Miks, jumal, miks?

Nende valimiste eripära ja suur mood on kandideerida ilma erakonda astumata. Suhteliselt arusaamatu on, miks määrivad täiesti lootusetutel positsioonidel kandideerimisega oma nime ajakirjanikud.

Esiteks Kaarel Tarand – kisa on tema ümber olnud palju, aga villa vähe (loe siit). Tema positsioon roheliste nimekirjas on nii vilets, et riigikogusse tal ilmselt asja ei ole. Milleks siis kogu see pull? Loodab isikumandaadile? Täiesti võimatu see ju pole, kuid ülimalt ebatõenäoline siiski.

Peeter Ernits. Rahvaliidu nimekirjas kandideerimiseks peab olemas kas tõeline pohhuist või erakordselt kõrge enesehinnanguga. Arvab end kah isikumandaadi kokku korjavat? Noh... ei usu. Maalehes, paistab, ei teata, mida temaga teha. Peatoimetaja väljendas oma seisukohta kohe mitme lausega, aga lugesin mina seda juttu eest taha ja tagant ette, aru ei saanud mitte, milles mõte seisnes.

Juku-Kalle Raidil pole esimene kord kandideerida (loe siit), aga küsimus „Miks, jumal, miks?“ jääb. No mis mõtet on olla IRL-i nimekirja viimane? Ja järgmise särgiaktsiooni ajal tahaks ju jälle kangesti oma sõltumatust afišeerida, kes seda siis veel usub?

Kas Heiki Valner, Peep Taimla ja Üllar Luup teevad nalja, seda ma ei tea, aga teisiti kui naljana ei mõista mina nende kandideerimist küll võtta ei oska. Taimlat ei saa ju riigikogusse lasta, päevitab ennast jälle ülearu pruuniks ja rikub infotunni ära. Luup võtab äkki nina täis, tema on harjunud ju isegi tööajal purjus olema (loe siit). No ja Heiki Valner võib mõne kodutu kassi või ussitanud koera Toompeale vedada – kui katk lahti, siis ei tule appi ei Ansip ega taevas.