Jumala õige, valija lolluse vastu ei aita valimissüsteemi muutmine ega mingi muu rohi (PM). Lollus pole teatavasti karistatav ja ravida seda ei saa, parimal juhul saab seda mõnda aega varjata, aga valimiste puhul pole seda vaja, sest hääletamine on meil ju salajane.
Teoorias on ainult üks nõrk koht. Lollus samastatakse ebaratsionaalsusega, aga see pole teatavasti mitte ainult valija omadus, vaid absoluutselt iga inimese, olgu ta valimisõiguslik või mitte, käigu ta valimas või ärgu käigu. Kuivõrd irratsionaalsus on üldinimlik, võib väita, et loll on mis tahes inimgrupp. Tegelikult on imelik, miks on inimesed üldse end ratsionaalseks pidama hakanud. See on tõsiasjade karjuv eiramine.
Samas, lollikspidamisel on kalduvus olla vastastikune. Loomulikult peavad poliitikud valijat lolliks, sest muidu nad ju enne valimisi nii lolli juttu ei ajaks. Tahad lollidele peale minna, pead lolli moodi välja paistma. Keskmine valija on aga niigi päris kindel, et hoopis poliitikud on lollid, ja püüab lihtsalt suurest lollide hulgast valida selle, kes tundub talle natukene tema enda moodi, st kõige vähem loll, sest ennast ju ometi keegi lolliks ei pea. Tõepoolest, surnud ring.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment