Imestasin minagi, kui vaikselt seekord koalitsioonikõnelusi peeti – ei kuuldunud kampsunite kärinat, poistebänd käis kirikus valet vandumas ilmselt täitsa salaja ning isegi oravakarvad ei lennanud. Ent oravakarvade suhtes allergilisi seekord muidugi valitsusse ei kuulu ka.
Kui varem teatas üks või teine ajakirjanduse küsimustest tüdinud poliitik, et võimuläbirääkimisi meedia vahendusel ei peeta, siis üht-teist tilkus protsessist ikkagi läbi. Seekord ei imbunud tilkagi. Paistab välja kultuurne ja poliitiliselt küps, eks ole. Aga tegelikult on selle asja õige nimi stagnatsioon (vrd Alo Raun, PM).
Tähelepanuväärne on ka see, kuidas võimuläbirääkimisi puudutavatele küsimustele poliitikutelt enam sisulisi vastuseid ei saadagi. Ajakirjanik võib küsida, mida tahab, aga poliitik räägib ikka seda, mida vajalikuks peab. Eriti Kristen Michal. Selles mõttes on Michal ja Pentus vägagi ohtlik tõug: inkubaatoris koorunud, parteilisest retoorikast ja seltsimehelikkusest viimse sulekeseni läbi imbunud ning ajakirjanduse küsimuste suhtes täieliku immuunsuseni vaktsineeritud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment