Koit Pikaro peaministriks

Eesti poliitikas on ilma tegemas nuhid ja miilitsad, kes tunnevad hästi nõukaaegseid kombeid. Siseministriks on valmis hakkama mereröövlikuulsusega tippluuraja Eerik-Niiles Kross (loe siit, siit ja siit), kes pürib riigikokku roheliste nimekirja „vabatmeeste“ sektsioonis.

Kujutlegem vaid, kui turvaline on elada riigis, mille sisejulgeolekut korraldab mees, kes on olnud luurekoordinaator, ning kelle kantsleriks on mees, kes on sellele kohale asunud otse teabeameti peadirektori kohalt, Tarmo Türkson. Teabeamet on tulevaste poliitikute kasvulava.

Mõlemad, nii Kross kui ka Türkson, on muide paadunud EÜS-lased. Nagu ka vennad Tarandid, kes olid lahkesti valmis riigikogulaste rahaasju kontrollima hakkama. Selle ettepaneku peale pidin ma ennast koomasse naerma – oma raha viskan ma igatahes ennem prügikasti kui annetan EÜS-ile „ülelugemiseks“.

Jüri Pihlil läks poliitikas küll natukene nihu, aga küllap leitakse peagi, et tema kogemusi tubli miilitsa ja kapo peadirektorina ei saa lasta raisku minna. Vapiloomaks ta ei kõlba, aga nurga taha niite tõmbama sobib hästi. Ma ei välistaks, et poliitikas maandub peagi ka kapo praegune peadirektor Raivo Aeg, kes täidab kuulekalt võimuliidu käske.

Ja loomulikult on tegija Pikaro. Kui on vaja, et keegi ütleks lihtsate ja arusaadavate sõnadega välja kogu tõe – Simm on kaabakas, Rahumägi on lihtsalt loll ja mupo juht Järvik sügavalt ebaaus inimene –, siis helistatakse talle. Krossil, tõsi, on suuvärk samuti omal kohal: „venemeelne kaabakas“ kõlab palju paremini kui kogu see udu, mida Ansip ja Ilves on meile Savisaare kohta edastanud.

Kindlasti kuluksid otseses poliitikategemises ära Jaan Tootsi, Veiko Kulla, Aivar Otsalti ja Urmas Sõõrumaa kogemused. Kesk on pointi juba ammu mõistnud: Kalle Klandorf, Kalle Laanet ja Ain Seppik kuuluvad partei ladvikusse.