Asi on Ilveses. Ja Evelinis

Tänane Äripäev haakub Andrus Saare ideega, et tegelikult ei ole meil presidenti üleüldse vaja (loe ka siit). Olevat kulukas pidada, pealegi polevat tal selliseid ülesandeid, mida teiste ametimeeste vahel ära jagada ei saaks. „Ei midagi isiklikku, EV president Toomas Hendrik Ilves,“ lõpeb juhtkiri.

Siiski poleks kõnealust debatti iial sündinud, kui president oleks keegi teine – keegi, kelle sõnal oleks kaalu ja kellel tõepoolest oleks, mida öelda. Ehk teisiti – asi on isikutes ja ainult selles.

Minagi lingutasin kõrvu Ilvese aastalõpuintervjuud kuulates: presidendi ülesanne olevat põhiseaduse kaitsmine (huvitav, mida siis õiguskantsler teeb). Presidendi otsevalimine olevat halb, sest see viivat konfliktini valitsuse ja presidendi vahel – justkui oleks see maailma halvim asi, kui president kuidagi valitsusega vastuollu satub. Neil, kes mäletavad Lennart Merit, oli seda kahtlemata kummaline kuulata.

Meril oli mäletatavasti alati oma arvamus ja poliitikutega vastuollu minna ta ei kartnud, ehkki praegune põhiseadus kehtis juba ajal, mil meie riik oli alles väga noor. Põhjus, miks Meri oli mõjukas ja Ilves seda ei ole, ei seisne aga mitte selles, et riik oli alles sünnivaludes ja presidendi roll seetõttu kuidagi teistsugune kui praegu. Presidendilt oodatakse mõjukust ka täna. Ainult et Ilves ei vasta nendele ootustele mitte kuidagi.

Ilvese nimega ei seostu ühtegi suurt algatust ega saavutust. Ajal, mi Eesti vaevles sügavas kriisis ja probleemiks number üks oli saanud tööpuudus, tegeles president üleriikliku kampaania raames uute sõnade leiutamisega. Iseenesest imelik, eriti kui arvestada, et eesti keel tema enese suus ei kõla emakeelena isegi mitte nüüd, presidentuuri alguse puterdamist ja komistusi meelde tuletamatagi.

Ja asi ei ole ka selles, justkui oleksid Eestil kõik suured eesmärgid saavutatud (NATO, EL, euro), vaid pigem selles, et Ilves on tähtsatest asjadest kõnelemiseks liiga arg. Tal puudub see vaimne võimus, mis Meril oli – ja mida oli rohkem isegi Rüütlil, punaminevikust ja sageli rappakiskuvast jutust hoolimata. Rüütel julges öelda, et Eesti riik on kreenis, ning tõi käibele sõnapaari „teine Eesti“.

Et „teine Eesti“ on vahepeal „esimesest Eestist“ märksa suuremaks paisunud ja hullemas hädas kui eales varem, seda praegune president ei märka. Ta näikse Ansipi kombel uskuvat, et eurotsooni vaesemail riigil Eestil on ikkagi kord Euroopa rikaste ja ilusate hulka asja (eks tulnud ju taevas appi ja lasknud eurosid sadada). Ei saa ju valitsusega vastuollu minna, põhiseadus ei luba!

Tõsiasi on see, et presidendi abikaasa saab meedias märksa enam ruumi kui president ise. Leivaküpsetamise, verivorstitegemise ja transrasvade seljatamise areaalist on domineerimiskalduvusega Evelin juba ammugi väljunud – eelmise aasta oktoobris asendas ta Toomas Hendrikut koguni riiklikul visiidil Hiinasse (loe siit). Need, kes THI valisid ja Evelini said, võivad küll juukseid kitkuda, aga poliitikutele on see ikkagi mugavam kui president, kes julgeks reaalsusele silma vaadata. Kelle sõna midagi loeb.