Minu kliinik on täiskuu ajal väga rahutu. Öö otsa pean ringi kondama, et patsientidele tagasi peale panna tekke, mis nemad on pealt maha ajanud. Mõni ümiseb või niutsub unes, mõni võib jalaga ka anda, täitsa kogemata muidugi. Kõigi rahutumad kogunevad fuajee akna juurde ning vahivad kuu poole, ninad vastu klaasi. Neile viin sooja piima meega. Küll nad järgmisel päeval välja magavad.
See on ikka jumala õnn, et Tallinnas täna paksu lund sajab. Ehk ei jäägi järele, siis ei ole õhtul ja öösel kuud näha. Sest et seekord on ju topeltlaks: täiskuu niikuinii, aga peale selle tuleb Kuu Maale ka erakordselt lähedale. Selline asi võib õrnemate närvisüsteemidele rängalt mõjuda. Õhtuleht on õnneks minu kliinikus keelatud nagu kõik teisedki ajalehed – meediapaast on peaaegu kõikide haiguste ravimise lahutamatu osa -, aga küll nemad tunnevad seda kuu-asja niisamagi.
Täiskuuga on veel selline lugu, et hullud lähevad täitsa hulluks juba enne, kui päris täisuu kätte jõuab. Te suudate meenutada, millal Tallinnas viimati kedagi vägistati? Lageda taeva all? No vaat, ööl vastu reedet võttis üks armunäljas mees tunniajase vahega kaks naist rajalt maha. Peab ikka suur häda olema, et praeguse külma ilmaga tänaval vägistama hakata, ma ütlen. Haiguse nimi on muide naise armastuse puudus ja see on minu patsientide hulgas üks levinumaid diagnoose.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment