada, et eesti keel tema enese suus ei kõla emakeelena isegi mitte nüüd, presidentuuri alguse puterdamist ja komistusi meelde tuletamatagi.

Ja asi ei ole ka selles, justkui oleksid Eestil kõik suured eesmärgid saavutatud (NATO, EL, euro), vaid pigem selles, et Ilves on tähtsatest asjadest kõnelemiseks liiga arg. Tal puudub see vaimne võimus, mis Meril oli – ja mida oli rohkem isegi Rüütlil, punaminevikust ja sageli rappakiskuvast jutust hoolimata. Rüütel julges öelda, et Eesti riik on kreenis, ning tõi käibele sõnapaari „teine Eesti“.

Et „teine Eesti“ on vahepeal „esimesest Eestist“ märksa suuremaks paisunud ja hullemas hädas kui eales varem, seda praegune president ei märka. Ta näikse Ansipi kombel uskuvat, et eurotsooni vaesemail riigil Eestil on ikkagi kord Euroopa rikaste ja ilusate hulka asja (eks tulnud ju taevas appi ja lasknud eurosid sadada). Ei saa ju valitsusega vastuollu minna, põhiseadus ei luba!

Tõsiasi on see, et presidendi abikaasa saab meedias märksa enam ruumi kui president ise. Leivaküpsetamise, verivorstitegemise ja transrasvade seljatamise areaalist on domineerimiskalduvusega Evelin juba ammugi väljunud – eelmise aasta oktoobris asendas ta Toomas Hendrikut koguni riiklikul visiidil Hiinasse (loe siit). Need, kes THI valisid ja Evelini said, võivad küll juukseid kitkuda, aga poliitikutele on see ikkagi mugavam kui president, kes julgeks reaalsusele silma vaadata. Kelle sõna midagi loeb.

Kapo on lammas

Kõik, kes lootsid, et Savisaare päike on kohe-kohe loojumas, said suurejooneliselt tünga. Edgar Suure järjejutt seiklustest kapos on alles hoogu sisse saamas ning esimene osa on tõeliselt muhe lugemine. Kõik väljaanded on selle Pealinnas ilmunud jutukese mõnuga ümber trükkinud.

Jutuajamine Aegiga ei olnud muidugi üldse mingi ülekuulamine ja kapo mehed naeratasid kogu aeg viisakalt: me teame, armas Edgar, et sa oled süütu nagu talleke. Ainult see kiriku asi neile ei meeldinud. Pakkusid kohvi ja puha, ainult et millegipärast tuli Edgaril pärast selle joomist uni peale. Järsku oli tibake polooniumit sees? Nüüd käib Edgar muudkui ringi ja kiirgab ega kavatsegi looja minna. Ja lindid aina huugasid, aga mis Savisaarel sellest, sest tema on lasknud diktofoni endale juba ammugi kaenla alla õmmelda.

Klandorfil on vist õigus: kapo on lammas jah (PM). Oleks ikka pidanud laskma Savisaarel selle raha Venemaalt kätte saada, mitte „tõkestama“. Oleks vähemalt mingigi keiss. Ent kahjuks pole küll seegi meie seaduste järgi kuritegu. Kapo oleks pidanud Savisaart õhutama mingile korralikule kuriteole ja siis tal sobival hetkel käed raudu lööma. Kaamerate ees kongi paiskama ja kinnimajasse jätmagi. Praegu on draama muutunud farsiks, millel on kalduvus käänduda kergekaaluliseks komöödiaks.

Pihl hakkab venelastega mehkeldama

End tubli miilitsana tõestanud, ent erakonna esimehena läbi kukkunud Jüri Pihl (loe siit ja siit) hakkab juhtima sedasama venelaste lennufirmat, mille „vipiklassiga raketiga“ Ilves maikuus Moskvas käis (loe siit).

Panaviaticu nõukogu liige Sergei Elošvili on Pihli endine kolleeg politseist – üks paljudest tipp-politseinikest, kes on riigileivalt eraärisse suundunud (ÄP). Juba 2004 kõneldi avalikult politsei ülepolitiseeritusest ning endine kriminaalpolitsei komissar Veiko Kulla põhjendas lahkumist nii: kui oled 15 aastat tööd rabanud ja kõrgele kohale jõudnud, siis tekib paratamatult lõpuks mõte, kas on mõtet seal lollimajas töötada. Tegijad pidavat jääma tunnustuseta, sellal kui auapaiste pälvivat tallalakkujad.

Panaviatic on tihedalt seotud Äripangaga, mis on saladuslikumaid Eesti pangamaastikul. Selle vene ärimeestest omanikud peidavad ennast tundmatute pisifirmade taha, siinmail on teada vaid Andrei Žukov, kellel olid 2006. aastal suured jamad finantsinspektsiooniga.

Einoh, kui Pihl arvab, et ta teab midagi lennukitest, siis oleks teisel p.sekukkunud parteijuhil, Juhan Aarel, soovitav lähemas tulevikus vähemalt kalalaeva kapteniks saada. Kurikuulus kalafilm sobib hästi uue karjääri sissejuhatuseks. Aga miks ei võiks Aare lausa laevu ehitama hakata. Las Fjodor Berman teeb temast oma BLRT-s tsehhijuhataja.

Mis Pihlisse puutub, siis Herman Simmi teema on talle teatavasti südamelähedane. Mäletatavasti oli nimelt Pihl see, kes Simmile omal ajal riigisaladuse loa andis ning hiljem Ansipit, Ligi ja Paeti riigireetmises kahtlustas. Niisugused süüdistused võivad kergesti bumerangina tagasi pöörduda.

Mart Juur on uus Lennart Meri

Kohkusin vana aasta viimase päeva luuletust vaadates-kuulates kohe päris ära – Juure ja Meri väline sarnasus on rabav. Seda pole varem märgatud ilmselt selle pärast, et Juur käib harva ülikonnas ja ei vaevu just sageli rääkima mõõdetud-tõsisel toonil. Vaata siit!

A milleks meile spiiker

Milleks meile president, kui tal mingeid seisukohti pole, istub niisama ja teeb aega parajaks, küsis Andrus Saar (loe siit). Väljendas viisakalt, et mõttetu mees. Aga mind jälle huvitab, milleks meile riigikogu esimees. Täpsemini – miks see peab just Ergma olema?

Muidugi peab keegi seda lasteaeda kamandama ja idiootideks sõimama, kui nad hakkavad seal lolli hakkab mängima, aga seda viimast peaks ikka palju julgemalt tegema. Reljeefsemalt. Selle asemel, et Rõivaselt ja Gräzinilt vabandust paluda, oleks Ergma pidanud ette lugema, kes peale nende kahe veel idioodid on.

No hea küll, mingi kord peab ikka olema, muidu räägib Nestor kogu aeg üksinda ja keskerakondlaste vaheajad ei lõpe iial. Ainult et kas korrapidaja ametiks on just akadeemikut vaja? Sest mis see Ergma siis poliitikas ka ära teinud? Tema kõned on sisutühjus kuubis. Tema poliitiline sõnum on ümmargune null.

Ma arvan, et omal ajal võeti Ergma Res Publicasse nn soolise ja vanuselise võrdõiguslikkuse näiteks. Et vananeval naisel, kes enam teadust teha ei viitsi või ei jaksa, on kah võimalus poliitikas läbi lüüa. Alustada täiesti puhtalt lehelt. Umbes nagu lootuskiir kõigile elu mõtte kaotanud pensionäridele – ka teil on võimalus!

Korra arvas Ergma, et eestlased peaksid hoogsalt paljunema hakkama, kuni kümme miljonit täis saab. Irvhambad irvitasid, teadjamad köhatasid pieteeditundeliselt ja arvasid, et iibesõnumite edastamiseks peaks IRL valima kellegi sobivama. Üksiku lastetu naise suu läbi kõlavat see üleskutse groteskselt.

Ükskord tahtis Ergma presidendiks saada. Mitte et tal oleks mingit reaalset šanssi olnud. Aga noh, ikka naine! Tollal oli isegi lätlastel naissoost president, Soomel niikuinii, nii et miks siis Eestil ei võiks. Tarja on kahtlemata tegija, nagu oli ka Vaira. Ent isegi kui Ene seegi kord üles seatakse, on see puhas formaalsus. Tegelikult saab presidendiks jälle Evelin, valimiste võitja Reformierakond on seda meile lubanud.

Tookord, presidendikandidaadina, meenutas Ergma oma vana armastust ja arvas, et see on tragöödia, kui inimene üksinda jääb. Iseasi, kui usutavalt lugu 40 aasta tagusest õnnetust armust mõjus. Pigem pidi see kõrvale juhtima mõtteid võimalikust presidendikandidaadile sobimatust seksuaalsest orientatsioonist. Mitte et neid ülearu valjusti oleks väljendatud.

Aeg-ajalt kipub Ergma kosmosesse ja lubab, et kord on Eesti kosmoseriik. Aga eks lubas ju üks teine professor, Janno Reiljan nimeks, et ükskord algab aega, mil rahvas kõntsa riigikogu saalist välja pühib. Seda pole juhtunud ja ei juhtu ilmselt tulevastelgi valimistel. Tõesti, tõesti, enne saadab Eesti kosmoselaeva orbiidile, kui kõnts ja idioodid riigikogu saalist minema lüüakse.