Jürgen Ligil, kes varsti enam ilmselt rahandusminister ei ole, pidi küll raske olema eurooplastele tunnistada, et Eesti on nii vaene, et vajab Euroopa kriisifondi panustamisel eritingimusi. Aga isegi üheksa protsenti SKT-st – see on ju hirmus palju raha!
Ligi nägu oli peaaegu sama murelik kui siis, kui ta enne valimisi pidi kaamerate ees kokku arvutama, mida tema parteikaaslased on jällegi rahvale kokku lubanud – ja kuigi Reform seekord eriti midagi ei lubanudki, läks see isegi see mitte midagi Ligi meelest liiga kalliks maksma. Ja sellepärast ta ilmselt uude valitsusse ei kuulugi. Peab jääma ootama, kuni Lipstok eest ära läheb.
Ligi suusatab sama asjalikult ja mureliku näoga nagu arvutabki. Mõõdab teine natukene kurvalt veel viimaseid ringe, sest varsti on lumi läinud. Minust sõidab ta tavaliselt kolm kuni kuus korda mööda, mis näitab, et suusatab õigesti – kõhulihastega. Vahel ma mõtlen, keegi võiks talle õpetada, et just neidsamu kõhulihaseid tarvitab inimene ka naerdes. Ligi pole ma kunagi naermas näinud. Ükskord mingis aastavahetuse intervjuus, kui oli ilmselt klaasi šampanjat joonud, ta korra naeratas. See oli küll täitsa tore.
Ligil suusatades muidugi turvamehi kaasas pole nagu Ansipil. Ansipi turvamehed on muide peaministrist palju kõvemad suusatajad, aga nad ei tohi temast kunagi ette sõita. Kes viitsib maratoniprotokolle uurida, saab nimed ka teada, finišeerivad alati koht-paar tagapool.
Muidugi, ma saan Ansipist kah aru. Oletame näiteks, et keegi tahab peaministrit mõrvata – otse loomulikult läheb ta metsa vahele suusarajale passima, püss palges. Kihutab kurvist Ansip, tema kohe – bahh-bahh-bahh! – ja Ansip kutu. Mis mõrvar turvameestega teeks, ei tea. Äkki noil on ikka kah tukk taskus. Suvel on turvameestel kergem elu. Kui Ansip lõunat sööb, siis istuvad nemad kõrvallauas, tumedad prillid ees, ja joovad limonaadi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment