Valetamise lühike õpetus

Nii, võtame siis Aaviksoo tänase loo korra tükkideks. Esiteks on Aaviksoo kibedasti pettunud, et järjekordselt seostati teda natsliku mõtteviisiga. Enne Rauda viitas sellele mäletatavasti Vaarik, kes laenas Vabadussõja võidusamba saaga kajastuse pealkirja Leni Riefenstahli kurikuulsa filmi pealkirjast.

„Minu väide ei ole ideoloogia, vaid kogemuslik konstateering tegeliku maailma kohta, mida tuleb hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu. Ideoloogia ja teadus on ise asjad, teadus tegeleb tegeliku, ideoloogia aga ideaalse ja sageli utoopilise maailmaga. Ja väide võib olla ka siis teaduslik, kui seda väljendab minister.“

Siin on kõik segi nagu puder ja kapsad. Kui valel on enesemääratluses oma koht ja see on kogemuslik konstateering, ei ole automaatselt tegemist veel teadusega. Teiseks, ideoloogia võib väga hästi põhineda „kogemuslikel konstateeringutel“, sest konstateering pole mitte tõsiasi ise, vaid selle väljendamine.

„Meenub lugu mehest, kelle jaoks suvaline näidatav pilt kujutas paljast naist.“ Viigiga ei vaielda sisuliselt, vaid rünnatakse ütlejat, jättes öeldu sisu täiesti kõrvale.

„Tegelikus elus elab tõde kõrvuti valega ka siis, kui me ideoloogiliselt valetamise hukka mõistame.“ - Elus lihtsalt on nii, et valetatakse. Jälle tuuakse mängu ideoloogia, mida ometi olema ei pidanud. Ja - kui keegi valetab, kas see õigustab siis valetamist üleüldse? Ei ole loogiline.

„Mõelgem ka suhtekorraldusele ja reklaamile, aga ka (riiklikele) mainekampaaniatele eesmärgiga meelitada ligi partnereid ja kliente, välisinvesteeringuid ja turiste. Mõelgem oma asutuse või firma aastaraamatutele või iga sorti aastapäeva-,  juubeli- ja isegi matuse-kõnedele. Tõdegem: mittetõde pole tingimusteta halb.“ - Kõik valetavad, ja see polegi halb. Sisuliselt järeldamissuhe siiski puudub, kõigi valetamisest ei järeldu kuidagi, et see pole halb.

„Minul ei ole kahtlust, et kestmiseks on hädasti vaja ka usku, lootust ja armastust, mil on tõega teinekord üsna iseäraline suhe.“ - Tuuakse mängu teised kategooriad, emotsionaalsed.

„Miks käsitleme reetmist suurema patuna kui valetamist?“ - Mõelge ise, ilmas on veel hullemaid asju kui valetamine.

„Mõelgem sellelegi, miks on meie põhiseaduses kirjas: „Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.” Kaldun arvama, et tõe ülimuslikkus on siin sunnitud taanduma isiku ja perekonna väärikuse kui väärtuse ees.“ - Seadus lubab valetamist, näete ise. Perekonna ja riigi analoogia ei päde ent ei õiguslikul tasandil ega formaalloogilisel.

„Valed, veelgi enam aga pooltõed on olemas ja elus. Selle tõsi-asja möönmine ei tähenda valede ja valetamise õigustamist ega väärtustamist, pigem ausat otsavaatamist tegelikule elule.“ - Valed on olemas, järelikult on nad vajalikud. Tegelikult olen ma aus mees, sest ütlen välja, et kõik valetavad. Teised valetavad veel palju rohkem kui mina.

„Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus.“ - See on väga keeruline teema, see valetamise oma. Kui te hästi järele mõtlete ja asjale teaduslikult lähenete, siis veendute, et valetamine on kasulik, aga me kõik ju soovime, et riik käituks kasulikult.

„Ta (Raud) peab minu poolt esitatud väidet (riigi) informatsioonilise enesemääramise õigusest lubatuks mulle kui kodanikule ja lubamatuks mulle kui ministrile (riigi esindajale).“ - Näete, Raud on ise kahepalgeline! Mina võiksin tema poolest valetada! Aga riik millegipärast ei või.

„See ei ole ideoloogia – see on arusaamine asjadest.“ - Mina räägin asjadest nii, nagu nad on. Te ju ise ka teate, kuidas on. Miks pigistate siis silmad kinni ja teete, nagu ei oleks?

Tegemist on kõige ehedama demagoogiaga, mis asjast endast enam midagi ei räägi ning püüab vaid tõendada, et kord väidetu on tõsi. Diplomaatia tekst oli palju mitmekihilisem, seal oli mõtlemise võimalus. Selle mõtteavaldusega aga püüab Aaviksoo debatti summutada, näidates, et tema oponendid on lihtsalt lollid ja valelikud.