Kui vahepeal tundus, et nõustajad ja pii-err-asjatundjad on presidendi abikaasat n-ö tõsisemale teele suunamas ja tema imagot asjalikumaks muutmas, siis vastses Eesti Naises (vt SL või Publik) lööb Evelin taas ise vabatahtlikult kõik uksed tema vöökoha jälgijatele valla.
Evelini elu pole kerge. Alles lõppes rahvusliku õnnetusena tajutud saunamütsiga kuninga juures käimise pärast tänitamine (vt siit). Nüüd otsustab Evelin „rahvale“ rääkida, miks ta jällegi paksuks on läinud. Või noh, nii paks ta muidugi ei ole kui kunagi Ärmalt Kadriorgu tulles, aga üksjagu juurde võtnud ikkagi. Mitte et see „rahva“ või üldse kellegi asi oleks.
„Olgu, pekske mind, kulla ajakirjanikud. Selle eest, et lapseootus mu paksuks tegi,“ karjatas Evelin 2008. Ajakirjanikud peksid, kuigi mitte kehakaalu pärast. Nüüd saame teada, et Evelin põdes borrelioosi ja sai ränka antibiootikumiravi. "Pärast seda keemilist "tapatööd" ma lihtsalt ei jaksanudki enam joosta,“ pihib ta. Mis võimaldab Õhtulehele intervjuu andnud spordiarstil irooniliselt muiata, et süüa jaksas küll sama palju kui enne.
Sellise äärmiselt isikliku teabe avaldamine teeb haavatavaks. Eriti, kui tegemist on avalikus elus osaleva naisega. Raseduse ajal juurde võetud kilode arv, kas parasjagu ollakse rase või olda, kas plaanitakse last või ei plaanita, põetud haigused jne – need on asjad, mida arutatakse sõbrannaga, aga mitte „rahvaga“. Rahvas on loll ja tänamatu, kaasatundmise ja -elamise asemel on sõim ja tänitamine kerge tulema.
Ma ei ütle, et sellist infot ei tule või ei tohi jagada, aga kui seda teha, siis kindlasti väga läbimõeldult ning eesmägistatult. Evelini eesmärgid ei ole selged, pelk tähelepanuvajaduse rahuldamine kommunikatsiooni sihina ei ole presidendi abikaasa vääriline.
Thursday, March 31, 2011
Wednesday, March 30, 2011
Valetamise lühike õpetus
Nii, võtame siis Aaviksoo tänase loo korra tükkideks. Esiteks on Aaviksoo kibedasti pettunud, et järjekordselt seostati teda natsliku mõtteviisiga. Enne Rauda viitas sellele mäletatavasti Vaarik, kes laenas Vabadussõja võidusamba saaga kajastuse pealkirja Leni Riefenstahli kurikuulsa filmi pealkirjast.
„Minu väide ei ole ideoloogia, vaid kogemuslik konstateering tegeliku maailma kohta, mida tuleb hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu. Ideoloogia ja teadus on ise asjad, teadus tegeleb tegeliku, ideoloogia aga ideaalse ja sageli utoopilise maailmaga. Ja väide võib olla ka siis teaduslik, kui seda väljendab minister.“
Siin on kõik segi nagu puder ja kapsad. Kui valel on enesemääratluses oma koht ja see on kogemuslik konstateering, ei ole automaatselt tegemist veel teadusega. Teiseks, ideoloogia võib väga hästi põhineda „kogemuslikel konstateeringutel“, sest konstateering pole mitte tõsiasi ise, vaid selle väljendamine.
„Meenub lugu mehest, kelle jaoks suvaline näidatav pilt kujutas paljast naist.“ Viigiga ei vaielda sisuliselt, vaid rünnatakse ütlejat, jättes öeldu sisu täiesti kõrvale.
„Tegelikus elus elab tõde kõrvuti valega ka siis, kui me ideoloogiliselt valetamise hukka mõistame.“ - Elus lihtsalt on nii, et valetatakse. Jälle tuuakse mängu ideoloogia, mida ometi olema ei pidanud. Ja - kui keegi valetab, kas see õigustab siis valetamist üleüldse? Ei ole loogiline.
„Mõelgem ka suhtekorraldusele ja reklaamile, aga ka (riiklikele) mainekampaaniatele eesmärgiga meelitada ligi partnereid ja kliente, välisinvesteeringuid ja turiste. Mõelgem oma asutuse või firma aastaraamatutele või iga sorti aastapäeva-, juubeli- ja isegi matuse-kõnedele. Tõdegem: mittetõde pole tingimusteta halb.“ - Kõik valetavad, ja see polegi halb. Sisuliselt järeldamissuhe siiski puudub, kõigi valetamisest ei järeldu kuidagi, et see pole halb.
„Minul ei ole kahtlust, et kestmiseks on hädasti vaja ka usku, lootust ja armastust, mil on tõega teinekord üsna iseäraline suhe.“ - Tuuakse mängu teised kategooriad, emotsionaalsed.
„Miks käsitleme reetmist suurema patuna kui valetamist?“ - Mõelge ise, ilmas on veel hullemaid asju kui valetamine.
„Mõelgem sellelegi, miks on meie põhiseaduses kirjas: „Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.” Kaldun arvama, et tõe ülimuslikkus on siin sunnitud taanduma isiku ja perekonna väärikuse kui väärtuse ees.“ - Seadus lubab valetamist, näete ise. Perekonna ja riigi analoogia ei päde ent ei õiguslikul tasandil ega formaalloogilisel.
„Valed, veelgi enam aga pooltõed on olemas ja elus. Selle tõsi-asja möönmine ei tähenda valede ja valetamise õigustamist ega väärtustamist, pigem ausat otsavaatamist tegelikule elule.“ - Valed on olemas, järelikult on nad vajalikud. Tegelikult olen ma aus mees, sest ütlen välja, et kõik valetavad. Teised valetavad veel palju rohkem kui mina.
„Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus.“ - See on väga keeruline teema, see valetamise oma. Kui te hästi järele mõtlete ja asjale teaduslikult lähenete, siis veendute, et valetamine on kasulik, aga me kõik ju soovime, et riik käituks kasulikult.
„Ta (Raud) peab minu poolt esitatud väidet (riigi) informatsioonilise enesemääramise õigusest lubatuks mulle kui kodanikule ja lubamatuks mulle kui ministrile (riigi esindajale).“ - Näete, Raud on ise kahepalgeline! Mina võiksin tema poolest valetada! Aga riik millegipärast ei või.
„See ei ole ideoloogia – see on arusaamine asjadest.“ - Mina räägin asjadest nii, nagu nad on. Te ju ise ka teate, kuidas on. Miks pigistate siis silmad kinni ja teete, nagu ei oleks?
Tegemist on kõige ehedama demagoogiaga, mis asjast endast enam midagi ei räägi ning püüab vaid tõendada, et kord väidetu on tõsi. Diplomaatia tekst oli palju mitmekihilisem, seal oli mõtlemise võimalus. Selle mõtteavaldusega aga püüab Aaviksoo debatti summutada, näidates, et tema oponendid on lihtsalt lollid ja valelikud.
„Minu väide ei ole ideoloogia, vaid kogemuslik konstateering tegeliku maailma kohta, mida tuleb hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu. Ideoloogia ja teadus on ise asjad, teadus tegeleb tegeliku, ideoloogia aga ideaalse ja sageli utoopilise maailmaga. Ja väide võib olla ka siis teaduslik, kui seda väljendab minister.“
Siin on kõik segi nagu puder ja kapsad. Kui valel on enesemääratluses oma koht ja see on kogemuslik konstateering, ei ole automaatselt tegemist veel teadusega. Teiseks, ideoloogia võib väga hästi põhineda „kogemuslikel konstateeringutel“, sest konstateering pole mitte tõsiasi ise, vaid selle väljendamine.
„Meenub lugu mehest, kelle jaoks suvaline näidatav pilt kujutas paljast naist.“ Viigiga ei vaielda sisuliselt, vaid rünnatakse ütlejat, jättes öeldu sisu täiesti kõrvale.
„Tegelikus elus elab tõde kõrvuti valega ka siis, kui me ideoloogiliselt valetamise hukka mõistame.“ - Elus lihtsalt on nii, et valetatakse. Jälle tuuakse mängu ideoloogia, mida ometi olema ei pidanud. Ja - kui keegi valetab, kas see õigustab siis valetamist üleüldse? Ei ole loogiline.
„Mõelgem ka suhtekorraldusele ja reklaamile, aga ka (riiklikele) mainekampaaniatele eesmärgiga meelitada ligi partnereid ja kliente, välisinvesteeringuid ja turiste. Mõelgem oma asutuse või firma aastaraamatutele või iga sorti aastapäeva-, juubeli- ja isegi matuse-kõnedele. Tõdegem: mittetõde pole tingimusteta halb.“ - Kõik valetavad, ja see polegi halb. Sisuliselt järeldamissuhe siiski puudub, kõigi valetamisest ei järeldu kuidagi, et see pole halb.
„Minul ei ole kahtlust, et kestmiseks on hädasti vaja ka usku, lootust ja armastust, mil on tõega teinekord üsna iseäraline suhe.“ - Tuuakse mängu teised kategooriad, emotsionaalsed.
„Miks käsitleme reetmist suurema patuna kui valetamist?“ - Mõelge ise, ilmas on veel hullemaid asju kui valetamine.
„Mõelgem sellelegi, miks on meie põhiseaduses kirjas: „Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.” Kaldun arvama, et tõe ülimuslikkus on siin sunnitud taanduma isiku ja perekonna väärikuse kui väärtuse ees.“ - Seadus lubab valetamist, näete ise. Perekonna ja riigi analoogia ei päde ent ei õiguslikul tasandil ega formaalloogilisel.
„Valed, veelgi enam aga pooltõed on olemas ja elus. Selle tõsi-asja möönmine ei tähenda valede ja valetamise õigustamist ega väärtustamist, pigem ausat otsavaatamist tegelikule elule.“ - Valed on olemas, järelikult on nad vajalikud. Tegelikult olen ma aus mees, sest ütlen välja, et kõik valetavad. Teised valetavad veel palju rohkem kui mina.
„Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus.“ - See on väga keeruline teema, see valetamise oma. Kui te hästi järele mõtlete ja asjale teaduslikult lähenete, siis veendute, et valetamine on kasulik, aga me kõik ju soovime, et riik käituks kasulikult.
„Ta (Raud) peab minu poolt esitatud väidet (riigi) informatsioonilise enesemääramise õigusest lubatuks mulle kui kodanikule ja lubamatuks mulle kui ministrile (riigi esindajale).“ - Näete, Raud on ise kahepalgeline! Mina võiksin tema poolest valetada! Aga riik millegipärast ei või.
„See ei ole ideoloogia – see on arusaamine asjadest.“ - Mina räägin asjadest nii, nagu nad on. Te ju ise ka teate, kuidas on. Miks pigistate siis silmad kinni ja teete, nagu ei oleks?
Tegemist on kõige ehedama demagoogiaga, mis asjast endast enam midagi ei räägi ning püüab vaid tõendada, et kord väidetu on tõsi. Diplomaatia tekst oli palju mitmekihilisem, seal oli mõtlemise võimalus. Selle mõtteavaldusega aga püüab Aaviksoo debatti summutada, näidates, et tema oponendid on lihtsalt lollid ja valelikud.
Tuesday, March 29, 2011
Karvasem on pehmem
Keegi küsis Mart Laarilt ÄP online-intervjuus, kas poleks aeg karvad maha ajada, et rohkem inimese moodi välja näeks. Laar vastas, et ta on nende karvadega kaks korda peaminister olnud, miks peaks.
Laari kaitseministrina keegi ei karda, ilmselt pehmema ja karvasema imago pärast. Aaviksool ja Langil on seevastu sile lõug, ja nemad ajavad haridus- ja kultuuriinimestele hirmu nahka (PM). Einoh, kui sõjaminister hakkab haridusministriks ja vangipanemisminister hakkab kultuuriministriks, see ehmatab muidugi ära!
Aaviksoo „reljeefsest“ juhtimisstiilist räägitakse legende. Langi kardab eriti rahvusringhääling, ja mine tea, järsku pannaksegi ERR kinni? Ma soovitaks siinkohal ennetavaid lööke, sest eks lubanud ju Lang ise kunagi kultuuriministeeriumisse granaadi heita. Kust me siis nüüd peaksime teadma, mille järele tema käsi haarab, kui ta kuuleb sõna „kultuur“.
Võib-olla oleks Aaviksool ja Langil imago välisel pehmendamisel karvakasvu suurendamisest. Habemikud ei tundu kunagi nii ohtlikud kui siledad ja kõvad. Eks teinud ju endine haridusminister Lukaski oma parimad naljad siis, kui ta parasjagu natukene habet kasvatas. Ma pean silmas tema arutlusi selle üle, kas mitte Arno ei peaks „Kevades“ Teele asemel natukene ka Kiirega käima (loe siit ja siit).
Laari kaitseministrina keegi ei karda, ilmselt pehmema ja karvasema imago pärast. Aaviksool ja Langil on seevastu sile lõug, ja nemad ajavad haridus- ja kultuuriinimestele hirmu nahka (PM). Einoh, kui sõjaminister hakkab haridusministriks ja vangipanemisminister hakkab kultuuriministriks, see ehmatab muidugi ära!
Aaviksoo „reljeefsest“ juhtimisstiilist räägitakse legende. Langi kardab eriti rahvusringhääling, ja mine tea, järsku pannaksegi ERR kinni? Ma soovitaks siinkohal ennetavaid lööke, sest eks lubanud ju Lang ise kunagi kultuuriministeeriumisse granaadi heita. Kust me siis nüüd peaksime teadma, mille järele tema käsi haarab, kui ta kuuleb sõna „kultuur“.
Võib-olla oleks Aaviksool ja Langil imago välisel pehmendamisel karvakasvu suurendamisest. Habemikud ei tundu kunagi nii ohtlikud kui siledad ja kõvad. Eks teinud ju endine haridusminister Lukaski oma parimad naljad siis, kui ta parasjagu natukene habet kasvatas. Ma pean silmas tema arutlusi selle üle, kas mitte Arno ei peaks „Kevades“ Teele asemel natukene ka Kiirega käima (loe siit ja siit).
Monday, March 28, 2011
Pätt ministriks
See on väga tore, et Laar kaitseministriks hakkab. Talle meeldib pauku teha ja ta teab ka, kelle pihta tuleb lasta. Kui ta Savisaare pildi pihta tulistas, siis tal igatahes käsi ei värisenud. Pärast oli tal küll natukene häbi, aga noh, sellest on ju rohkem kui kümme aastat möödas kah.
Seevastu Ken-Marti Vaheri kohta pole ilmselt palju öelda pätt, tegemist on ju paadunud liiklushuligaaniga. Pealegi, korra oli see mees justiitsminister. Siis otsustas tema kuritegevuse vastu võidelda kurikuulsaks saanud mõõdikute süsteemiga, mille avalikuks tulles tõusis kohutav kisa, sest õigusriik pääses napilt poomissurmast.
Seevastu Ken-Marti Vaheri kohta pole ilmselt palju öelda pätt, tegemist on ju paadunud liiklushuligaaniga. Pealegi, korra oli see mees justiitsminister. Siis otsustas tema kuritegevuse vastu võidelda kurikuulsaks saanud mõõdikute süsteemiga, mille avalikuks tulles tõusis kohutav kisa, sest õigusriik pääses napilt poomissurmast.
Saturday, March 26, 2011
Inimrööv online
Pole just igapäevane, et saame röövitud eestlaste saatusele kaasa elada samahästi kui reaalajas. Hoidku selle eest, et peaksime vaatama videot otse paigast, kus neid hoitakse – nuga kõril, püss kuklas... või mida kohalik komme ette näeb. Teadmatus on õudne, aga ka teadasaamine võib olla kohutav.
Liibanoni enda uudistekanalid püstitavad ilmselt kõigi aegade loetavuse rekordi. Tõsi, enamik uudiseid seisneb selles, et midagi pole teada. Ikka veel! Samas ei maksa arvata, et tegutsevad eriteenistused midagi teada saades sellest kohe uudistagentuuridele kellavad. Välisministeeriumi ja diplomaatilisi kanaleid on muidugi kerge sõimata, aga ma usun küll, et rattureid otsitakse maa alt ja maa pealt, sõprade ja vaenlaste hulgast.
Kui röövlid, kes nad iganes ka olid, aru said, et kinninabitud välismaalased ei olegi mõne Euroopa mõjuka riigi esindajad, siis võisid nad küll täitsa pettunud olla. Loodetavasti ei võta nad siis vastu fataalseid otsuseid. Parem nõudku midagi. Ma toetaks iga kell pigem eestlaste väljaostmist kõrilõikajate käest kui Kreeka ja Portugali laristamise kinnimaksmist.
Liibanoni enda uudistekanalid püstitavad ilmselt kõigi aegade loetavuse rekordi. Tõsi, enamik uudiseid seisneb selles, et midagi pole teada. Ikka veel! Samas ei maksa arvata, et tegutsevad eriteenistused midagi teada saades sellest kohe uudistagentuuridele kellavad. Välisministeeriumi ja diplomaatilisi kanaleid on muidugi kerge sõimata, aga ma usun küll, et rattureid otsitakse maa alt ja maa pealt, sõprade ja vaenlaste hulgast.
Kui röövlid, kes nad iganes ka olid, aru said, et kinninabitud välismaalased ei olegi mõne Euroopa mõjuka riigi esindajad, siis võisid nad küll täitsa pettunud olla. Loodetavasti ei võta nad siis vastu fataalseid otsuseid. Parem nõudku midagi. Ma toetaks iga kell pigem eestlaste väljaostmist kõrilõikajate käest kui Kreeka ja Portugali laristamise kinnimaksmist.
Friday, March 25, 2011
Imetabaselt vaiksed võimukõnelused
Imestasin minagi, kui vaikselt seekord koalitsioonikõnelusi peeti – ei kuuldunud kampsunite kärinat, poistebänd käis kirikus valet vandumas ilmselt täitsa salaja ning isegi oravakarvad ei lennanud. Ent oravakarvade suhtes allergilisi seekord muidugi valitsusse ei kuulu ka.
Kui varem teatas üks või teine ajakirjanduse küsimustest tüdinud poliitik, et võimuläbirääkimisi meedia vahendusel ei peeta, siis üht-teist tilkus protsessist ikkagi läbi. Seekord ei imbunud tilkagi. Paistab välja kultuurne ja poliitiliselt küps, eks ole. Aga tegelikult on selle asja õige nimi stagnatsioon (vrd Alo Raun, PM).
Tähelepanuväärne on ka see, kuidas võimuläbirääkimisi puudutavatele küsimustele poliitikutelt enam sisulisi vastuseid ei saadagi. Ajakirjanik võib küsida, mida tahab, aga poliitik räägib ikka seda, mida vajalikuks peab. Eriti Kristen Michal. Selles mõttes on Michal ja Pentus vägagi ohtlik tõug: inkubaatoris koorunud, parteilisest retoorikast ja seltsimehelikkusest viimse sulekeseni läbi imbunud ning ajakirjanduse küsimuste suhtes täieliku immuunsuseni vaktsineeritud.
Kui varem teatas üks või teine ajakirjanduse küsimustest tüdinud poliitik, et võimuläbirääkimisi meedia vahendusel ei peeta, siis üht-teist tilkus protsessist ikkagi läbi. Seekord ei imbunud tilkagi. Paistab välja kultuurne ja poliitiliselt küps, eks ole. Aga tegelikult on selle asja õige nimi stagnatsioon (vrd Alo Raun, PM).
Tähelepanuväärne on ka see, kuidas võimuläbirääkimisi puudutavatele küsimustele poliitikutelt enam sisulisi vastuseid ei saadagi. Ajakirjanik võib küsida, mida tahab, aga poliitik räägib ikka seda, mida vajalikuks peab. Eriti Kristen Michal. Selles mõttes on Michal ja Pentus vägagi ohtlik tõug: inkubaatoris koorunud, parteilisest retoorikast ja seltsimehelikkusest viimse sulekeseni läbi imbunud ning ajakirjanduse küsimuste suhtes täieliku immuunsuseni vaktsineeritud.
Thursday, March 24, 2011
Aitäh, et olete lollid
Svenssonite ülbus on piiritu, aga eestlane on nii ohmu, et ei saa nende peenest huumorist arugi. Eile tänas üks neist eestlasi selle eest, et nad ei devalveerinud. Sest kui oleks devalveerinud, siis oleks Rootsi pankadel tulnud 500 baltlaste „naeruväärseteks eluasemelaenudeks“ miljardit korstnasse kirjutada (E24). Selle peale oleksid svenssonite suurpangad põrmu varisenud.
Lugejatel oleks võinud selle peale meelde tulla lood, kuidas Eesti Swedpanga kaardi omanikku mujal maailmas nagu lollakat vaadatakse ning nõutakse tõendamist, et ta pole karvajalgne võsainimene, kes on kaardi rikka eurooplase tagant pihta pannud. Oleks võinud ka meenuda, et Eestis on pankade teenustasud tublisti kõrgemad kui svenssonitel kodus.
Aga kussa sellega. Meil on ju nii hea meel, kui keegi kiidab. Ja svensson irvitab laia lõuaga: „Balti riigid isegi ei karistanud neid poliitikuid, kes selle kibeda rohu tõid – uskumatu, aga nad kiitsid neid.“
Nüüd tuleb välja, et eestlased on veelgi lollimad, kui seni arvatud. ÄP kirjutab, et kõige riskantsemat investeerimisnõu jagatakse Eesti pankades. Aga mis Eesti, Eesti pankasid ju ei ole, ainult svenssonite omad ongi. Muidugi, enamik eestlasi on nii vaesed, et neile pole mõtet investeerimisnõu anda, sest neil lihtsalt ei ole, mida investeerida. Aga tuleb välja, et isegi neil vähestel, kellel on, tõmmatakse pankades nahk üle kõrvade. Pruugib vaid jobu natukene kiita, ja loll laobki oma viimased veeringud lauale.
Lugejatel oleks võinud selle peale meelde tulla lood, kuidas Eesti Swedpanga kaardi omanikku mujal maailmas nagu lollakat vaadatakse ning nõutakse tõendamist, et ta pole karvajalgne võsainimene, kes on kaardi rikka eurooplase tagant pihta pannud. Oleks võinud ka meenuda, et Eestis on pankade teenustasud tublisti kõrgemad kui svenssonitel kodus.
Aga kussa sellega. Meil on ju nii hea meel, kui keegi kiidab. Ja svensson irvitab laia lõuaga: „Balti riigid isegi ei karistanud neid poliitikuid, kes selle kibeda rohu tõid – uskumatu, aga nad kiitsid neid.“
Nüüd tuleb välja, et eestlased on veelgi lollimad, kui seni arvatud. ÄP kirjutab, et kõige riskantsemat investeerimisnõu jagatakse Eesti pankades. Aga mis Eesti, Eesti pankasid ju ei ole, ainult svenssonite omad ongi. Muidugi, enamik eestlasi on nii vaesed, et neile pole mõtet investeerimisnõu anda, sest neil lihtsalt ei ole, mida investeerida. Aga tuleb välja, et isegi neil vähestel, kellel on, tõmmatakse pankades nahk üle kõrvade. Pruugib vaid jobu natukene kiita, ja loll laobki oma viimased veeringud lauale.
Wednesday, March 23, 2011
Lang annab teatrile ergutava laksu
Einoh, sellist valitsust me siis tahtsime! Rein Lang kultuuriministriks, oo jee, oo jee! Ma ei tea, kas Lang Aare Pilvel ja Hannes Varblasel vahet teeb, aga teatrit armastab ta kohutavalt. Mäletate, kui nunnult Ühtne Eesti Langi lohku tõmbas (loe siit ja siit)? Oli vaimustav performanss, ministri ja teatri romanss, nii et nüüd tabab Eesti teatrit degeneratsiooni asemel renessanss.
Ja kui Lang sai viiskümmend, siis oli Tartus Püssirohukeldris ägedam pidu. Esitati Adolf Hitleri monoloogi enne enesetappu. Kohalikud venelased hullusid, rahvusvaheline meedia tõusis tagajalgadele ning ministriherra pidi avalikult aru andma, mis seal siis tegelikult toimus ja kas ehk kellelgi koguni mõni sobimatu munder seljas oli. Ei olnud, ärge muretsege, ega Lang ei ole ometi Viisitamm, kes ennast sünnipäeva puhul Wehrmachti vormi riietab ja külalistele „Heil Hitler“ röögib.
Aga no milleks oli vaja Lang justiitsist ära tõsta, ah? Hea küll, ajakirjandusele keeras ta käru, ahistatud naisi ta ei kaitse, pätid laseks hea meelega vangist lahti ja üleüldse, korda ei ole siin Eesti riigis – aga no üldiselt ta siiski ti-ba-ke-ne seda asja jagab. Mida ma Michalist küll ei kahtlusta. Michali justiitsharidus pärineb keldriakadeemiast Nord! Mille psühholoogiaõpe tunnistati eelmisel aastal üdini kõlbmatuks. Vaat kui võtavad Michalil veel diplomi ära ja jätavad järele näruse keskhariduse, ole siis minister. Lang on vähemalt Tartus õppinud, isegi cum laude lõpetanud. Pealegi, Lang on elus midagi muud ka teinud, tema ajal viitsisin ma „Keskpäevatundi“ kuulata, aga no Michal, see on ju elupõline broiler.
Nii, ja Laar ei saanud jälle välisministriks. Eelmine kord juhtus täpselt sama, sest Ansip kartis, et temast saab peaminister Laari valitsuses. Seda hirmu ei peaks ju nüüd enam olema, ah? Me oleme jõudnud Ansipiga ära harjuda. Laarist oleks välismaal ikka mingit tolku ka, teda teatakse, ja ta ise jagab kah matsu. Paet, no Paet – no jumal küll... Välispoliitikas peab ikka stiili ja sarmi ka olema. Nõmme lasteaiad ja liivakastid karjuvad tema järele, aga mitte Eesti välispoliitika (loe ka siit, siit ja siit).
Ja kui Lang sai viiskümmend, siis oli Tartus Püssirohukeldris ägedam pidu. Esitati Adolf Hitleri monoloogi enne enesetappu. Kohalikud venelased hullusid, rahvusvaheline meedia tõusis tagajalgadele ning ministriherra pidi avalikult aru andma, mis seal siis tegelikult toimus ja kas ehk kellelgi koguni mõni sobimatu munder seljas oli. Ei olnud, ärge muretsege, ega Lang ei ole ometi Viisitamm, kes ennast sünnipäeva puhul Wehrmachti vormi riietab ja külalistele „Heil Hitler“ röögib.
Aga no milleks oli vaja Lang justiitsist ära tõsta, ah? Hea küll, ajakirjandusele keeras ta käru, ahistatud naisi ta ei kaitse, pätid laseks hea meelega vangist lahti ja üleüldse, korda ei ole siin Eesti riigis – aga no üldiselt ta siiski ti-ba-ke-ne seda asja jagab. Mida ma Michalist küll ei kahtlusta. Michali justiitsharidus pärineb keldriakadeemiast Nord! Mille psühholoogiaõpe tunnistati eelmisel aastal üdini kõlbmatuks. Vaat kui võtavad Michalil veel diplomi ära ja jätavad järele näruse keskhariduse, ole siis minister. Lang on vähemalt Tartus õppinud, isegi cum laude lõpetanud. Pealegi, Lang on elus midagi muud ka teinud, tema ajal viitsisin ma „Keskpäevatundi“ kuulata, aga no Michal, see on ju elupõline broiler.
Nii, ja Laar ei saanud jälle välisministriks. Eelmine kord juhtus täpselt sama, sest Ansip kartis, et temast saab peaminister Laari valitsuses. Seda hirmu ei peaks ju nüüd enam olema, ah? Me oleme jõudnud Ansipiga ära harjuda. Laarist oleks välismaal ikka mingit tolku ka, teda teatakse, ja ta ise jagab kah matsu. Paet, no Paet – no jumal küll... Välispoliitikas peab ikka stiili ja sarmi ka olema. Nõmme lasteaiad ja liivakastid karjuvad tema järele, aga mitte Eesti välispoliitika (loe ka siit, siit ja siit).
Soovitan esikaanepersooni: Kristjan Rahu
Pärast seda, kui Kroonika nägi Kris Taska välja visanud Maria Avdjuškot koos Kristjan Rahuga, läks mu blogi statistika täiesti hulluks. Inimesed googeldasid hullunult Rahu nime, aga kuivõrd ajakirjanduses on mehest väga vähe juttu olnud, ei leidnud nad suurt midagi. Ja sattusid siia.
Millest säärane huvi Tallinna Kütte juhatuse esimehe vastu, kes hoiab meelega madalat profiili? Kas on inimestel viimati meeles monopolide ohjeldamise seaduseelnõu, mille jõustumisel oleks Tallinna Küte saanud turul monopoolse seisundi? Vaevalt küll. Laiad massid ei loe Äripäeva, ja kui silmavadki, ei saa aru, kuidas seal kirjutatu neisse puutub.
Kas inimesi huvitab tohutumalt see, kellega elab Avdjuško? Ah, ei. Kristjan Rahu huvitab inimesi hoopis selle pärast, et tegemist on rohkem kui seitsme tuhande häälelise valimistulemuse teinud Kaja Kallase endise elukaaslasega. Kaja Kallas aga köidab masse pööraselt. Miks, seda on raske ratsionaalselt seletada, aga ega laiade masside huvid ei olegi ratsionaalsed.
Ilmselt veetleb Kaja Kallas inimesi selle pärast, et tegemist on Tema Enda tütrega – ilma perekonnanimeta oleks Kaja mitte keegi, vähemasti masside silmis. Megatulemuse valimistel garanteeris esmajärjekorras perekonnanimi, kena välimus ja muud meediakõlblikkuse näitajad tulevad alles pärast seda.
Kaja Kallas rahuldas masside huve enne valimisi üsnagi lahkelt: rääkis naistekatele ja teistele meelelahutusväljaannetele, missugust meest ta endale tahaks, kuidas vanaisa teda õigesti viina võtma õpetas ning mismoodi ta aitas kujundada telesarja „Klass: elu pärast“ naisadvokaadi kuju. Mineviku meessuhete ja isalt õpitu kohta viisakad ajakirjanikud aga eriti midagi teada ei saanud ning see hoidis uudishimu pidevalt üleval.
Siis nähti Kaja Kallast koos Taavi Veskimäega „miilustamas“ (ning siinset blogi tabas hullunud googeldamise esimene laine). Millegipärast aga ei küta Kaja ja Taavi võimalik suhe kaugeltki nii kuuma huvi kui Tema Enda tütre kunagine suhe Kristjan Rahuga. Ilmselt selle pärast, et Veskimäe meedia vahendusel kujunenud imago on surmigav. Isegi prillidest lahtisaamine pole seda seksikamaks muutnud. Rahust aga ei tea lai publik üldjuhul isegi seda, kuidas ta välja näeb. Aga tahaks teada!
Mis ma oskan soovitada? Äripäev on Rahuga korra väga šefi intervjuu teinud (lingi leiate siit; loe ka siit). Kollastel väljaannetel soovitan ma aga selle mehe esikaanele tirida ja rääkima saada, kuidas neil Kajaga oli ja miks nad lahku läksid.
Millest säärane huvi Tallinna Kütte juhatuse esimehe vastu, kes hoiab meelega madalat profiili? Kas on inimestel viimati meeles monopolide ohjeldamise seaduseelnõu, mille jõustumisel oleks Tallinna Küte saanud turul monopoolse seisundi? Vaevalt küll. Laiad massid ei loe Äripäeva, ja kui silmavadki, ei saa aru, kuidas seal kirjutatu neisse puutub.
Kas inimesi huvitab tohutumalt see, kellega elab Avdjuško? Ah, ei. Kristjan Rahu huvitab inimesi hoopis selle pärast, et tegemist on rohkem kui seitsme tuhande häälelise valimistulemuse teinud Kaja Kallase endise elukaaslasega. Kaja Kallas aga köidab masse pööraselt. Miks, seda on raske ratsionaalselt seletada, aga ega laiade masside huvid ei olegi ratsionaalsed.
Ilmselt veetleb Kaja Kallas inimesi selle pärast, et tegemist on Tema Enda tütrega – ilma perekonnanimeta oleks Kaja mitte keegi, vähemasti masside silmis. Megatulemuse valimistel garanteeris esmajärjekorras perekonnanimi, kena välimus ja muud meediakõlblikkuse näitajad tulevad alles pärast seda.
Kaja Kallas rahuldas masside huve enne valimisi üsnagi lahkelt: rääkis naistekatele ja teistele meelelahutusväljaannetele, missugust meest ta endale tahaks, kuidas vanaisa teda õigesti viina võtma õpetas ning mismoodi ta aitas kujundada telesarja „Klass: elu pärast“ naisadvokaadi kuju. Mineviku meessuhete ja isalt õpitu kohta viisakad ajakirjanikud aga eriti midagi teada ei saanud ning see hoidis uudishimu pidevalt üleval.
Siis nähti Kaja Kallast koos Taavi Veskimäega „miilustamas“ (ning siinset blogi tabas hullunud googeldamise esimene laine). Millegipärast aga ei küta Kaja ja Taavi võimalik suhe kaugeltki nii kuuma huvi kui Tema Enda tütre kunagine suhe Kristjan Rahuga. Ilmselt selle pärast, et Veskimäe meedia vahendusel kujunenud imago on surmigav. Isegi prillidest lahtisaamine pole seda seksikamaks muutnud. Rahust aga ei tea lai publik üldjuhul isegi seda, kuidas ta välja näeb. Aga tahaks teada!
Mis ma oskan soovitada? Äripäev on Rahuga korra väga šefi intervjuu teinud (lingi leiate siit; loe ka siit). Kollastel väljaannetel soovitan ma aga selle mehe esikaanele tirida ja rääkima saada, kuidas neil Kajaga oli ja miks nad lahku läksid.
Tuesday, March 22, 2011
Jürgen Ligi, naerata ometi
Jürgen Ligil, kes varsti enam ilmselt rahandusminister ei ole, pidi küll raske olema eurooplastele tunnistada, et Eesti on nii vaene, et vajab Euroopa kriisifondi panustamisel eritingimusi. Aga isegi üheksa protsenti SKT-st – see on ju hirmus palju raha!
Ligi nägu oli peaaegu sama murelik kui siis, kui ta enne valimisi pidi kaamerate ees kokku arvutama, mida tema parteikaaslased on jällegi rahvale kokku lubanud – ja kuigi Reform seekord eriti midagi ei lubanudki, läks see isegi see mitte midagi Ligi meelest liiga kalliks maksma. Ja sellepärast ta ilmselt uude valitsusse ei kuulugi. Peab jääma ootama, kuni Lipstok eest ära läheb.
Ligi suusatab sama asjalikult ja mureliku näoga nagu arvutabki. Mõõdab teine natukene kurvalt veel viimaseid ringe, sest varsti on lumi läinud. Minust sõidab ta tavaliselt kolm kuni kuus korda mööda, mis näitab, et suusatab õigesti – kõhulihastega. Vahel ma mõtlen, keegi võiks talle õpetada, et just neidsamu kõhulihaseid tarvitab inimene ka naerdes. Ligi pole ma kunagi naermas näinud. Ükskord mingis aastavahetuse intervjuus, kui oli ilmselt klaasi šampanjat joonud, ta korra naeratas. See oli küll täitsa tore.
Ligil suusatades muidugi turvamehi kaasas pole nagu Ansipil. Ansipi turvamehed on muide peaministrist palju kõvemad suusatajad, aga nad ei tohi temast kunagi ette sõita. Kes viitsib maratoniprotokolle uurida, saab nimed ka teada, finišeerivad alati koht-paar tagapool.
Muidugi, ma saan Ansipist kah aru. Oletame näiteks, et keegi tahab peaministrit mõrvata – otse loomulikult läheb ta metsa vahele suusarajale passima, püss palges. Kihutab kurvist Ansip, tema kohe – bahh-bahh-bahh! – ja Ansip kutu. Mis mõrvar turvameestega teeks, ei tea. Äkki noil on ikka kah tukk taskus. Suvel on turvameestel kergem elu. Kui Ansip lõunat sööb, siis istuvad nemad kõrvallauas, tumedad prillid ees, ja joovad limonaadi.
Ligi nägu oli peaaegu sama murelik kui siis, kui ta enne valimisi pidi kaamerate ees kokku arvutama, mida tema parteikaaslased on jällegi rahvale kokku lubanud – ja kuigi Reform seekord eriti midagi ei lubanudki, läks see isegi see mitte midagi Ligi meelest liiga kalliks maksma. Ja sellepärast ta ilmselt uude valitsusse ei kuulugi. Peab jääma ootama, kuni Lipstok eest ära läheb.
Ligi suusatab sama asjalikult ja mureliku näoga nagu arvutabki. Mõõdab teine natukene kurvalt veel viimaseid ringe, sest varsti on lumi läinud. Minust sõidab ta tavaliselt kolm kuni kuus korda mööda, mis näitab, et suusatab õigesti – kõhulihastega. Vahel ma mõtlen, keegi võiks talle õpetada, et just neidsamu kõhulihaseid tarvitab inimene ka naerdes. Ligi pole ma kunagi naermas näinud. Ükskord mingis aastavahetuse intervjuus, kui oli ilmselt klaasi šampanjat joonud, ta korra naeratas. See oli küll täitsa tore.
Ligil suusatades muidugi turvamehi kaasas pole nagu Ansipil. Ansipi turvamehed on muide peaministrist palju kõvemad suusatajad, aga nad ei tohi temast kunagi ette sõita. Kes viitsib maratoniprotokolle uurida, saab nimed ka teada, finišeerivad alati koht-paar tagapool.
Muidugi, ma saan Ansipist kah aru. Oletame näiteks, et keegi tahab peaministrit mõrvata – otse loomulikult läheb ta metsa vahele suusarajale passima, püss palges. Kihutab kurvist Ansip, tema kohe – bahh-bahh-bahh! – ja Ansip kutu. Mis mõrvar turvameestega teeks, ei tea. Äkki noil on ikka kah tukk taskus. Suvel on turvameestel kergem elu. Kui Ansip lõunat sööb, siis istuvad nemad kõrvallauas, tumedad prillid ees, ja joovad limonaadi.
Monday, March 21, 2011
Aaviksoo õpetab õigesti valetama
Sõjaminister Aaviksoo ütles küll, et meie Liibüasse paugutama ei lähe, aga Aaviksood ei saa uskuda, sest tema õigust ei räägi. Aaviksoo on hoopiski filosoofiks hakanud ja tema filosoofia seisneb õigesti valetamise õpetuses.
Kui teie veel ei tea, siis Aaviksoo õpetab teile: rahvastel on informatsioonilise enesemääramise õigus. „Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. /---/ Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. “ (Diplomaatia)
Nii et täitsa arusaadav, miks selle Harndeni raamatukese peale nii leili mindi ja isikandmete kaitse seadusega vehkima hakata (loe siit ja siit). Informatsioonilise enesemääramise õigus sattus ohtu. Meie ilusad valed ei olnud äkki enam usutavad. „Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine,“ kirjutab Aaviksoo.
Tuli korra maa peale Vanapagan, kes tahtis ausa tööga õndsaks saada. Seal trügis aga tema „sõbraks“ ja leivaisaks Kaval-Ants, kes valetas ise ja õpetas ka Vanapaganale, kuidas õigesti valetada. Vaat sedasama õigesti valetamist õpetas Aaviksoo Narva-Jõesuus seltskonnale, kes üksteise nimesid nimetada ei tohi. Kes juttu kuulata tahtis, pidi kõigepealt Eesti riigile truudust vanduma, käsi piiblil, ja pärast kolm tilka verd andma Temale Endale, kes kah juures passis – et mitte sattuda kiusatuse sisse kogunenud vandenõulaste nimesid reeta.
Aaviksoo räägib veel sellest, kuidas igasse destruktiivsesse konflikti ei maksa oma nina toppida, selle asemel tuleb koos liitlastega leida win-win-lahendusi. Vaat neid win-win-lahendusi tahaks ma seal Liibüas näha tõesti. Hea küll, al-Gaddafi on paha ja tapab inimesi, aga kas need „valitsusvastased“ või „mässulised“ ikka on head, ah? Sabarakk Mubarak on paha, aga kas tema vastased on ikka head? Kas Lääs nendega ikka saab kokku leppida? Millegipärast ma ei usu. Eriti vähe saan ma aru sellest, kuidas taevast pommitades al-Gaddafi omadel ja tema vastastel vahet teha.
Mis Afganistani puutub, siis on head ja pahad meile selgeks tehtud. Taliban, teadagi, lõikab inimestel kõrvu ja ninasid peast ära, ei lase tüdrukuid kooli ja naisi valima. Televiisorit vaadata ei luba üleüldse kellelgi. Meie sõdurid, teadagi, on head, ehitavad koole ja annavad lastele kommi. Aga kõigi teistega, kes seal elavad, on asi natukene segane. Sellist looma nagu Afganistani rahvas või afgaanid ju olemas ei ole, tegemist on ülikirju kooslusega. Noh, ja Karzai? Kord on ta deprekas, kord laksu all (loe siit). Viimati, kui laksu all, käskis NATO vägedel kaduda kus kurat, sest nii temal kui ta rahval olevat kannatus otsas.
Kui teie veel ei tea, siis Aaviksoo õpetab teile: rahvastel on informatsioonilise enesemääramise õigus. „Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. /---/ Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. “ (Diplomaatia)
Nii et täitsa arusaadav, miks selle Harndeni raamatukese peale nii leili mindi ja isikandmete kaitse seadusega vehkima hakata (loe siit ja siit). Informatsioonilise enesemääramise õigus sattus ohtu. Meie ilusad valed ei olnud äkki enam usutavad. „Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine,“ kirjutab Aaviksoo.
Tuli korra maa peale Vanapagan, kes tahtis ausa tööga õndsaks saada. Seal trügis aga tema „sõbraks“ ja leivaisaks Kaval-Ants, kes valetas ise ja õpetas ka Vanapaganale, kuidas õigesti valetada. Vaat sedasama õigesti valetamist õpetas Aaviksoo Narva-Jõesuus seltskonnale, kes üksteise nimesid nimetada ei tohi. Kes juttu kuulata tahtis, pidi kõigepealt Eesti riigile truudust vanduma, käsi piiblil, ja pärast kolm tilka verd andma Temale Endale, kes kah juures passis – et mitte sattuda kiusatuse sisse kogunenud vandenõulaste nimesid reeta.
Aaviksoo räägib veel sellest, kuidas igasse destruktiivsesse konflikti ei maksa oma nina toppida, selle asemel tuleb koos liitlastega leida win-win-lahendusi. Vaat neid win-win-lahendusi tahaks ma seal Liibüas näha tõesti. Hea küll, al-Gaddafi on paha ja tapab inimesi, aga kas need „valitsusvastased“ või „mässulised“ ikka on head, ah? Sabarakk Mubarak on paha, aga kas tema vastased on ikka head? Kas Lääs nendega ikka saab kokku leppida? Millegipärast ma ei usu. Eriti vähe saan ma aru sellest, kuidas taevast pommitades al-Gaddafi omadel ja tema vastastel vahet teha.
Mis Afganistani puutub, siis on head ja pahad meile selgeks tehtud. Taliban, teadagi, lõikab inimestel kõrvu ja ninasid peast ära, ei lase tüdrukuid kooli ja naisi valima. Televiisorit vaadata ei luba üleüldse kellelgi. Meie sõdurid, teadagi, on head, ehitavad koole ja annavad lastele kommi. Aga kõigi teistega, kes seal elavad, on asi natukene segane. Sellist looma nagu Afganistani rahvas või afgaanid ju olemas ei ole, tegemist on ülikirju kooslusega. Noh, ja Karzai? Kord on ta deprekas, kord laksu all (loe siit). Viimati, kui laksu all, käskis NATO vägedel kaduda kus kurat, sest nii temal kui ta rahval olevat kannatus otsas.
Saturday, March 19, 2011
Kuidas tabati vägistaja
Aga teate muidu, kuidas see vägistaja Eero üldse kätte saadi (loe siit)? Eks võib-olla naised tundsid ta ära kah, aga peale DNA-proovide ja muu peene keemia sobivad vägistaja tabamiseks väga hästi ka ajakirjanduslikud meetodid.
Esiteks tuleb kahtlusalusel lasta läbi teha test, mis tõendab, et ta mõtleb seksist 24 tundi ööpäevas. Eerol hakkas kohe esimeste küsimuste peale silm vilama ja noh, lõpuks tunnistas ta üles, et mõtleb jah. Siis luges uurija talle ette „tikli“ tantristlikust seksist, mille peale Eerol hakkas kõigepealt tõmblema vasak silm, siis mõlemad käed ja lõpuks ka jalad. Eero läks uurijale kallale.
Ja kui Eero kuulis, et paranduslike tööde asemel ootavad teda kohustuslikud tantristliku seksi kursused, siis palus ta ennast pigem kohapeal maha lasta. Mida Eesti seadused kahjuks ei võimalda.
Nüüd on Eero ainus lootus väita, et tegu polnudki vägistamisega, vaid hoopis juhuseksiga, ja see meeldib naistele. Siin tõenduseks vastav „tikkel“.
Esiteks tuleb kahtlusalusel lasta läbi teha test, mis tõendab, et ta mõtleb seksist 24 tundi ööpäevas. Eerol hakkas kohe esimeste küsimuste peale silm vilama ja noh, lõpuks tunnistas ta üles, et mõtleb jah. Siis luges uurija talle ette „tikli“ tantristlikust seksist, mille peale Eerol hakkas kõigepealt tõmblema vasak silm, siis mõlemad käed ja lõpuks ka jalad. Eero läks uurijale kallale.
Ja kui Eero kuulis, et paranduslike tööde asemel ootavad teda kohustuslikud tantristliku seksi kursused, siis palus ta ennast pigem kohapeal maha lasta. Mida Eesti seadused kahjuks ei võimalda.
Nüüd on Eero ainus lootus väita, et tegu polnudki vägistamisega, vaid hoopis juhuseksiga, ja see meeldib naistele. Siin tõenduseks vastav „tikkel“.
Kuu-uuu-uuuuu!
Minu kliinik on täiskuu ajal väga rahutu. Öö otsa pean ringi kondama, et patsientidele tagasi peale panna tekke, mis nemad on pealt maha ajanud. Mõni ümiseb või niutsub unes, mõni võib jalaga ka anda, täitsa kogemata muidugi. Kõigi rahutumad kogunevad fuajee akna juurde ning vahivad kuu poole, ninad vastu klaasi. Neile viin sooja piima meega. Küll nad järgmisel päeval välja magavad.
See on ikka jumala õnn, et Tallinnas täna paksu lund sajab. Ehk ei jäägi järele, siis ei ole õhtul ja öösel kuud näha. Sest et seekord on ju topeltlaks: täiskuu niikuinii, aga peale selle tuleb Kuu Maale ka erakordselt lähedale. Selline asi võib õrnemate närvisüsteemidele rängalt mõjuda. Õhtuleht on õnneks minu kliinikus keelatud nagu kõik teisedki ajalehed – meediapaast on peaaegu kõikide haiguste ravimise lahutamatu osa -, aga küll nemad tunnevad seda kuu-asja niisamagi.
Täiskuuga on veel selline lugu, et hullud lähevad täitsa hulluks juba enne, kui päris täisuu kätte jõuab. Te suudate meenutada, millal Tallinnas viimati kedagi vägistati? Lageda taeva all? No vaat, ööl vastu reedet võttis üks armunäljas mees tunniajase vahega kaks naist rajalt maha. Peab ikka suur häda olema, et praeguse külma ilmaga tänaval vägistama hakata, ma ütlen. Haiguse nimi on muide naise armastuse puudus ja see on minu patsientide hulgas üks levinumaid diagnoose.
See on ikka jumala õnn, et Tallinnas täna paksu lund sajab. Ehk ei jäägi järele, siis ei ole õhtul ja öösel kuud näha. Sest et seekord on ju topeltlaks: täiskuu niikuinii, aga peale selle tuleb Kuu Maale ka erakordselt lähedale. Selline asi võib õrnemate närvisüsteemidele rängalt mõjuda. Õhtuleht on õnneks minu kliinikus keelatud nagu kõik teisedki ajalehed – meediapaast on peaaegu kõikide haiguste ravimise lahutamatu osa -, aga küll nemad tunnevad seda kuu-asja niisamagi.
Täiskuuga on veel selline lugu, et hullud lähevad täitsa hulluks juba enne, kui päris täisuu kätte jõuab. Te suudate meenutada, millal Tallinnas viimati kedagi vägistati? Lageda taeva all? No vaat, ööl vastu reedet võttis üks armunäljas mees tunniajase vahega kaks naist rajalt maha. Peab ikka suur häda olema, et praeguse külma ilmaga tänaval vägistama hakata, ma ütlen. Haiguse nimi on muide naise armastuse puudus ja see on minu patsientide hulgas üks levinumaid diagnoose.
Friday, March 18, 2011
Lotila kaotas usalduse
Alles kiitles Eesti ajakirjandusmaastikult kisa ja kära saatel kõrvaldatud Lotila Hymy müüginumbritega, nüüdseks on talle usalduse kaotamise tõttu kinga antud. Ajakirjandusäris ei olda nii pikkade juhtmetega nagu näiteks ülikoolides – meenutagem vaid, kuidas Helsingi ülikool Bäckmani sigadustest otsustavalt distantseerus: „õppejõud“ avaldanud oma arvamusi eraisikuna.
Loomulikult ei kommenteeri väljaanne avalikult, mis täpselt usalduse kaotuseni viis. Aga ma eeldan, et ega soomlasedki infosõja koha pealt päris idioodid ei ole. Lotila pidas seda sõda Bäckmanite ja Hietastega võrreldes teisel tasemel, mis aga pole sugugi vähem efektiivne. Loe ka siit, siit ja siit.
Eesti ajakirjanduses Lotila enam kanda maha ei saa, see on selge, aga ega ajakirjandus pole ainus võimalus. Blogosfääris ta juba vaikselt sipsib.
Loomulikult ei kommenteeri väljaanne avalikult, mis täpselt usalduse kaotuseni viis. Aga ma eeldan, et ega soomlasedki infosõja koha pealt päris idioodid ei ole. Lotila pidas seda sõda Bäckmanite ja Hietastega võrreldes teisel tasemel, mis aga pole sugugi vähem efektiivne. Loe ka siit, siit ja siit.
Eesti ajakirjanduses Lotila enam kanda maha ei saa, see on selge, aga ega ajakirjandus pole ainus võimalus. Blogosfääris ta juba vaikselt sipsib.
Thursday, March 17, 2011
Kes esimesena räägib, seda usutakse
Vabad mõtlejad saavad sõjameestest siis, kui nad enam sõjamehed ei ole. Täitsa loomulik iseenesest, sest kes mõtleb, see ei saa sõdida. Ja kes sõdib, see ei saa mõtelda.
Afganistanis elude päästjaks osutunud, ent Eestis kohtualuseks ja riigisaladuse lekitajaks tehtud Rene Toomse pakub oma blogis välja huvitava teooria: kogu meediakära selle ümber, kuidas Eesti võimud Toby Harndeni raamatut tsenseerida püüdsid, on tekitatud kunstlikult. Sest autori sõber Thorneloe, kellest „Dead Men Risen“ räägib, olnud üks tõsiseltvõetavamaid Briti võimude kriitikuid – ja süüdistanud ta võime selles, et briti sõdurite varustus olnud paari aasta eest veel väga vilets. Toomse mäletab, et eestlastel olid juba 2009 märksa paremad saapad ja kuulivestid.
Fantaasiana esitatud mõttekäik näib infosõja tehnoloogilise poole pealt veenev. Kes esimesena räägib, seda usutakse (juba onu Remus teadis seda). Põhimõtteliselt võib esimesena rääkida ükskõik missugust jama. See, kelle kohta räägitakse, võib pärast suppi helpima jäädagi. Keegi ei usu enam, et ta ei olegi kaamel.
Sellegipoolest ei ole Eesti riigi osalemises raamatute hävitamises mitte mingisugust õigustust (loe siit). Ilves et ütles, et tema ei tsenseerinud midagi, ta lihtsalt „väljendas oma muret“. No selge see, et ta ei marssinud Briti kaitseministeeriumisse sisse, ei sihtinud kõiki kohalolijaid Kalašnikovist ja röögatanud, et kui seda raamatut kohe ära ei põletata, siis... Nii ju asi käibki: väljendad muret. Õigele isikule. Viitad võimalikele poliitilistele tulemitele. Jne. Vaikselt ja intelligentselt.
Harndeni enda blogi saab lugeda siit.
Afganistanis elude päästjaks osutunud, ent Eestis kohtualuseks ja riigisaladuse lekitajaks tehtud Rene Toomse pakub oma blogis välja huvitava teooria: kogu meediakära selle ümber, kuidas Eesti võimud Toby Harndeni raamatut tsenseerida püüdsid, on tekitatud kunstlikult. Sest autori sõber Thorneloe, kellest „Dead Men Risen“ räägib, olnud üks tõsiseltvõetavamaid Briti võimude kriitikuid – ja süüdistanud ta võime selles, et briti sõdurite varustus olnud paari aasta eest veel väga vilets. Toomse mäletab, et eestlastel olid juba 2009 märksa paremad saapad ja kuulivestid.
Fantaasiana esitatud mõttekäik näib infosõja tehnoloogilise poole pealt veenev. Kes esimesena räägib, seda usutakse (juba onu Remus teadis seda). Põhimõtteliselt võib esimesena rääkida ükskõik missugust jama. See, kelle kohta räägitakse, võib pärast suppi helpima jäädagi. Keegi ei usu enam, et ta ei olegi kaamel.
Sellegipoolest ei ole Eesti riigi osalemises raamatute hävitamises mitte mingisugust õigustust (loe siit). Ilves et ütles, et tema ei tsenseerinud midagi, ta lihtsalt „väljendas oma muret“. No selge see, et ta ei marssinud Briti kaitseministeeriumisse sisse, ei sihtinud kõiki kohalolijaid Kalašnikovist ja röögatanud, et kui seda raamatut kohe ära ei põletata, siis... Nii ju asi käibki: väljendad muret. Õigele isikule. Viitad võimalikele poliitilistele tulemitele. Jne. Vaikselt ja intelligentselt.
Harndeni enda blogi saab lugeda siit.
Wednesday, March 16, 2011
Meediasõda lahti
Tõsiasi, et Luik sai Manitskist lahti ja Päevalehe saatuse üle otsustamisel vabad käed (loe siit), on Eesti Meedia täiesti pöördesse ajanud. „Schibstedi meediakontsernile kuuluv Eesti Meedia ostis nimelt lõunanaabrite portaali tvnet.lv, mis tähistab ühtlasi Hans H. Luige juhitava Ekspress Grupiga peetavais heitlusis Baltimaade juhtrolli pärast kolmanda ehk viimase, Läti rinde teket.“ (PM) Läheb hullemaks ärapanemiseks, see on võitlus elu ja surma peale. See on sõda!
Kobin lubas jah Postimehele ära panna, aga nüüd tõotab Schibsted, et Kobinale ja Luigele tehakse kambakas ning selles verevalamises peab üks pool võitlustandrilt surnuna minema kantama.
Oijah, mehed, kas te ei võiks üksteist nelja silma all ähvardada ja hirmutada, ah? Muidu ajate lugejale kah hirmu nahka, ei julge enam teie uudiseid klikkida ega lehte lugedagi.
Kobin lubas jah Postimehele ära panna, aga nüüd tõotab Schibsted, et Kobinale ja Luigele tehakse kambakas ning selles verevalamises peab üks pool võitlustandrilt surnuna minema kantama.
Oijah, mehed, kas te ei võiks üksteist nelja silma all ähvardada ja hirmutada, ah? Muidu ajate lugejale kah hirmu nahka, ei julge enam teie uudiseid klikkida ega lehte lugedagi.
Enesetapjalikult innukad palgasõdurid
Kui eestlased 2009. aastal Helmandisse jõudsid, olid nad nii põnevil ja täis tahtmist võidelda, et olid valmis samal ööl kinnisilmi lahingusse sööstma. Keset ööd lahingusse tormamast suutsid britid eestlasi vale abil tagasi hoida, ent järgmisel päeval enam mitte. Juba 15 minuti pärast sai kapral Toomas Mikk kerre viis kuuli.
Mikk jäi imekombel ellu. President Toomas Hendrik autasustas teda Kotkaristi kuldristi mõõgaga. Missugune oli eestlastest palgasõdurite tegelik ettevalmistus 2009, seda pole siiamaani võetud vaevaks uurida. Afganistanis on hukkunud kaheksa eesti sõdurit. Kõik nad on kodumaal kangelasteks kuulutatud ning pole uuritud, kuivõrd on need surmad põhjustatud halvast ettevalmistusest. Ivar Brok sai näiteks surma varustuse laadimise käigus, kui talle veeres peale soomuki ratas.
Kaitseväe teavitusosakonna ülema Peeter Tali väidab, et briti ajakirjanik Toby Harnden ei räägi tõtt. Harnden aga väidab, et briti kaitseministeerium ostis tema raamatu kokku ja hävitas kartuses, et seal sisalduv info võiks Eestit ärritada ning Eesti võiks oma väed Afganistanist välja viia (seda juhul, kui valimised oleks võitnud opositsioon – ilmselt britid ei teadnud, et isegi kui Kesk oleks valimised võitnud, ei oleks Ilves Savisaarele valitsuse moodustamise ettepanekut teinud).
Kui mul on valida, kas uskuda PR-töötajat või ajakirjanikku, usun ma ajakirjanikku.
Harnden viitab, et brittide katsete taga raamatu ilmumis takistada (kirjastus tegi kähku uue trüki) taga oli Eesti kaitseministri Jaak Aaviksoo otsene surve. Aaviksoo enda kommentaari ei ükski Eesti leht tänaseks saanud (vt PM, EPL, EE). Kui tegemist oleks valega, siis võiks selle ju lihtsalt ümber lükata - tõendades, et nii ei olnud. Raamatu hävitamine aga näitab selgelt soovi varjata eestlastele äärmiselt ebamugavat infot.
Raamat esimene tiraaž küll hävitati, ent see ei tähenda, et selles esitatud info oleks kuhugi kadunud. Raamatud ei põle, käsikirjad ei hävi, ammugi mitte 21. sajandil. Muide, tegemist ei ole esimese raamatute hävitamisega meie päevil. Eelmisel aastal ostis USA kaitseministeerium kokku ja hävitas endise sõjaväeluuraja Anthony Shafferi raamatu „Operation Dark Heart”, millest tänu hävitusaktsioonile kujunes hitt (loe siit).
Ärakeelamine ja hävitamine on teatavasti parim reklaam, mistõttu võib hiti staatust kindla peale ennustada ka Harndeni raamatule. Tänu millele jõuab Eesti maailma teadvusse kui riik, mis teeb kõik, et info tema sõjameeste tegudest „missioonidel“ avalikkuse ette ei jõuaks.
Mikk jäi imekombel ellu. President Toomas Hendrik autasustas teda Kotkaristi kuldristi mõõgaga. Missugune oli eestlastest palgasõdurite tegelik ettevalmistus 2009, seda pole siiamaani võetud vaevaks uurida. Afganistanis on hukkunud kaheksa eesti sõdurit. Kõik nad on kodumaal kangelasteks kuulutatud ning pole uuritud, kuivõrd on need surmad põhjustatud halvast ettevalmistusest. Ivar Brok sai näiteks surma varustuse laadimise käigus, kui talle veeres peale soomuki ratas.
Kaitseväe teavitusosakonna ülema Peeter Tali väidab, et briti ajakirjanik Toby Harnden ei räägi tõtt. Harnden aga väidab, et briti kaitseministeerium ostis tema raamatu kokku ja hävitas kartuses, et seal sisalduv info võiks Eestit ärritada ning Eesti võiks oma väed Afganistanist välja viia (seda juhul, kui valimised oleks võitnud opositsioon – ilmselt britid ei teadnud, et isegi kui Kesk oleks valimised võitnud, ei oleks Ilves Savisaarele valitsuse moodustamise ettepanekut teinud).
Kui mul on valida, kas uskuda PR-töötajat või ajakirjanikku, usun ma ajakirjanikku.
Harnden viitab, et brittide katsete taga raamatu ilmumis takistada (kirjastus tegi kähku uue trüki) taga oli Eesti kaitseministri Jaak Aaviksoo otsene surve. Aaviksoo enda kommentaari ei ükski Eesti leht tänaseks saanud (vt PM, EPL, EE). Kui tegemist oleks valega, siis võiks selle ju lihtsalt ümber lükata - tõendades, et nii ei olnud. Raamatu hävitamine aga näitab selgelt soovi varjata eestlastele äärmiselt ebamugavat infot.
Raamat esimene tiraaž küll hävitati, ent see ei tähenda, et selles esitatud info oleks kuhugi kadunud. Raamatud ei põle, käsikirjad ei hävi, ammugi mitte 21. sajandil. Muide, tegemist ei ole esimese raamatute hävitamisega meie päevil. Eelmisel aastal ostis USA kaitseministeerium kokku ja hävitas endise sõjaväeluuraja Anthony Shafferi raamatu „Operation Dark Heart”, millest tänu hävitusaktsioonile kujunes hitt (loe siit).
Ärakeelamine ja hävitamine on teatavasti parim reklaam, mistõttu võib hiti staatust kindla peale ennustada ka Harndeni raamatule. Tänu millele jõuab Eesti maailma teadvusse kui riik, mis teeb kõik, et info tema sõjameeste tegudest „missioonidel“ avalikkuse ette ei jõuaks.
Tuesday, March 15, 2011
Kaitsevägi jookseb tühjaks
Pruugib vaid mõnel jälle Afganistanis surma saada, kui meedia ujutatakse üle pseudopatriootilise propagandaga. Hukkunu tehakse kangelaseks, hoolimata sellest, kas ta astus kehva väljaõppe tõttu lõhkekeha otsa või kukkus talle masinat laadides lihtsalt midagi pähe. Vähem räägitakse sellest, et „missioonile“ ajab eelkõige soov raha teenida ning mõne inimtüübi puhul ka palgasõdurile sobiv adrenaliinitase veres.
Ent nüüd pakub endine kapo komisjoni juht Jaanus Rahumägi, kellele meeldib kõhtu sügada sooja mere ääres ja sõita belglasest „perekonnaliikme“ autoga, sõjameestele hoopis paremat teenimisvõimalust: võidelda piraatidega. Palgasõduril pole ju põhimõttelist vahet, kust raha saada ja keda nottida. Rahumäe pakutava palgaga kaitsevägi konkureerida ei suuda. Mees esitleb end rahvuslikult meelestatud tahte esindajana: et kaitseväest lahkuda otsustanud meestel oleks rohkem valikuid (EPL). Loodetavasti võtab Rahumägi endale tööle ka kaitseväest usalduse kaotamise pärast kinga saanud tegelased, kes muidu palgamõrvariks hakkaksid (loe siit ja siit).
Toredam veelgi on aga see, mida Rahumägi räägib kapost: „Teine osa sellest on aga kapo osalemine riigikaitse korraldamises – julgeolekukontrolli läbiviimisel on olukord kaitsejõududes muutunud sageli paranoiliseks, kus üksteist enam ei usaldata, kus ei teata, kes on kapo kaastööline ja kes mitte. See omakorda viib alla üldise lahingumoraali.“ See on umbes samamoodi nagu vene ajal, kus eales ei võinud teada, kes on koputaja ja kagebist, sest kõik kohad olid neid täis.
Ekspress sahistas kunagi, et Rahumägi pidi piraatidega võitlemise äris koostööd tegema hakkama Eerik-Niiles Krossiga, kelle hea sõber Savins praegu Arctic Sea kaaperdamise eest kinni istub ja kes väitis, et Kross kaaperdamise telliski (loe siit). Miks ta pidanuks tellima? Noh, üks võimalus on see, et siis oleks saanud vangivõetud ja kaaperdatud laeva vabastada. Nagu Rahumägi tõendab, on tegu tulusa äriga, milles musta töö tegijadki hästi võivad teenida.
Ent nüüd pakub endine kapo komisjoni juht Jaanus Rahumägi, kellele meeldib kõhtu sügada sooja mere ääres ja sõita belglasest „perekonnaliikme“ autoga, sõjameestele hoopis paremat teenimisvõimalust: võidelda piraatidega. Palgasõduril pole ju põhimõttelist vahet, kust raha saada ja keda nottida. Rahumäe pakutava palgaga kaitsevägi konkureerida ei suuda. Mees esitleb end rahvuslikult meelestatud tahte esindajana: et kaitseväest lahkuda otsustanud meestel oleks rohkem valikuid (EPL). Loodetavasti võtab Rahumägi endale tööle ka kaitseväest usalduse kaotamise pärast kinga saanud tegelased, kes muidu palgamõrvariks hakkaksid (loe siit ja siit).
Toredam veelgi on aga see, mida Rahumägi räägib kapost: „Teine osa sellest on aga kapo osalemine riigikaitse korraldamises – julgeolekukontrolli läbiviimisel on olukord kaitsejõududes muutunud sageli paranoiliseks, kus üksteist enam ei usaldata, kus ei teata, kes on kapo kaastööline ja kes mitte. See omakorda viib alla üldise lahingumoraali.“ See on umbes samamoodi nagu vene ajal, kus eales ei võinud teada, kes on koputaja ja kagebist, sest kõik kohad olid neid täis.
Ekspress sahistas kunagi, et Rahumägi pidi piraatidega võitlemise äris koostööd tegema hakkama Eerik-Niiles Krossiga, kelle hea sõber Savins praegu Arctic Sea kaaperdamise eest kinni istub ja kes väitis, et Kross kaaperdamise telliski (loe siit). Miks ta pidanuks tellima? Noh, üks võimalus on see, et siis oleks saanud vangivõetud ja kaaperdatud laeva vabastada. Nagu Rahumägi tõendab, on tegu tulusa äriga, milles musta töö tegijadki hästi võivad teenida.
Monday, March 14, 2011
Täiesti salajast juttu infosõjast
Ilmneb, et Narva-Jõesuus peetud seminar, millel valitsenud meeleolud ajasid endast välja briti kolumnisti Edward Lucase (loe siit ), polnudki nii viimseni salajane. Viimase Diplomaatia täitsid seal esitatud tekstid ning Daniel Vaarik on oma ettekande blogisse üles pannud.
Et Diplomaatias välja antu algab Toomas Hendrik Ilvese kirjutisega, võib eeldada, et eelkõige – või suuresti – Ilvese üritus see oligi. Tuleb välja, et president on võimeline ka obstsöönseteks naljadeks: „Minu enda lemmiknäide psühholoogilise sõja kohta, kui see tõele vastab (milles ma pole kindel), on lugu, mida üks vana RVE asutaja mulle rääkis – et 1950ndate alguses saadeti õhupallidega Ida-Euroopasse spetsiaalselt suureks valmistatud kondoome, mille peale oli kirjutatud „US Army“ ja lisaks ka suurus: small.“
Vaarik märkab omakorda, et meediast on kadunud hulk inimesi, kellel oleks palju öelda, aga kes ei võta sõna selle pärast, et klikimeedia teeb neist nende sõnu oma formaati sobitades täielikud lollpead. Selline nähtus on täiesti olemas ja kindlasti on see üks põhjus, miks igal pool esinevad kogu aeg ühed ja samad näod. Võiks uurida, kui madal peab inimese enesekriitikavõime olema, et ta oleks nõus oma nime iga jumala päev meedias nägema, lugema või kuulma.
Arvamusliidrite vähesusel ja ühekülgsusel on minu meelest aga enamgi põhjusi. Esiteks, ühiskonnas eneses süvenev stagnatsioon, mille mõistmiseks tuleb tagasi minna vähemasti pronksiööni (loe siit). Siis läks midagi katki. Võtab aastaid, et sõnastada, mis täpselt, sest tegu ei ole lihtsa nähtusega. Ent pronksiöö meeldetuletamist peetakse viisakas seltskonnas kohatuks juba praegu. Ära unustada on lihtsam kui aru saada, mis toimus.
Teiseks: formaadisund. Online'i formaadid on muidugi eriti primitiivsed, aga formaadisunnist ei ole vaba mitte ükski meedialiik. Formaat kuulub meedia olemuse juurde. Ning on olemas mõttekäigud, mis formaadisunnile lihtsalt ei allu (loe siit). Seetõttu on teatav meedia olemusse sisse kirjutatud primitiivsus paratamatu.
Tegelikult tahaksin ma muidugi lugeda kõiki Narva-Jõesuus peetud ettekandeid. Andke ometi kogumik välja.
Et Diplomaatias välja antu algab Toomas Hendrik Ilvese kirjutisega, võib eeldada, et eelkõige – või suuresti – Ilvese üritus see oligi. Tuleb välja, et president on võimeline ka obstsöönseteks naljadeks: „Minu enda lemmiknäide psühholoogilise sõja kohta, kui see tõele vastab (milles ma pole kindel), on lugu, mida üks vana RVE asutaja mulle rääkis – et 1950ndate alguses saadeti õhupallidega Ida-Euroopasse spetsiaalselt suureks valmistatud kondoome, mille peale oli kirjutatud „US Army“ ja lisaks ka suurus: small.“
Vaarik märkab omakorda, et meediast on kadunud hulk inimesi, kellel oleks palju öelda, aga kes ei võta sõna selle pärast, et klikimeedia teeb neist nende sõnu oma formaati sobitades täielikud lollpead. Selline nähtus on täiesti olemas ja kindlasti on see üks põhjus, miks igal pool esinevad kogu aeg ühed ja samad näod. Võiks uurida, kui madal peab inimese enesekriitikavõime olema, et ta oleks nõus oma nime iga jumala päev meedias nägema, lugema või kuulma.
Arvamusliidrite vähesusel ja ühekülgsusel on minu meelest aga enamgi põhjusi. Esiteks, ühiskonnas eneses süvenev stagnatsioon, mille mõistmiseks tuleb tagasi minna vähemasti pronksiööni (loe siit). Siis läks midagi katki. Võtab aastaid, et sõnastada, mis täpselt, sest tegu ei ole lihtsa nähtusega. Ent pronksiöö meeldetuletamist peetakse viisakas seltskonnas kohatuks juba praegu. Ära unustada on lihtsam kui aru saada, mis toimus.
Teiseks: formaadisund. Online'i formaadid on muidugi eriti primitiivsed, aga formaadisunnist ei ole vaba mitte ükski meedialiik. Formaat kuulub meedia olemuse juurde. Ning on olemas mõttekäigud, mis formaadisunnile lihtsalt ei allu (loe siit). Seetõttu on teatav meedia olemusse sisse kirjutatud primitiivsus paratamatu.
Tegelikult tahaksin ma muidugi lugeda kõiki Narva-Jõesuus peetud ettekandeid. Andke ometi kogumik välja.
Päevaleht pannakse kinni
Seda juttu, et Päevaleht pannakse kinni, olen ma kuulnud vähemalt kümme aastat. Nüüd on see siiski tõenäolisem kui eales: kui Manitski põletas Päevalehes raha heast-paremast, mõni arvab, et isegi lausa missioonitundest, siis Luik on kahtlemata ärimiis. Papp peab paljunema. Aga Päevaleht on kahjumis olnud juba kaua.
Kinni muidugi midagi ei panda, sest see kõlab halvasti, aga kokku saab ikka panna. Kobin rääkis supertoimetuse ideest juba tükk aega tagasi. Päevalehe toimetus on niigi pisikeseks jäänud, asi see Luige muude äridega kokku sulatada, Ekspressi ja Delfiga. Tegelikult on EPL-i online juba ära tapetud, seal nagu midagi ühendada polegi. Ekspressi online on kah pigem sümboolne: võib olla, aga võib ka mitte olla.
Online'ide häda seisneb selles, et neid on liiga palju, nad on tasuta ja neis kõigis on lugeda üks ja seesama. Eesti-suguses pisikeses inforuumis viitsib ühte ja sama uudist kõigist online'idest lugeda ainult kas kretiinist meediapede või see, kellel on töö selline. Lugude lugemise eest maksmine veebis on alles lapsekingades. Kui Ekspressi ja Postimehe lugude eest veebis tõesti massiliselt makstaks, siis räägiksid nad neist numbritest hea meelega. Mõlemad vaikivad, järelikult pole, millega kiidelda.
Kui paberist Päevaleht ära kaoks, oleks mul siiski kahju. Kuigi ma pean nende analüüsiks nimetatavat nähtust naljakaks ja ebaprofessionaalseks (loe siit ja siit), meeldivad mulle enamasti arvamusküljed. Tõsi, nende tase on ebaühtlane ja rahapuudus torkab silma, aga see on teistel samamoodi.
PS. Tänase Õhtulehe esikülje prognoosimisega panin ma eile mööda (loe siit). Jaapan on ikka tõesti kaugel.
Kinni muidugi midagi ei panda, sest see kõlab halvasti, aga kokku saab ikka panna. Kobin rääkis supertoimetuse ideest juba tükk aega tagasi. Päevalehe toimetus on niigi pisikeseks jäänud, asi see Luige muude äridega kokku sulatada, Ekspressi ja Delfiga. Tegelikult on EPL-i online juba ära tapetud, seal nagu midagi ühendada polegi. Ekspressi online on kah pigem sümboolne: võib olla, aga võib ka mitte olla.
Online'ide häda seisneb selles, et neid on liiga palju, nad on tasuta ja neis kõigis on lugeda üks ja seesama. Eesti-suguses pisikeses inforuumis viitsib ühte ja sama uudist kõigist online'idest lugeda ainult kas kretiinist meediapede või see, kellel on töö selline. Lugude lugemise eest maksmine veebis on alles lapsekingades. Kui Ekspressi ja Postimehe lugude eest veebis tõesti massiliselt makstaks, siis räägiksid nad neist numbritest hea meelega. Mõlemad vaikivad, järelikult pole, millega kiidelda.
Kui paberist Päevaleht ära kaoks, oleks mul siiski kahju. Kuigi ma pean nende analüüsiks nimetatavat nähtust naljakaks ja ebaprofessionaalseks (loe siit ja siit), meeldivad mulle enamasti arvamusküljed. Tõsi, nende tase on ebaühtlane ja rahapuudus torkab silma, aga see on teistel samamoodi.
PS. Tänase Õhtulehe esikülje prognoosimisega panin ma eile mööda (loe siit). Jaapan on ikka tõesti kaugel.
Sunday, March 13, 2011
Jaapan on kaugel
Jaapanlased olevat maakera nii tugevasti raputanud, et kõik maailma mered ja ookeanid olevat teise kohta sattunud, mistõttu lähiajal tuleb kiiresti valmistada uued kaardid ja gloobused. Ainult et kohe pole neid mõtet tegema hakata, sest suurem mats olevat alles ees.
Mul hakkab kohe fantaasia tööle, kui ma homset Õhtulehte ette kujutan. Pakun omalt poolt välja mõned esiküljed:
See ongi maailma lõpp! Päästku end, kes saab!
Taevas kukub alla! Maakera kukub alla!
Jumal, kus sa olid, kui need õnnetud surid?
Jaapanlasi tabas jumala karistus, aga mille eest?
Ennustaja Edgar: ma ju ütlesin! Seda nad veel kahetsevad!
Arno Joala sõnum teispoolsusest: Jaapan on klamüüdiat täis!
Külaüllike Kapa-Kohilast: seda tegi Nibiru!
Jätkake nüüd ise.
Mul hakkab kohe fantaasia tööle, kui ma homset Õhtulehte ette kujutan. Pakun omalt poolt välja mõned esiküljed:
See ongi maailma lõpp! Päästku end, kes saab!
Taevas kukub alla! Maakera kukub alla!
Jumal, kus sa olid, kui need õnnetud surid?
Jaapanlasi tabas jumala karistus, aga mille eest?
Ennustaja Edgar: ma ju ütlesin! Seda nad veel kahetsevad!
Arno Joala sõnum teispoolsusest: Jaapan on klamüüdiat täis!
Külaüllike Kapa-Kohilast: seda tegi Nibiru!
Jätkake nüüd ise.
Friday, March 11, 2011
Ravistage ilma ravumita
Nagu Äripäeva ja Ekspressi lugejad on nüüd kah viimaks aru saand, on igasugune ravumitega ravistamine sügavalt korruptiiv tegevus. Mina tian seda ammu ja selleperast ma oma kliinikus aigetele üleültse mingit ravumit ei annagi.
Raha võtan ma muidugimõista kõvasti, sest seda nõuab patsiendi psükoloogia. Kui inemene ikke raha maksta ei saa, siis tunneb tema nimelt, et ta pole midagist saand. Seda tiab isegi kõige närusem posija – te olete kindlasti kuulnud, misukest roppu pappi maksetakse näiteks paastulaagrite eest. Süia ei anta, ravumist rääkimata, aga inemised kudevad sääl ja maksavad irmsat raha. Pärast lähvad kodu ja pugivad ennast jällegi kurguni täis.
Viimati tuli minu juure üks äravaevatud naisinemine, kes kurtis, et Anu Ansip oli talle tasuta ravumit pakkund. Pidi olema niisuke imeravum, et aitab enam-vähem kõige vasta: kõhukinnisuse, koeranaelte ja vähi vasta. Mutil koeranaelu ja vähki ei olnd, a kõht oli kinni küll. Võttis teine ravumit, perast istus kolm nädalit vetsus. Minu juures paranes ta kiiresti, sest tegelt tal midagi äda ei olndki, lihtsalt vale sööki sõi. Nüid mutt terve kui purikas.
Pikaajalise ravumiskogemuse põhjal võin ma öölda, et enamasti on kõigil inemistel üks ja sama äda: neil on irm. Tihtipääle ei karda nemad miskit asja, vaid omaenda irmu. Irmu kartmise vasta aitab rääkimine. Minu kliinikus võivad aiged kõnelda nii palju kui torust tuleb, aiga mul on. Mõned tahvad, et midagi vasta kaa ööldakse, a enamikku teiste jutt ei uvita. Küll aga tahvad kõik pai ja kalli. Seda saavad nemad ommiku, lõuna ja õhta, ja eriti aiged saavad söögi alla ja söögi piale.
Eriti usun mina kui tohter värske õhu sisse. Esialgu panevad aiged karjuma, kui ma aknad lahti teen, a pärast akkavad ingama ja ei jõua ära imestada, kuidas nad ennem ilma ingamatta elus püsisid. Teisel nädalal peksan kõik jalutama ja kolmandal õpetan juba jooksma või pea peal seisma. Eks ma näo järgi vaatan, mis kellele sobib. Ja ei mingit ravumit!
Raha võtan ma muidugimõista kõvasti, sest seda nõuab patsiendi psükoloogia. Kui inemene ikke raha maksta ei saa, siis tunneb tema nimelt, et ta pole midagist saand. Seda tiab isegi kõige närusem posija – te olete kindlasti kuulnud, misukest roppu pappi maksetakse näiteks paastulaagrite eest. Süia ei anta, ravumist rääkimata, aga inemised kudevad sääl ja maksavad irmsat raha. Pärast lähvad kodu ja pugivad ennast jällegi kurguni täis.
Viimati tuli minu juure üks äravaevatud naisinemine, kes kurtis, et Anu Ansip oli talle tasuta ravumit pakkund. Pidi olema niisuke imeravum, et aitab enam-vähem kõige vasta: kõhukinnisuse, koeranaelte ja vähi vasta. Mutil koeranaelu ja vähki ei olnd, a kõht oli kinni küll. Võttis teine ravumit, perast istus kolm nädalit vetsus. Minu juures paranes ta kiiresti, sest tegelt tal midagi äda ei olndki, lihtsalt vale sööki sõi. Nüid mutt terve kui purikas.
Pikaajalise ravumiskogemuse põhjal võin ma öölda, et enamasti on kõigil inemistel üks ja sama äda: neil on irm. Tihtipääle ei karda nemad miskit asja, vaid omaenda irmu. Irmu kartmise vasta aitab rääkimine. Minu kliinikus võivad aiged kõnelda nii palju kui torust tuleb, aiga mul on. Mõned tahvad, et midagi vasta kaa ööldakse, a enamikku teiste jutt ei uvita. Küll aga tahvad kõik pai ja kalli. Seda saavad nemad ommiku, lõuna ja õhta, ja eriti aiged saavad söögi alla ja söögi piale.
Eriti usun mina kui tohter värske õhu sisse. Esialgu panevad aiged karjuma, kui ma aknad lahti teen, a pärast akkavad ingama ja ei jõua ära imestada, kuidas nad ennem ilma ingamatta elus püsisid. Teisel nädalal peksan kõik jalutama ja kolmandal õpetan juba jooksma või pea peal seisma. Eks ma näo järgi vaatan, mis kellele sobib. Ja ei mingit ravumit!
Thursday, March 10, 2011
Ansip naise selja taga
Seni avalikkuses günekoloogina esitletud peaministri abikaasa Anu Ansipi põhisissetulek tuleb hoopis ameeriklastelt ravimikatsetajatelt, mida juhib Ansipi vana sõber Neinar Seli (EE).
Ansip pole küll Hosni Mubarak või Muammar al-Gaddafi, aga küllap on temagi mõelnud tõsiasjale, et kord koidab päev, mil ta enam peaminister polegi. Mubarak olevat oma võimoleku viimaseid päevi kasutanud hiigelvaranduse ärapeitmiseks ning eeldatavasti tegeleb samaga praegu al-Gaddaffi. Neil meestel on, mille pärast muretseda, aga eks üht-teist ole tallele pandud ka Ansipil. Seni pole ajakirjandus Ansipi ärihuvidele küüsi taha saanud ning ei saa seegi kord, aga mõni huvitav vihje hõljub taas õhus.
Ehk siis jällegi: naine nagu reformikatel ikka. Eks ela ju belglasest sõbra villas peesitada armastav Jaanus Rahumägigi „selgelt naise toel“. Äripäev nõudis küll, et Rahumäe naine oma rahaasjad üles tunnistaks, aga loomulikult ei tunnistanud ta midagi. Ja ega Anu Ansipi palganumbri teadasaamine veel äri olemust paljastaks. Ansip, muide, kaitses Rahumäge suust sulaselget lollust välja ajades, nii et küllap tuli talle miski tuttav ette (loe siit).
Kui koerad 1988. aastal Tartus näksisid, siis oli Ansip teatavasti ämma juures („Olin sellel õhtul Tartus Tähe tänaval oma naise sugulaste juures, mitte mingisuguses staabis. Tähe tänaval elasid mu ämm ja naise õde koos oma mehega.“ - EPL) Seli oli tollal mäletatavasti miilits.
Aga naisi on mängus veelgi, nimelt osaleb ettevõtmises Aivar Otsalti endine abikaasa. Otsaltiga poleks muide iialgi midagi juhtunud, kui mitte Jüri Pihl poleks lühikest aega saanud siseminister olla. Seda kingitust Ansip ilmselt ei unusta, sest küllap oli piinlik kauaaegset sõpra Juuda kombel maha salata (loe siit).
Kriminaalasi on kaelas olnud ka Selil. Andis teine ühele politseinikule padruneid paugutada. Siis ei saanud Ansip aru, mis siin imelikku on. Kuritegusid tehtavat ometigi iga päev, miks siis reformerakondlased ei või, ja üleüldse, ega siis keegi reformierakondlasena kurja tee. Seli maksis mingi tühise summa ära ja rahu jälle majas.
Meediaga oskab Seli vägagi resoluutselt ümber käia. Korra kirjutas Delfi Äripäeva materjalile tugineva juhtkirja pealkirjaga „Sahkerdada oskavad ka oravad“. Seli saavutas selle ärakustutamise ning ühtlasi avaliku vabanduse, mida kommenteerida ei lastud. Äripäeva lugu on siiski siiamaani loetav. Saab näha, kas Ekspressil tuleb seekord Selilt andeks paluda või mitte. Tooli käest nad igatahes palusid.
Ansip pole küll Hosni Mubarak või Muammar al-Gaddafi, aga küllap on temagi mõelnud tõsiasjale, et kord koidab päev, mil ta enam peaminister polegi. Mubarak olevat oma võimoleku viimaseid päevi kasutanud hiigelvaranduse ärapeitmiseks ning eeldatavasti tegeleb samaga praegu al-Gaddaffi. Neil meestel on, mille pärast muretseda, aga eks üht-teist ole tallele pandud ka Ansipil. Seni pole ajakirjandus Ansipi ärihuvidele küüsi taha saanud ning ei saa seegi kord, aga mõni huvitav vihje hõljub taas õhus.
Ehk siis jällegi: naine nagu reformikatel ikka. Eks ela ju belglasest sõbra villas peesitada armastav Jaanus Rahumägigi „selgelt naise toel“. Äripäev nõudis küll, et Rahumäe naine oma rahaasjad üles tunnistaks, aga loomulikult ei tunnistanud ta midagi. Ja ega Anu Ansipi palganumbri teadasaamine veel äri olemust paljastaks. Ansip, muide, kaitses Rahumäge suust sulaselget lollust välja ajades, nii et küllap tuli talle miski tuttav ette (loe siit).
Kui koerad 1988. aastal Tartus näksisid, siis oli Ansip teatavasti ämma juures („Olin sellel õhtul Tartus Tähe tänaval oma naise sugulaste juures, mitte mingisuguses staabis. Tähe tänaval elasid mu ämm ja naise õde koos oma mehega.“ - EPL) Seli oli tollal mäletatavasti miilits.
Aga naisi on mängus veelgi, nimelt osaleb ettevõtmises Aivar Otsalti endine abikaasa. Otsaltiga poleks muide iialgi midagi juhtunud, kui mitte Jüri Pihl poleks lühikest aega saanud siseminister olla. Seda kingitust Ansip ilmselt ei unusta, sest küllap oli piinlik kauaaegset sõpra Juuda kombel maha salata (loe siit).
Kriminaalasi on kaelas olnud ka Selil. Andis teine ühele politseinikule padruneid paugutada. Siis ei saanud Ansip aru, mis siin imelikku on. Kuritegusid tehtavat ometigi iga päev, miks siis reformerakondlased ei või, ja üleüldse, ega siis keegi reformierakondlasena kurja tee. Seli maksis mingi tühise summa ära ja rahu jälle majas.
Meediaga oskab Seli vägagi resoluutselt ümber käia. Korra kirjutas Delfi Äripäeva materjalile tugineva juhtkirja pealkirjaga „Sahkerdada oskavad ka oravad“. Seli saavutas selle ärakustutamise ning ühtlasi avaliku vabanduse, mida kommenteerida ei lastud. Äripäeva lugu on siiski siiamaani loetav. Saab näha, kas Ekspressil tuleb seekord Selilt andeks paluda või mitte. Tooli käest nad igatahes palusid.
Tuesday, March 8, 2011
Oravate ainuvalitsus
Kõik parteid peavad ennast kangesti valimiste võitjaks, aga päriselt on võitjaid üks, ja see on Reform, kellel on koalitsioonipartnerist ülerullimiseks paremad võimalused kui eales. IRL pole kuulekas? Kohe võtame sotsid. Oletame, et Kesk saab Savisaarest lahti? Võime nemadki valitsusse võtta. Võtame need, kes on nõus kõigega, mis sobib meile.
Pole usutav, et IRL-is sellest aru ei saada. Laari ja teiste hapud näod valimisteõhtul rääkisid enda eest – huvitav, mida nad ootasid, kas tõesti lootsid valimistel oravate häältesaagi ületada või? Haldusreformiga vehkides teeb Laar muidugi nalja, aga naljanumbriks osutub ka kõik muu: emapension, tasuta kõrgharidus ja kodukulud ehk kõik see täiesti ebareaalne kraam, millega Res Publica siledakskraabitud molud hääli tahtsid saada.
Selles mõttes sotsidel isegi veab, et neid vähemalt esialgu mängu ei võeta. Valitsusse pääsemine tähendaks seda, et Mikser peab hakkama kohe Reformi viisikest vilistama, ja kui ei vilista, siis pikka pidu pole. Sotside juures on koera hais ikka veel tunda: alles olid nad Keskerakonna puudlid, veab, kui kohe Reformi puudliks pole vaja hakata.
Järgmise nelja aasta jooksul jõuab paljugi muutuda, aga vägagi tõenäoliselt lähevad oravad nii ülbeks, et isegi nende maailmavaatelisel valijal viskab kopa ette. Kuni ükskord algab aega, mil valitsust tehakse ilma Reformita.
Pole usutav, et IRL-is sellest aru ei saada. Laari ja teiste hapud näod valimisteõhtul rääkisid enda eest – huvitav, mida nad ootasid, kas tõesti lootsid valimistel oravate häältesaagi ületada või? Haldusreformiga vehkides teeb Laar muidugi nalja, aga naljanumbriks osutub ka kõik muu: emapension, tasuta kõrgharidus ja kodukulud ehk kõik see täiesti ebareaalne kraam, millega Res Publica siledakskraabitud molud hääli tahtsid saada.
Selles mõttes sotsidel isegi veab, et neid vähemalt esialgu mängu ei võeta. Valitsusse pääsemine tähendaks seda, et Mikser peab hakkama kohe Reformi viisikest vilistama, ja kui ei vilista, siis pikka pidu pole. Sotside juures on koera hais ikka veel tunda: alles olid nad Keskerakonna puudlid, veab, kui kohe Reformi puudliks pole vaja hakata.
Järgmise nelja aasta jooksul jõuab paljugi muutuda, aga vägagi tõenäoliselt lähevad oravad nii ülbeks, et isegi nende maailmavaatelisel valijal viskab kopa ette. Kuni ükskord algab aega, mil valitsust tehakse ilma Reformita.
Monday, March 7, 2011
Ansip väsind, Kesk jootis lapsi
Kuigi uudiste pealkirjad jutustavad Reformi võidujoovastusest, ei ole Ansipis küll mingit joovastust märgata. Ta mõjub tülpinuna, nagu oleks isegi tal endalgi Ansipist kõrini. Rohkem veel kui endast on tal aga selgelt kõrini ajakirjanikest, kellest ühele läks ta viimati kätega kallale (ÄP).
Veelgi vahvamad vahejuhtumid leidsid aga aset Keski valimispeol, kus alaealised purjutasid ja korda rikkusid. Politseid sisse ei lastud. Ja politsei, uskuge või mitte, tõmbaski saba jalge vahele ja lahkus nagu lammas. Loodetavasti õnnestub Keskil sama trikk ka näiteks õllesummeril, mille juurde purjus laste hordid lahutamatult kuuluvad.
Veelgi vahvamad vahejuhtumid leidsid aga aset Keski valimispeol, kus alaealised purjutasid ja korda rikkusid. Politseid sisse ei lastud. Ja politsei, uskuge või mitte, tõmbaski saba jalge vahele ja lahkus nagu lammas. Loodetavasti õnnestub Keskil sama trikk ka näiteks õllesummeril, mille juurde purjus laste hordid lahutamatult kuuluvad.
Jääb, nagu on
Kõik oli nii ootuspärane, kui üldse olla saab. Peaminister jääb samaks, koalitsioon jääb samaks. Rahvaliiduga on läbi, rohelistega vähemalt selleks korraks kah. Seda, et üksikkandidaatidest ükski pika Tarandi fenomeni järele ei tee, oli samuti ette teada.
Roheliste parlamendist väljajäämise üle ei suuda ma kahjurõõmu varjata: vabatmeeste aktsioon oli stiilipuhas jokk. Paras, Strandberg. Vaata, ehk saad kroonid kuskile maha müüa, nagu kunagi rublasid parseldasid. Kross võib ju jälle piraadiks hakata, kui enam luurata ei viitsi. Väikese Tarandi mõnusat äraolemist Sirbis ei takista kahjuks miski.
Sotsid tegid hea hüppe, aga see ei ole sugugi ainult nende endi ega isegi mitte Mikseri teene. Rahvaliidu hääled pidid ju kuskile minema ning Reformis ja IRLis pettunute omad samuti. Ja kokkuvõttes pole sotside tulemusel mingit reaalset väljundit, sest valitsusse neid ei võeta – ja isegi kui võetaks, istuks Reform neile kiirelt ja efektiivselt pähe.
Savisaar isikliku megatulemusega tõendas taas, et absoluutselt igast skandaalist on võimalik kasu lõigata. Oleks ma venelane või penskar, kiunuksin kõva häälega, et valimispäeva puhuks oleks Tallinnas vähemalt teid liivatada võinud. Oleks siis, et aitaks valima minna! Mõni ajaleht võiks kokku lugeda, mitu valijat jaoskonda koperdades luud murdis.
Valimiste tehnilise korralduse poolel võiksid küll mõned pead lennata. Mul ükskõik, kas Sibula oma või mõni pikema patsiga pea. Tulemuste laekumine hangus rohkem kui tunniks, telesaatejuhid on sellise olukorraga küll juba harjunud, aga päris nõme ikkagi. Tõeline e-riik.
Roheliste parlamendist väljajäämise üle ei suuda ma kahjurõõmu varjata: vabatmeeste aktsioon oli stiilipuhas jokk. Paras, Strandberg. Vaata, ehk saad kroonid kuskile maha müüa, nagu kunagi rublasid parseldasid. Kross võib ju jälle piraadiks hakata, kui enam luurata ei viitsi. Väikese Tarandi mõnusat äraolemist Sirbis ei takista kahjuks miski.
Sotsid tegid hea hüppe, aga see ei ole sugugi ainult nende endi ega isegi mitte Mikseri teene. Rahvaliidu hääled pidid ju kuskile minema ning Reformis ja IRLis pettunute omad samuti. Ja kokkuvõttes pole sotside tulemusel mingit reaalset väljundit, sest valitsusse neid ei võeta – ja isegi kui võetaks, istuks Reform neile kiirelt ja efektiivselt pähe.
Savisaar isikliku megatulemusega tõendas taas, et absoluutselt igast skandaalist on võimalik kasu lõigata. Oleks ma venelane või penskar, kiunuksin kõva häälega, et valimispäeva puhuks oleks Tallinnas vähemalt teid liivatada võinud. Oleks siis, et aitaks valima minna! Mõni ajaleht võiks kokku lugeda, mitu valijat jaoskonda koperdades luud murdis.
Valimiste tehnilise korralduse poolel võiksid küll mõned pead lennata. Mul ükskõik, kas Sibula oma või mõni pikema patsiga pea. Tulemuste laekumine hangus rohkem kui tunniks, telesaatejuhid on sellise olukorraga küll juba harjunud, aga päris nõme ikkagi. Tõeline e-riik.
Sunday, March 6, 2011
Nupuvajutajast kasvab poliitik
Noore Mikseri poliitiline karjäär algas internetiportaali Mega küsitluse spämmimisega tulemuse kallutamiseks Savisaare kasuks (loe siit). Täna tundub selle meeldetuletamine juba ülekohtuna, sest lapsepõlve lollused tuleb ometigi andeks anda.
Kahtlemata oli Mikser eilse „gigantide viimse heitluse“ staar. Ansip, Savisaar ja Laar on kõiki juba surmani ära tüüdanud ning nende retoorilises arsenalis üllatusi juba ette ei tule. Ikka ühed ja samad võtted: Savisaar halvustab teisi ja vastandub kõigile, Ansip ütleb peast numbreid üles. Laar oli isegi veel täitsa kobe, vaheldas poliitilisi vaateid inimlike momentidega, andis lausa Savisaarele kätt ja puha.
Mikser pani „suurtele“ kenasti vastu. Kuulab ilmselt stiliste, teeb sporti, saab varsti teise lapse (mida Laarist, Ansipist ja Savisaarest nüüd küll oodata pole). Kindlasti on hoolsalt logopeedi külastanud – mäletate, noor Mikser kippus susistama. Nüüdseks on Mikser oma laiast s-ist lahti saanud, ja kui sotsid neil valimistel hea tulemuse teevad, siis selgelt tänu temale. Nüüd saavad sotsidele hääle anda ka need, kellel Pihli pärast käsi ei tõusnud (loe siit ja siit).
Kahtlemata oli Mikser eilse „gigantide viimse heitluse“ staar. Ansip, Savisaar ja Laar on kõiki juba surmani ära tüüdanud ning nende retoorilises arsenalis üllatusi juba ette ei tule. Ikka ühed ja samad võtted: Savisaar halvustab teisi ja vastandub kõigile, Ansip ütleb peast numbreid üles. Laar oli isegi veel täitsa kobe, vaheldas poliitilisi vaateid inimlike momentidega, andis lausa Savisaarele kätt ja puha.
Mikser pani „suurtele“ kenasti vastu. Kuulab ilmselt stiliste, teeb sporti, saab varsti teise lapse (mida Laarist, Ansipist ja Savisaarest nüüd küll oodata pole). Kindlasti on hoolsalt logopeedi külastanud – mäletate, noor Mikser kippus susistama. Nüüdseks on Mikser oma laiast s-ist lahti saanud, ja kui sotsid neil valimistel hea tulemuse teevad, siis selgelt tänu temale. Nüüd saavad sotsidele hääle anda ka need, kellel Pihli pärast käsi ei tõusnud (loe siit ja siit).
Friday, March 4, 2011
Lähme Liibüasse paugutama
Sõjaminister Aaviksoo valmistab avalikku arvamust ette selleks, et varsti saadetakse Eesti poisid Liibüasse (PM). See oleks pull lugu küll, kui neid seal Vitsuti saadetud relvadega kõmmutama hakatakse (loe siit).
Muidugi ei lõpe eestlaste püha üritus NATO liikmena Afganistanis. Harjugem mõttega, et lähemas tulevikus on meie riik ikka kuskil sõjas, ja Eesti, see paavstist paavstim, on ikka viimaste kojutulijate seas.
Pikapeale läheb ainult raskeks neid poisse leida, kes minna tahaksid. Järjekorrast ukse taga on asi kaugel. Autoraha kokku saada on magus küll ja seda ei usu ju alguses keegi, et tema võiks olla see, kes käest või jalast ilma jääb. Paraku kogeneb neid, kes jäid ilma nii autost kui ka jalgadest, ajapikku üha rohkem. Neist, kes ühe jalaga kaamerate ees tantsu lööksid, pole viimasel ajal midagi kuulda.
Muidugi ei lõpe eestlaste püha üritus NATO liikmena Afganistanis. Harjugem mõttega, et lähemas tulevikus on meie riik ikka kuskil sõjas, ja Eesti, see paavstist paavstim, on ikka viimaste kojutulijate seas.
Pikapeale läheb ainult raskeks neid poisse leida, kes minna tahaksid. Järjekorrast ukse taga on asi kaugel. Autoraha kokku saada on magus küll ja seda ei usu ju alguses keegi, et tema võiks olla see, kes käest või jalast ilma jääb. Paraku kogeneb neid, kes jäid ilma nii autost kui ka jalgadest, ajapikku üha rohkem. Neist, kes ühe jalaga kaamerate ees tantsu lööksid, pole viimasel ajal midagi kuulda.
Aitab juba aitamisest
Välikampaania on juba ammugi keelatud, aga Tallinn aitab, nii et vähe ei ole. Lubab tasuta hambaravi, loob töökohti ja mida kõike veel. Ega see „informatsioon“ nüüd päris Keski värvides ei ole, natuke sinist on ka, ent sisuliselt on siiski tegemist vana hea valimisreklaamiga.
Mulle ei meenu, et mõni halva valimistava autahvel oleks selle ära märkinud. Aga küllap on see on nõnda selle pärast, et juriidiliselt on kõik korrektne.
Üldiselt rikub head valimistavad minu meelest peaaegu igasugune valimisreklaam, eriti otsene häältenuiamine ja hirmutamine. Kesikud on eriti aktiivseks läinud, löövad tänaval külge ja pressivad ennast suletud trepikodade ustest sisse, et riputada su koduuksele silt: läksin valima, valin Savisaart. Mulle tõesti aitab juba. Saaks see ometi juba kord läbi!
Mulle ei meenu, et mõni halva valimistava autahvel oleks selle ära märkinud. Aga küllap on see on nõnda selle pärast, et juriidiliselt on kõik korrektne.
Üldiselt rikub head valimistavad minu meelest peaaegu igasugune valimisreklaam, eriti otsene häältenuiamine ja hirmutamine. Kesikud on eriti aktiivseks läinud, löövad tänaval külge ja pressivad ennast suletud trepikodade ustest sisse, et riputada su koduuksele silt: läksin valima, valin Savisaart. Mulle tõesti aitab juba. Saaks see ometi juba kord läbi!
Thursday, March 3, 2011
Valija on loll
Jumala õige, valija lolluse vastu ei aita valimissüsteemi muutmine ega mingi muu rohi (PM). Lollus pole teatavasti karistatav ja ravida seda ei saa, parimal juhul saab seda mõnda aega varjata, aga valimiste puhul pole seda vaja, sest hääletamine on meil ju salajane.
Teoorias on ainult üks nõrk koht. Lollus samastatakse ebaratsionaalsusega, aga see pole teatavasti mitte ainult valija omadus, vaid absoluutselt iga inimese, olgu ta valimisõiguslik või mitte, käigu ta valimas või ärgu käigu. Kuivõrd irratsionaalsus on üldinimlik, võib väita, et loll on mis tahes inimgrupp. Tegelikult on imelik, miks on inimesed üldse end ratsionaalseks pidama hakanud. See on tõsiasjade karjuv eiramine.
Samas, lollikspidamisel on kalduvus olla vastastikune. Loomulikult peavad poliitikud valijat lolliks, sest muidu nad ju enne valimisi nii lolli juttu ei ajaks. Tahad lollidele peale minna, pead lolli moodi välja paistma. Keskmine valija on aga niigi päris kindel, et hoopis poliitikud on lollid, ja püüab lihtsalt suurest lollide hulgast valida selle, kes tundub talle natukene tema enda moodi, st kõige vähem loll, sest ennast ju ometi keegi lolliks ei pea. Tõepoolest, surnud ring.
Teoorias on ainult üks nõrk koht. Lollus samastatakse ebaratsionaalsusega, aga see pole teatavasti mitte ainult valija omadus, vaid absoluutselt iga inimese, olgu ta valimisõiguslik või mitte, käigu ta valimas või ärgu käigu. Kuivõrd irratsionaalsus on üldinimlik, võib väita, et loll on mis tahes inimgrupp. Tegelikult on imelik, miks on inimesed üldse end ratsionaalseks pidama hakanud. See on tõsiasjade karjuv eiramine.
Samas, lollikspidamisel on kalduvus olla vastastikune. Loomulikult peavad poliitikud valijat lolliks, sest muidu nad ju enne valimisi nii lolli juttu ei ajaks. Tahad lollidele peale minna, pead lolli moodi välja paistma. Keskmine valija on aga niigi päris kindel, et hoopis poliitikud on lollid, ja püüab lihtsalt suurest lollide hulgast valida selle, kes tundub talle natukene tema enda moodi, st kõige vähem loll, sest ennast ju ometi keegi lolliks ei pea. Tõepoolest, surnud ring.
Wednesday, March 2, 2011
Lekitaja valis Tuuli välja
Bonnieri andmine Tuuli Kochile on loogiline, sest millest siis ikka kui mitte Savisaare idarahast on rääkida ja kirjutada saanud nii palju, et suu ja sõrmed väsivad – aga samas on see täiesti ebaõiglane, sest loo taga puudub reaalne ajakirjanikutöö. Keissi pani püsti struktuuride, poliitiliste jõudude ja ajakirjanduse kokkumäng (loe ka siit ja siit).
Sisuliselt sai Koch Bonnieri selle eest, et lekitaja valis ta välja – noh, umbes samamoodi, nagu „Armastuses kolme apelsini vastu“ valis prints välja neiu, kes tuleb ühelt poolt, istub kivile ning kelle juustesse pidi Pantalone torkama nähtamatu juuksenõela.
Hinnatakse loo mõjukust, aga Savisaar, näe on ikka veel täitsa lahti, mitte kinni, ja tema sõber Jakunin saadab Eestisse esinema muusikuid, kelle kinnimaksmine käiks üle jõu nii Tallinna linnriigile kui ka Eesti riigile. Isegi kui kesikud valimistel kehva tulemuse teevad, ei sünni see mitte sugugi rahaküsimisskandaali pärast, see on kohe täitsa kindel. Mõjuvõimuga kauplemast ei saa Savisaart keegi takistada.
Teisest küljest, mõjukaid lugusid ilma kokkumänguta Eesti-suguses pisikeses riigis kirjutada ei saagi. Sõltumatuks uurimiseks peab ressursse olema, aga neid väljaannetel lihtsalt ei ole. Niisiis tuleb elada lekitajate armust. Ja kui jõulist lekkimisest huvitatud osapoolt ei ole, siis jääb lekkimata.
Sisuliselt sai Koch Bonnieri selle eest, et lekitaja valis ta välja – noh, umbes samamoodi, nagu „Armastuses kolme apelsini vastu“ valis prints välja neiu, kes tuleb ühelt poolt, istub kivile ning kelle juustesse pidi Pantalone torkama nähtamatu juuksenõela.
Hinnatakse loo mõjukust, aga Savisaar, näe on ikka veel täitsa lahti, mitte kinni, ja tema sõber Jakunin saadab Eestisse esinema muusikuid, kelle kinnimaksmine käiks üle jõu nii Tallinna linnriigile kui ka Eesti riigile. Isegi kui kesikud valimistel kehva tulemuse teevad, ei sünni see mitte sugugi rahaküsimisskandaali pärast, see on kohe täitsa kindel. Mõjuvõimuga kauplemast ei saa Savisaart keegi takistada.
Teisest küljest, mõjukaid lugusid ilma kokkumänguta Eesti-suguses pisikeses riigis kirjutada ei saagi. Sõltumatuks uurimiseks peab ressursse olema, aga neid väljaannetel lihtsalt ei ole. Niisiis tuleb elada lekitajate armust. Ja kui jõulist lekkimisest huvitatud osapoolt ei ole, siis jääb lekkimata.
Tuesday, March 1, 2011
Krossi paljaste kätega ei püüa
Eerik-Niiles Krossi pääs parlamenti paistab olema vääramatu, kuigi seda takistada püüdvad jõud on selgelt olemas.
Lapsesuust tsitaadimasin Koit Pikaro ei lisa tänases Delfis seni teada olevale kahjuks mitte midagi uut (loe võrdluseks siit ja siit) ning ma ei välistaks, et see lugu on n-ö tellitud. Teostus jääb kehvapoolseks. Palja usuga, et Kross oli Arctic Sea kaaperdamisega seotud, kaugele ei sõida.
Fakte on vaja. Neid aga Krossi vastased ei paku. Põhjusi võib olla mitu. Esiteks, neil ole fakte ja tõendusi. Emotsionaalse infoga laadis „Kross on paha inimene“ ei ole ajakirjanikel midagi peale hakata. Krossi mastaabiga meest paljakäsi ei püüa ning ajakirjanduse käed on siin jäänud ja jäävadki lühikeseks. Ekspress tegi katseid, aga kedagi tõsiseltvõetavat rääkima ei saadud.
Teiseks, Krossi vastased ei soovi või ei julge oma nime ja näoga välja tulla. Eestis ei pruugi tema Gruusia ja Iraagi tegemistega kursis olevaid inimesi eriti ollagi. Kolmandaks, kapo ei maga, aga Krossi palet pesta aitas ta Arctic Sea juhtumis küllaltki efektiivselt.
Lapsesuust tsitaadimasin Koit Pikaro ei lisa tänases Delfis seni teada olevale kahjuks mitte midagi uut (loe võrdluseks siit ja siit) ning ma ei välistaks, et see lugu on n-ö tellitud. Teostus jääb kehvapoolseks. Palja usuga, et Kross oli Arctic Sea kaaperdamisega seotud, kaugele ei sõida.
Fakte on vaja. Neid aga Krossi vastased ei paku. Põhjusi võib olla mitu. Esiteks, neil ole fakte ja tõendusi. Emotsionaalse infoga laadis „Kross on paha inimene“ ei ole ajakirjanikel midagi peale hakata. Krossi mastaabiga meest paljakäsi ei püüa ning ajakirjanduse käed on siin jäänud ja jäävadki lühikeseks. Ekspress tegi katseid, aga kedagi tõsiseltvõetavat rääkima ei saadud.
Teiseks, Krossi vastased ei soovi või ei julge oma nime ja näoga välja tulla. Eestis ei pruugi tema Gruusia ja Iraagi tegemistega kursis olevaid inimesi eriti ollagi. Kolmandaks, kapo ei maga, aga Krossi palet pesta aitas ta Arctic Sea juhtumis küllaltki efektiivselt.
Subscribe to:
Posts (Atom)
