Nagu Äripäeva ja Ekspressi lugejad on nüüd kah viimaks aru saand, on igasugune ravumitega ravistamine sügavalt korruptiiv tegevus. Mina tian seda ammu ja selleperast ma oma kliinikus aigetele üleültse mingit ravumit ei annagi.
Raha võtan ma muidugimõista kõvasti, sest seda nõuab patsiendi psükoloogia. Kui inemene ikke raha maksta ei saa, siis tunneb tema nimelt, et ta pole midagist saand. Seda tiab isegi kõige närusem posija – te olete kindlasti kuulnud, misukest roppu pappi maksetakse näiteks paastulaagrite eest. Süia ei anta, ravumist rääkimata, aga inemised kudevad sääl ja maksavad irmsat raha. Pärast lähvad kodu ja pugivad ennast jällegi kurguni täis.
Viimati tuli minu juure üks äravaevatud naisinemine, kes kurtis, et Anu Ansip oli talle tasuta ravumit pakkund. Pidi olema niisuke imeravum, et aitab enam-vähem kõige vasta: kõhukinnisuse, koeranaelte ja vähi vasta. Mutil koeranaelu ja vähki ei olnd, a kõht oli kinni küll. Võttis teine ravumit, perast istus kolm nädalit vetsus. Minu juures paranes ta kiiresti, sest tegelt tal midagi äda ei olndki, lihtsalt vale sööki sõi. Nüid mutt terve kui purikas.
Pikaajalise ravumiskogemuse põhjal võin ma öölda, et enamasti on kõigil inemistel üks ja sama äda: neil on irm. Tihtipääle ei karda nemad miskit asja, vaid omaenda irmu. Irmu kartmise vasta aitab rääkimine. Minu kliinikus võivad aiged kõnelda nii palju kui torust tuleb, aiga mul on. Mõned tahvad, et midagi vasta kaa ööldakse, a enamikku teiste jutt ei uvita. Küll aga tahvad kõik pai ja kalli. Seda saavad nemad ommiku, lõuna ja õhta, ja eriti aiged saavad söögi alla ja söögi piale.
Eriti usun mina kui tohter värske õhu sisse. Esialgu panevad aiged karjuma, kui ma aknad lahti teen, a pärast akkavad ingama ja ei jõua ära imestada, kuidas nad ennem ilma ingamatta elus püsisid. Teisel nädalal peksan kõik jalutama ja kolmandal õpetan juba jooksma või pea peal seisma. Eks ma näo järgi vaatan, mis kellele sobib. Ja ei mingit ravumit!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment