Vabad mõtlejad saavad sõjameestest siis, kui nad enam sõjamehed ei ole. Täitsa loomulik iseenesest, sest kes mõtleb, see ei saa sõdida. Ja kes sõdib, see ei saa mõtelda.
Afganistanis elude päästjaks osutunud, ent Eestis kohtualuseks ja riigisaladuse lekitajaks tehtud Rene Toomse pakub oma blogis välja huvitava teooria: kogu meediakära selle ümber, kuidas Eesti võimud Toby Harndeni raamatut tsenseerida püüdsid, on tekitatud kunstlikult. Sest autori sõber Thorneloe, kellest „Dead Men Risen“ räägib, olnud üks tõsiseltvõetavamaid Briti võimude kriitikuid – ja süüdistanud ta võime selles, et briti sõdurite varustus olnud paari aasta eest veel väga vilets. Toomse mäletab, et eestlastel olid juba 2009 märksa paremad saapad ja kuulivestid.
Fantaasiana esitatud mõttekäik näib infosõja tehnoloogilise poole pealt veenev. Kes esimesena räägib, seda usutakse (juba onu Remus teadis seda). Põhimõtteliselt võib esimesena rääkida ükskõik missugust jama. See, kelle kohta räägitakse, võib pärast suppi helpima jäädagi. Keegi ei usu enam, et ta ei olegi kaamel.
Sellegipoolest ei ole Eesti riigi osalemises raamatute hävitamises mitte mingisugust õigustust (loe siit). Ilves et ütles, et tema ei tsenseerinud midagi, ta lihtsalt „väljendas oma muret“. No selge see, et ta ei marssinud Briti kaitseministeeriumisse sisse, ei sihtinud kõiki kohalolijaid Kalašnikovist ja röögatanud, et kui seda raamatut kohe ära ei põletata, siis... Nii ju asi käibki: väljendad muret. Õigele isikule. Viitad võimalikele poliitilistele tulemitele. Jne. Vaikselt ja intelligentselt.
Harndeni enda blogi saab lugeda siit.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
"See, kelle kohta räägitakse, võib pärast suppi helpima jäädagi. Keegi ei usu enam, et ta ei olegi kaamel."
ReplyDeleteOoravad valdavad seda kunsti hästi- no küsis Edgar vene raha, ja kõik.