Bonnieri andmine Tuuli Kochile on loogiline, sest millest siis ikka kui mitte Savisaare idarahast on rääkida ja kirjutada saanud nii palju, et suu ja sõrmed väsivad – aga samas on see täiesti ebaõiglane, sest loo taga puudub reaalne ajakirjanikutöö. Keissi pani püsti struktuuride, poliitiliste jõudude ja ajakirjanduse kokkumäng (loe ka siit ja siit).
Sisuliselt sai Koch Bonnieri selle eest, et lekitaja valis ta välja – noh, umbes samamoodi, nagu „Armastuses kolme apelsini vastu“ valis prints välja neiu, kes tuleb ühelt poolt, istub kivile ning kelle juustesse pidi Pantalone torkama nähtamatu juuksenõela.
Hinnatakse loo mõjukust, aga Savisaar, näe on ikka veel täitsa lahti, mitte kinni, ja tema sõber Jakunin saadab Eestisse esinema muusikuid, kelle kinnimaksmine käiks üle jõu nii Tallinna linnriigile kui ka Eesti riigile. Isegi kui kesikud valimistel kehva tulemuse teevad, ei sünni see mitte sugugi rahaküsimisskandaali pärast, see on kohe täitsa kindel. Mõjuvõimuga kauplemast ei saa Savisaart keegi takistada.
Teisest küljest, mõjukaid lugusid ilma kokkumänguta Eesti-suguses pisikeses riigis kirjutada ei saagi. Sõltumatuks uurimiseks peab ressursse olema, aga neid väljaannetel lihtsalt ei ole. Niisiis tuleb elada lekitajate armust. Ja kui jõulist lekkimisest huvitatud osapoolt ei ole, siis jääb lekkimata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment