Monday, May 31, 2010

Rein Lang meediaministriks

Marko Värsisepp-Salmitagujal on tuline õigus: meie meedia on otsast otsani haigust täis. Seda ravi või ära ravi – nii kui hepatiit ühest otsast taanduma hakkab, murrab kollatõbi teisest otsast sisse. Validool peab kogu aeg keele all olema, muidu ei kannata ei lugeda, vaadata ega kuulata. (PM)

Niisiis oleks igati teretulnud, kui minister meedia oma hoole alla võtaks. Esimesena kandidaadina tuleb pähe Allan Alaküla, kes on tegutsenud abilinnapeana meedia alal, praegu aga esindab Tallinna Brüsselis. Teisena võiks välja pakkuda Raivo Palmaru, kes oli ka kunagi ajakirjanik, aga astus siis samuti sita sisse ehk poliitikasse. Kultuuriminister olles viskas ta ETV ajakirjanikud oma kabinetist välja ja helistas kohe ETV tollasele juhatuse esimehel Ainar Ruussaarele. Nalja sai Palmakaga kõvasti, sest närvid pole mehel kiita.

Tõelist kirge ajakirjanduse suhtes tunneb ka praegune justiitsminister Rein Lang, kes on pärast Delfi eelnõu loomulikku surma võtnud südameasjaks allikakaitse. Ajakirjanikud pole Eesti riigis ennast eales nii turvaliselt tundnud kui Langi hella seadustloova käe all. Miks mitte turvatunnet veelgi suurendada.

Edgar Suur 100

Kuigi tänasest PM-ist võib jääda mulje, et Edgar Suur on kõrvad pea alla pannud, pole ta seda mitte. Edgar saab lihtsalt 60 ja PM jutustab sel puhul temast lõbusaid lugusid, minnes mööda peamisest: Savisaare roll Eesti taasiseseisvumises ja tema hilisem käändumine Venemaa käepikenduseks Eestis.

Me mäletame Rahvarinnet, saadet „Mõtleme veel“, IME-t ja tänaseks edgaripäevana läbimõnitatud 20. augustit, aga missugune oli Savisaare roll Eesti taasvabakssaamises tegelikult, sellest puudub adekvaatne ülevaade. Kahjuks ei saa Savisaare enda raamatut selleks pidada. Teame, et Kesk sõlmis koostööleppe Ühtse Venemaaga 2004, aga millal täpselt ja mis asjaoludel Savisaarest venelaste mees sai, pole nii ühene. Tallinna valitseb ta venelaste häältega ning PMS ehk peaministriks mittesaamise sündroom (ÕL) jääb ilmselt permanentseks.

Jah, aga ometi Edgarist midagi rääkida. Mõnest tema eakaaslasest Keskis on ehk ka veel põhjust juttu teha, aga edasi tuleb tükk tühja maad ehk mitte midagi: noored keskerakondlased on kari ajudeta tobukesi, kelle karjääri on üles ehitanud kuulekus Savisaarele. Nii et kui Edgar tõepoolest varbad sirutab, siis teab ainult jumal taevas, mis Keskist saab. Muide, see kehtib kõigi erakondade kohta. Noortekogud toodavad broilereid, aga mitte tulevasi liidreid.

Saturday, May 29, 2010

Ilves, Sildam ja KGB

Tänases ÕL-is on särav lugu Olev Remsult, kes seob kokku mõned seni sidumata niidid Eesti lähiajaloost. Pealkirjas nimetatud Toomased on mõistagi Ilves ja Sildam, Riho on aga Riho Mesilane, üks väheseid KGB agente, kes on sellest ise avalikult rääkinud.

Ilvese pressimehele Sildamile tõmbas vastse häda kaela mäletatavasti Klandorfi raamat, ehkki uut seal eriti midagi pole. Mesilasega töötas Ilves aga koos Vabas Euroopas. Ometi on seosed kõike muud kui lihtsad, sest teada on vähe ja ega Toomased ise ei räägi ju midagi. Remsu näib taustu siiski hästi tundvat. Lugege, on, mille üle mõelda.

Friday, May 28, 2010

Leedo ostis AK-sse uudise

Saaremaa Laevakompanii ostis Aktuaalsesse Kaamerasse uudise: Leedo uuest laevast jutustati pikalt ja laialt, šampanjapudeli lõi vastu uue laeva keret efektselt puruks Leedo tütar Katrin. Sellest, et ajakirjaniku reisi laevatehasesse maksis kinni Leedo, rahvusringhääling saladust ei teinud.

Viimasest ajast tuleb meelde, et ETV ajakirjanikud käisid Sandor Liivega kaasas Jordaanias, kus Eesti Energia tahab hakata põlevkivi kaevandama. Lugu oli samuti pikk ja põhjalik, sõidu eest tasus Eesti Energia. Sellest, et tegu on pehmelt öeldes ebaadekvaatse plaaniga, saime hiljem teada paberajakirjandusest.

Normann laulab nagu Maie Parrik

Edgari saapalakkumisega ennast igaveseks blameerinud mupo-Normann on otsustanud lauljaks hakata. Mees on ise rahul, palju õnne! Minu meelest laulab Henrik täpselt sama hästi nagu Maie – ei, mitte SEE Maie, vaid nagu Maie Parrik.

Võrrelge ise: siin laulab Normann, siin Parrik. Tase!

Presidendi poolemeelne tütar

Kadriorgiate avalikuks tulles kisti meediasse seni avalikkuse eest kiivalt varjul hoitud Maris Leif, Ingrid ja Arnold Rüütli tütar, kes andis oma lapsed vanavanemate hoolde – enda sõnul nälja ja vaesuse pärast.

Hiljem selgus tasapisi, et mitte leivast ja elupaigast ei olnud Marisel puudu. Arnold Rüütel kirjutas tema nimele kinnisvara, mille Maris aga maha müüs, sest ei suutnud või ei tahtnud kortereid ülal pidada. Tuli välja, et isa on Marisele mitut puhku ka raha andnud ning lubanud tal Paslepas elada.

Emaga olnud Marisel keerulisem. „Lapsest saati on ema mulle öelnud: sa oled hull! Sa oled skisofreenik!“ (ÕL) Kardetud sõnad ise lendu lasknud Maris pani ajakirjanikud keerulisse olukorda - ebastabiilsete inimeste intervjueerimise kogemusi on siinmail vähe ja keegi ei tea täpselt, kust jookseb sündsuse piir.

Maris Leifi juhtumi puhul see piir siiski ilmselt ületati, ent hoolimata kõigest ei teinud Arnold ja Ingrid Rüütel Marisele takistusi intervjuude jagamisel – ehkki avaldatu pidi neile olema äärmiselt ebameeldiv. Ka kadriorgia kohta andis presidendipaar kommentaare, pugemata väite taha, et kadriorgialased ise, presidendipaari lapselapsed ja nende sõbrad, olid alaealised.

Miks keeldub president Ilves oma tütre Juulia ahistamisjuhtumit kommenteerimast, ei ole avalikkusele teada.

Thursday, May 27, 2010

Struktuurid tapsid Reiljani

Noh, Reiljaniga on nüüd ühel pool. Oravate kontrolli all olevad struktuurid on ühe mehe lõplikult ära kustutanud ja tema erakonna poliitmaastikult pühkinud.

Mitte et mul Reiljanist kahju oleks. Kindlasti võttis ta pistist, maadega sahkerdas ka, nihverdas ja nahverdas pikkade aastate jooksul, võttis, kust aga sai, ja kui enam teisiti ei saanud, jagas ka kaasosalistega. Kokku ahnitsetud papi peitis puu alla juurte vahele, sahvri põranda alla, sulepadja sisse – seda ei maksa küll karta, et ta nälga jääb, kui relvad ära võetakse ja metsloomi lõunalauale küttida ei lasta.

Aga kõik teised on ju sedasama teinud. Kogu see K-värk – siin pole struktuuridel eriti midagi ette näidata. Ainult see närune Panovi juhtum – pandi mehel suure kisa ja käraga käed kaamerate ees raudu, mõnitati ja kisendati, lõpuks tuli mees lahti lasta, ja mis me sellest kõigest saime? Panovipäeva. Ja pärast seda veel parbusepäeva. Ivo Parbus on muide linnavalitsuses praegugi tööl. Suhtleb meediaga, ahahaa. Helistage talle, ta on avalike suhete nõunik. Telefon 6457229.

Oravad ise? Saavad mätsida, sest on võimul. Nende suhtes lihtsalt uurimist ei algatata. Rahumäe ja Antropovi valimiskulude jama mäletate? Seda kriminaalmenetluse vääriliseks ei peetud. Ainus, mis Pihlil siseministriks oleku ajal ära teha õnnestus, oli Otsalti karistamine, mis oli Ansipile kahtlemata ebamugav. Aga ega Otsaltit pikalt kinni ei hoitud, ja nüüd õpetab „koerapiinaja“ inimesi „oma õiguste eest seisma“. Pihlile anti aga valitsusest kinga ja tänuks sigaduse eest toodi avalikkuse ette ta kaebekirjad kapole, mis naeruvääristasid eksmiilitsa lõplikult.

Wednesday, May 26, 2010

Sea-Tiit ka mõni sots

Senise rahvaliitlase, vana punase Jaak Alliku koht on muidugi sotsialistide hulgas, aga no mis sots see Sea-Tiit kah on? Mina ei mõista Tammsaart küll teisiti ette kujutada kui põrsaga kaenlas.

Aga mõelge, mis siis saab, kui Tiit võtab oma sea parteikoosolekule kaasa? Põrsas kiunub, reostab Tiidu enda riided, pissib Pihli ülikonnale – missugune kaos! Rahvas ruigab ehk looma nägemise rõõmust kaasagi, aga Pihli miilitsamõistus jookseb kindla peale kokku.

Oleks ikka võinud vana kaardiväe hulka jääda. Sea-Tiit passib Estrile ja Maile seltsiks, need oleks rõõmuga siga silitanud ja notsutanud, meie sotsid on aga enamasti linnainimesed ja pole kärsalisi enne näinud, ei nemad sellise asjaga harju.

Ilvese tütar on väike nõid

Tänane ÕL on kokku otsinud kogu info, mida president Ilvese tütre Juulia kohta netiavarustest leida võib. Seda on päris palju. Tähelepanuväärseim on Juulia huvi uuspaganliku liikumise vastu, milles praktiseeritakse ka maagiat ja mille sümboliks on pentagramm.

Praegu teadaoleva põhjal arvan, et nimelt siin võib olla tolle saare tüdruku ja Juulia kokkupuutepunkt. Kuigi, aru ma ei saa, miks pole juba kõik ajalehed oma korrespondenti Saaremaale saatnud? See plika ei istu ju pogris. Ja küllap saaks jutu peale ka teiste saarlastega. Tolle väidetava ähvardaja koolikaaslastega. Jne, jne. See lugu peab ju ometi välja tulema.

Sõna „maagia“ toob mulle aga paratamatult meelde Hannes Vanaküla, kellest oli kord unustamatu lugu „Pealtnägijas“. Kuidas ta oma noori jüngreid vaimselt peedistab ja neiukesi magatab. (Nad ise tahtsid! Einoh, kindel see.) Noorukesed maagid püüdsid mäletatavasti Condoleezza Rice'i mõtte jõuga teise ilma saata. Ehk katsetas või vähemasti lubas midagi säärast teha ka presidendi tütre ahistaja?

Condy on õnneks siiamaani elus, Vanaküla on aga murdnud peavoolumeediasse, st Publikusse ja Elu24. Juuliast ja saare neiust me veel kuuleme. Sildamil, kujutan ette, võivad aga närvid juba praegu ikka jumalast läbi olla. Alles oli see KGB-jama, ja nüüd veel niisugune asi.

Tuesday, May 25, 2010

Mida teeb Sooäär Eurovisiooni žuriis?

Ma ei viitsi seda eurokat vaadata, aga telekas oli lahti ja kõrva jäi, et žüriid koosnevad kõigis maades muusikaproffidest ja ajakirjanikest. Eesti omasse kuulub aga millegipärast ka Imre Sooäär.

Huvitav, kas tema on muusikainimene või ajakirjanik? Ma saan aru küll, et seksuaalne orientatsioon on sobiv, aga noo, kas sellest tõesti piisab?

Seda see Ojulind sirtsus!

Küll mina imestasin, et misasja see Ojulind küll Rahvaliidu teemal sõna võtab. (Delfi) Aga näe, tema mehel Raimo on lootust seda kadunukest elule tagasi turgutama asuda! (PM) Einoh, see on kuum.

Aga tegelikult, mida ongi Käol siin teha, sellal kui Ojulind Brüsselis seelikuid lehvitab? Lambad on kõik juba nälga surnud, kraanajuhi paberitega pole midagi eriti peale hakata (noh, kui peaks monumentide teisaldamiseks minema, siis võivad ära kuluda) – ja Ojulandil on ju niikuinii Tarand. Miks ei võiks siis Raimol olla Villu jäänused.

Teine nimi teeb juba ettevaatlikumaks. Hoidke alt, kui keegi peaks Rahvaliidule võlgu olema! Toomas Vitsuti vennas Lauri paneb kohe võlglase surmakuulutuse lehte, ja kui sellest ei aita, leiab ta süüdlase üles maa alt või maa pealt, käänab tema käed selja taha, ajab nõelad küünte alla ega jäta enne järele, kui papp on välja pigistatud. Omad surnud korjab ta alati lahinguväljalt kokku, võõrad aga jätab raisakullidele nokkida.

Aga homme tuleb riigikohtust Villu Reiljani otsus (vt ka EPL). Te mõelge vaid, mida õigeksmõistev otsus vanale vankrile tähendaks. Villu hüppaks – hops! - jälle ree peale, tõmbaks ohjad pingule, noortel lurjustel löödaks sõrmed sahtli vahele ja kord pandaks jälle majja. Märtrioreoolist ma parem ei räägigi. Kõik jääksid viimaks uskuma, et struktuurides ongi kallutatud jõud, Villut kantaks kätel ning Luua poistekoor korraldaks heategevuskontserdi, et vanameister saaks enne uut lennukat starti spaas kohtuvintsutustes räsida saanud närve kosutada.

Monday, May 24, 2010

Purukesi parteide söögilaualt

Kui allikad muutuvad aktiivseks ja pakuvad ise „informatsiooni“, siis on ajakirjanikul viimane aeg endalt küsida: miks mulle seda räägitakse? Kahjuks ei esitatata seda küsimust just ülearu sageli.

Pigem tuntakse hoopis uhkust: näe, ma olen nii kõva ajakirjanik, et poliitikud tulevad ise minuga rääkima. Tahavad juttu ajada, järelikult olen ma ikka tõesti arvamusliider. Pruugib vaid kirjutaja eneseusaldust pisut tagant utsitada, tema enesehinnangut tõsta – selleks on olemas väga lihtsad, aga üsna töökindlad võtted –, ning järgmisel päeval võib poliitilist klatši juba avalikust inforuumist lugeda.

Klatši äratrükkimine ei ole veel kõige hullem. Kordades halvem on, kui ajakirjanikku kasutakse poliitilisele vastasleerile sõnumite saatmiseks. Räägitakse midagi, mida soovitakse inforuumi ringlema panna – nt vastase eksitamiseks. Ajakirjanikule tundub jutt usutav ja ta esitab seda oma arvamuse pähe.

Pole just suur saladus, et ka suur osa nn uurivast ajakirjandusest sünnib lekitamise teel. Lekitavad poliitilised vastased, aga igas erakonnas leidub neid, kes latravad laiali ka oma erakonna asju ja selle liikmete saladusi. Motiivid on muidugi erinevad, aga tulemus sarnane: suur osa ajakirjandusele teadaolevast on selline „info“, mille levimine on kellelegi (või mingile huvigrupile) kasulik.

Ninasarvik rahvaliitlasi luuramas

Sellal kui Villu ja Arnold näitasid, kuidas Rahvaliidus asjad käima peavad, ning ajutisest juhtimiskogemusest läikima löönud noored pidid saba jalgede vahele tõmbama, passis ninasarvik rõdul. Ta teadis, et siit saab Edgar priske noosi. (PM)

Villu andis selgelt märku, et teda on vara maha kanda. Rüütlid on seda juba varem teinud: nende usk partei reanimeerimise võimalusse on lausa uskumatult suur. Kas laiba elustamine õnnestub, on küll rohkem kui kahtlane, aga vana kaardiväe soov seda teha on muidugi liigutav.

Saturday, May 22, 2010

Läbini mäda kohtusüsteem

Järjekordne kohtunik võeti kinni ja pistetakse ilmselt pokri. Ja mõned veel imestavad, miks estoonlased ja lai avalikkus Kuslapi juhtumi pärast tagajalgadele on aetud. Suur toetus Kuslapile ei näita muud, kui et kohtusüsteemi peetakse ebausaldusväärseks.

Ja tõestage, et see pole tõsi! Äsja kinni peetud Võru kohtumaja juht Vambola Olli võib altkäemaksu võtmise eest kümneks aastaks vangi minna. Sarnase süüdistuse saanud Komtšatnikov ja Sakkart istuvad juba kinni.

Varjatud kuritegudest suudetakse avastada ja tõestada umbes 10 protsenti. Eestis on umbes 200 kohtunikku, järelikult on neist lurjused vähemasti 30 (PM). Tore küll.

Kuslap on tõeline märulimees

Süüdistusaktis on kirjas: Kuslap haaras ühel nolgil kõrist kinni ja viskas ta tugitooli, haaras teisel kõrist, kägistas ja paiskas põrandale. Siis pani ühele sussiga vastu vahtimist ja tõukas teist. Viimaks lõi ühel uksega sõrme küljest ära.

Peagi 73-aastaseks saava mehe kohta päris võimas! Aga ega Kuslap polegi mingi vedel vend: ta liigub palju ja sööb tervislikult. Mäletate, kuidas oma rasvasse uppuma kippuv Leinatamm Kuslapilt küsis, kuidas ta nii heas vormis on, ja Kuslap vastas: „Söö vähem!“ (Publik)

Sööge teiegi vähem ja jalutage, siis jaksate ikka pätile tappa anda. Seda ka elu kaheksandas kümnes.

Friday, May 21, 2010

Rasvaliitlane annab molli

Pidin ennast pikali naerma, kui lugesin, et rasvaliitlased on üksteisele avalikkuse eest lõuga andma hakanud. See on tase!

Veelgi naljakam oli aga Jossif Eidelkindi seletus: „Läksin spontaanselt selle peale, et seal olid ajakirjanikud kohal, et mitte kusagil nurga taga talle (Tarvo Sarmetile – M. T.) vastu molu anda, vaid ikka ajakirjanike ees.“ (EPL) Ei mingit afektiseisundit, vaid vastu molu täie teadvuse juures ja võimalikult suure publiku juuresolekul! Ma soovitaks küll Sarmetil hambad kurgust välja sülitada, kokku lugeda ja kohtusse minna, võit oleks kindel.

Jah, vaat, praegu on nali, ihahaa ja ahahaa, aga oleks vastupidi olnud – oleks Sarmet Eidelkindile tappa andnud –, siis oleks holokaust.

Ilves mätsib kinni, aga mida?

Ilvese tütre ähvardamisjuhtumi avalikukstegemine eilses meedias oli sundkäik. Kadriorule ja Kantseleile oli ilmselt teatavaks saanud, et Saarte Hääles on lugu tulemas ja keissi avalikkuse eest varjule jätta ei ole enam võimalik.

Et seda oleks meelsasti tehtud, seda näitasid Ilvese ja prokuratuuri kidakeelsed kommentaarid. Ilveste soov oma eraelu kaitsta on inimlikult arusaadav, aga praegusel juhul on avalikkuse huvi niivõrd ülekaalukas ja põhjendatud, et kogu lugu lausa karjub selgituste järele.

Nõuti miljoneid, aga millega ähvardati? Et väljapressimine sai toimuda ainult interneti vahendusel, oli selge kohe. Selleks, et välja pressida, peab olema mingisugust kompromiteerivat materjali, mille avalikukstegemisega ähvardada. Selline materjal saab käesoleval juhul olla a) isiklik (fotod, videod); b) riiki puudutav, riigisaladusse puutuv. Esimeselt soovib prokuratuur mõtted kõrvale juhtida (PM). Küsimused jäävad.

Kinnitus, et presidendi tütre elu reaalses ohus ei olnud, toob meelde aga Ines Karu juhtumi. Mäletate, mingid lapseohtu naiivik-nolgid tahtsid kasiinokuninga tütre ära röövida (üks röövel käis „Tõehetkes“ raha jahtimas, aga jäi ilma), pärast esitles prokuratuur nende tabamist kui sajandi ägedamat töövõitu.

Juba on tekkinud kahtlus, et läbiotsimist ei toimetatud reeglite kohaselt ning et politseiameti töötajad käitusid üleolevalt. Ilvesed ei taha rääkida, aga küll läbiotsitud räägivad. Muide, kahtlustava elukaaslane on endise uurija ja kriminaalkohtuniku poeg.

Thursday, May 20, 2010

Vereimejad kaotasid mõõdutunde

Oh, nägin seda pealkirja PM-is ja kohe klikkisin! Lootsin, et juttu on ikka vähemasti Toompea limukatest, kui laenata klassikaks saanud väljend ÕL-i repertuaarist. Või et Ansip ja Ligi on otsustanud pensione enam mitte maksta või et Savisaar on kehtestanud rannamaksu.

Juttu oli minu suurest pettumuseks ikkagi putukatest. Õnnitlen siiski PM-i hea pealkirja puhul, niisukest ei näe tolles lehes just iga päev. Kui nad nüüd veel juhtkirju ka õpiksid kirjutama. Praegu on mõtet lugeda ainult ÕL-i ja Äripäeva omi.

Penskar närigu muru

Praeguse megatöötuse taustal on pensionäride elu veel päris tore, sest neilt ei saa enam midagi ära võtta. Pension pole teab kui suur, aga vähemasti pole ohtu sellest ilma jääda. Nii võib see, jah, paista.

Tänane ÄP näitab aga, et tegelikult on küll oht. Riigi pensionivarudega on enam-vähem juba kööga, sotsmaks ei laeku (no kus ta saab laekuda, kui maksumaksjaid on na väheks jäänud) ja varsti pole enam vanainimestele miskit maksta. Ansipi ja Ligi seletused, et muret tunda pole tarvis, mind ei veena. Nemad ainult sellises kriisis elada tahavadki, jajaa, oleme kuulnud. Seilasime, teame. Oleks ma penskar, võtaks kaika ja läheks Toompeale lärmama.

Ah, ma ütlen küll, pange Hardo Pajula rahandusministriks! Mees jagab matsu ja peale selle on tal sarmi. Isegi SEB sai sellest aru: andis küll mehele kinga, aga siis võttis jälle tagasi. Ja hoolimata oma korratutest eluviisidest (vt EPL) - need eluviisid on Pajulal kohe nii korratud, et ei saa isegi korterit osta, peab üürima - on ta üks väheseid, kelle juttu maksab kuulata. Ammu juba rääkis, et selline pensionisüsteem saab omadega ainult põhja minna. Aga kesse siis kuulab!

Wednesday, May 19, 2010

Eestlane – loll, laisk ja lohakas?

Tänane ÄP kirjutab põletaval teemal: tööpuudus on tohutu, aga korralikku tööjõudu on tööandjal leida väga raske, mõningatel elualadel lausa võimatu.

Kui ikka sell jokkis peaga tööintervjuule tuleb, millest see räägib? Kui ilma igasuguse hariduseta tüüp küsib 25 000 kätte ja silm ka ei pilgu? Tõsiasi kipub olema, et ennast sajandite vältel kõvaks töörügajaks pidanud eestlane ei oska ega tahagi tihtilugu tööd teha. Meie tööviljakus on Euroopa madalamaid, aga rikkaks tahab igaüks kohe saada.

Muide, millal me pidimegi rikkaks saama? Õige, ammu oleks juba pidanud! Siis peaks vist tööle hakkama? Ent meenutagem: isegi Tammsaare ei lubanud töö ja vaeva vastu mitte palju pappi ja kohe, vaid hoopis – armastust. Ja niipalju, kui ma asjast aru saan, ei mõelnud tema hoopiski mitte mehe või naise armastust ega seksi, nagu arvab Krista Lensin, vaid hoopis – armastust töö, maa ja iseenda suhtes.

Roheliste ja rahvaliitlaste suitsiid

Peale Rahvaliidu on Eesti poliitiliselt areenilt kadumas veel üks erakond – rohelised, kes lõbustavad laia avalikkust parasjagu sellega, et viskavad üksteist parteist välja. Nagu oleks üksteisega kohtuskäimisest ja muud sorti naha üle kõrvade tõmbamisest vähe.

Kurb küll, aga kasu lõikavad sellest farsist eelkõige suurparteid, st Kesk ja Reform. Sest ega need parteilased, kes kuskilt välja visatakse või välja süüakse või erakonna surma tõttu üle jäävad, ilma parteita elada oska. Luusivad aga järgmisele erakonnale ligi, soovitavalt suurele, sest see võib ometi liikmeksastumise eest ka midagi vastu anda.

Mul ei ole kahju ei rohelistest ega Rahvaliidust, küll aga sellest, et poliitiline maastik muutub igavamaks. Nõnda pole kaheparteisüsteem enam kaugel, nii et võta aga üks ja viska teist, ja siis jälle vastupidi.

Tuesday, May 18, 2010

Eesti imeb ennast Saksamaa külge

Vualaa, ometi räägitakse eurost lahtise tekstiga: te unistage ainult, et Kreekast midagi tagasi saate! Kreekale „laenuna“ antavat raha näevad nii Eesti kui ka vanad eurotsooni riigid täpselt sama palju kui oma kõrvu (ÄP).

Mille pärast ometi siis ronida uppuvale laevale ehk abielluda surnud pruudiga, nagu kirjutas ÕL? Aga selle pärast, et kui euro oma täiesti p.se läheb ja moodustatakse uus rahaliit, saab selle tuumikuks mõistagi Saksamaa. Ja kui meie oleme sinna Kreeka musta auku raha loopinud nagu teised, siis võtab Saksamaa meid ka sellesse uude rahaliitu, mis tuleb pärast eurotsooni hukku.

Äkki peaks kohe Saksamaale sõja kuulutama ja alla andma. Siis ei pea seda Nord Streami kah enam niimoodi kartma.

Toomepuu, seks ja sõda

Mul läks kohe silm särama mister Toomepuu loo peale, kust saame teada, et Korea sõjas avasid USA liitlased sõjatsoonis oma sõdurite jaoks puhtad ja meeldivad lõbumajad, aga puritaanlikud ameeriklased oma meestele midagi säärast ei lubanud (Delfi).

Ja mis oli tulemus? Kas nende sugutung sublimeerus, nagu on väitnud Kati Murutar? Ei, sugugi mitte. Ka ei olevat nad paremini sõdinud, küll aga olnuvat neil hulgaliselt suguhaigusi. Oi, mulle meeldib, kui asjast kirjutavad need, kes asja tunnevad. Vapper sõdalane Toomepuu teab sõjapidamisest rohkem kui keegi teine.

Peagi peab šarmantne mister Toomepuu 80. sünnipäeva. Toomepuud on tema juubeliks (see on 27. juunil) küll ära õitsenud, aga meenutades tema kunagist poliitilist tegevust Eestis ja vaadates kaunist ilma me ümber (milles peale peale armastuse leidub veel kaeraputru, ajalehti, heeringaid ja palju muud, isegi vihkamist, nagu loos kirjas) laulgem koos: „Maikuu, suur Toomepuu, uhke ja õisi täis...“

Monday, May 17, 2010

Tee nagu Gräzin: ära maksa!

Riigikogulane Igor Gräzin otsustas, et kuna parkimine Edgar Savisaare juhitavas Tallinnas on täielik jamps, siis tema parkimistrahve ei maksa. Jumala õige! No mida on Savisaar teinud, et normaalselt parkida saaks? Mitte midagi! (ÄP)

Ma ka enam ei maksa. Ühtlasi ei maksa ma enam maamaksu – mida on Savisaar head teinud, et ta peaks mu käest seda raha saama, ah? Keeldun ka paadimaksust, peidan oma kuunari ämma juurde maale, sealt mupo seda juba üles ei leia. Kaupmehed, teie sülitage müügimaksule! Las Savikas võtab raha, kust ise tahab.

Aga ühtlasi kutsun kõik üles mitte maksma ka sotsiaalmaksu ja tulumaksu, käibemaksust rääkimata. Neid Gräzin vist veel maksab, aga ma ei näe küll ühtegi põhjust maksta. Aitab jamast, eks. Loomulikult ei maksa ma enam alimente ja ka mitte neid trahve, mida riik küsib. Kõik, lõpp, aitab küll.

Pärast eurot tuleb veeuputus

Hea on mõistlikku juttu lugeda. Rainer Kattel tõendab EPL-is, et euro tulek ainult võimendab Eesti majandusprobleeme ning poliitikutel puudub ettekujutus, mida pärast euro kättesaamist teha, ning ühtlasi arusaam, et euro vajab majanduse ümberstruktureerimist.

Kui Eestist saab uus Kreeka, pole see eurole teab kui suur koormus – võrreldes Kreeka või ka plahvatusohtlike Hispaania ja Portugaliga oleme meie nii pisikesed, et sakslased jõuavad meid kinni maksta küll. Küllap meid selle pärast üldse eurotsooni vastu võetaksegi. Et oleme pisikesed. Ent uppuva euro jaoks hetkel natuke ka edulugu.

Saturday, May 15, 2010

Lotila on Savisaare mees

Päris pikalt ennast Õhtulehes ilmunud lugude kommentaare lugedes rahuldanud Sami Lotila on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt Savisaare mees, kes täidab poliitilist tellimust. Teine võimalus on, et tellimus tuleb idapiiri tagant nagu Bäckmanil, aga ega seal suurt vahet ei olegi, kas tellib Keskerakond või Ühtne Venemaa – ikkagi vanad sõbrad ja vennasparteid ju.

ÕL on täna paberis avaldanud kokkuvõtte Lotila online-intervjuust, aga enne kui oma kodusele lehele andis Lotila intervjuu hoopis – üllatus, üllatus? - Pealinnale. Mis esitab loomulikult Savisaare väljaandele (muide, kohati on leht vaatamata kõigele päris kobe, Maarja-Liis Arujärv on siiski õppinud ajakirjanik) kohaseid küsimusi ja saab oodatult riigikriitilisi vastuseid.

Aga kui lehitsete läbi Lotila teosed ÕL-is ja suudate üle vaadata loost loosse korduvast aisakella- ja aluspüksiretoorikast, näete, et Lotila suundub alati riigi, st Ansipi valitsuse, aga mitte kunagi linna, st Savisaare vastu. Põhimõte „Mida halvem, seda parem“ kehtib ühteviisi nii Lotila kui ka Savisaare jaoks.

Poliitilisele tellimusele võiks viidata ka Lotila lugude järjekindel promomine Innokese ja Irjakese poliitblogis, kus Savikat ja Lotilat võimendatakse ühes võtmes ja sarnase püüdlikkusega.

Kadastik ja Rõtov teenivad rohkem kui Liive

Postimees on päris närvi läinud Delfis avaldatud Peeter Raidla loo peale, mis avalikustab Kadastiku ja Rõtovi aastasissetuleku suurusjärgud, näidates, et isegi paljukirutud Sandor Liive teenib neist vähem.

Sellal kui Äripäev refereerib Delfi uudist ja laseb Rõtovil juurde öelda, et tema palganumber on üle pakutud, saadab Kadastik PM-i vastavasse uudisesse kommima oma satraabi Meelis Luha, kes nimetab Raidlat järjekindlalt delfiautoriks. Vastase alavääristamine on ilmne ebakindluse tunnus. Raidla jagab matsu ja arvutada oskab ta kindlasti. Nii et Kadastikul ei maksa häbeneda, ega ajakirjandus pole heategevus ning hästi teenida pole häbiasi.

Friday, May 14, 2010

Kliinik ilusa ilma tõttu suletud

"Haiguste ravi" kliinik on täna ilusa ilma tõttu suletud. Akuutse häda korral pöörduge palun keskhaiglasse valvearsti poole. Lugupidamisega doktor Mahvalda Tagajalg.

Thursday, May 13, 2010

Luuremängud Kadriorus

Seda Sildami ja KGB asja on räägitud nii kaua, kui ma ennast üldse mäletan, aga kirjutada pole sellest kunagi kuskil tohtinud, sest katsu sa tõestada. Nüüd on Ekspress otsa lahti teinud ja nalja hakkab saama.

Sama visalt kui levisid jutud Sildami kohta, on kahtlustatud Ilvese töötamist USA luure kasuks. Aastal 2004 küsis ÕL Ilvese käest lahtise tekstiga, kas see on tõsi – ning Ilves vastas küsimusele küsimusega, st jättis vastamata.

Sildami keissi avalikkuse ette tirimise valguses võiksime aga uuesti pärida Ilvese vastse Moskvas-käigu järele. Oli see ikka vabatahtlik või polnud ehk lihtsalt teist võimalust?

Wednesday, May 12, 2010

Ligil saba sorgus

Jürgen Ligi vantsis kuulekalt AK-st otse Foorumisse, aga millegipärast on mehel meel must. Näeb teine välja nagu psühhopaadialune (selle sõna leidsin ma ühest feissbuki grupist). Ei mingit rõõmu selle üle, et seekord veel pääseb ta lobotoomiast, mida oleksin rakendanud tänase negatiivse eurootsuse korral.

See saab tähendada ainult üht: hinnad tõusevad rängalt ning iga viimane kui loll saab lõpuks aru, kui väikesed on Eesti palgad.

Meeliülendav lugu sõdur-kangelastest

Tänases PM-is on lugeda järjekordne reeglitekohane lugu meie võitlejatest Afganistanis – üdini positiivne, läbini ilus ja hea. Retoorika, mis seal salata, meenutab endisaegset punaste oma. Nemad tulid ju meid ka vabastama, võtsid lapsi sülle ja andsid kommi.

Õnne Pärl on oma blogis tabavalt märkinud, et nimelt ülepingutatud positiivsuse tõttu ei mõju eesti sõduri kuvand usutavalt. Sõdurid ise näivad aga arvavat, et kui nemad on sinna riigikogu otsusega saadetud, siis peab neile automaatselt kuuluma rahva armastus.

Tuesday, May 11, 2010

Õppige, kuidas intervjuud teha

Tõeline ajakirjanduslik pärl video kujul on üleval ÕL-is: Ansipit „intervjueerib“ kapten Viljar Kurg. Kapten küsib, mida peab, ja Ansip vastab, mida meil kõigil oleks tarvilik arvata sõdimisest Afganistanis.

Video valmistajaks on valitsuse kommunikatsioonibüroo. Aga milleks neid ajakirjanikke siis üldse Afganistani vedada, kui nad isegi Ansipit küsitlema ei kõlba, ikka tuleb kõik „ise“ ära teha? Õige, see on mõttetu raharaiskamine.

Kuidas õigeid lugusid kirjutada, õppige eilsest paber-Postimehest (ja lugege siit). Kõhutunne ütleb, et midagi õpetlikku on tulemas ka ETV-s.

Laaril juuksed maha, Ligil pea maha

Laar lubab, et kui eurot ei tule, ajab ta endal habeme maha. Vähe, Mart, vähe! Vana nali! Vähemalt juuksed. Või kõrvad. Aga mille ajab maha Jürgen Ligi, kui eurot ei tule?

Sest juba Ligi sööb oma sõnu. Alles see oli, kui rahandusministeerium kinnitas, et meie kreeklaste lollusi kinni maksma ei hakka. Tänaseks tunnistab Ligi, et hakkame, otse loomulikult hakkame (ÄP, Delfi). Kuivõrd Ligi on rahandusminister, siis temal tuleb europlaani luhtudes vähemasti pea maha võtta.

Ilves käis venelaste juures venelaste lennukiga

Toomas Hendrik Ilvese lennutas Moskvasse segase taustaga firma, mida kontrollib ÕL-i andmetel Andrei Žukov, üks kahtlasema taustaga ärimehi siinmail. Aastani 2006 juhtis Žukov Äripanka, kuni finantsinspektsioon ta tagandas.

Nüüd on Žukov panka tagasi imbunud, aga pank ise on saladuslikumaid Eesti pangamaastikul. Mitte keegi ei tea täpselt, kes on selle omanikud, sest vene ärimeestest omanikud peidavad ennast pisifirmade taha. (ÄP) Ilvese Moskvasse sõidutanud firma Panaviatic kohta on teada veelgi vähem. Lennuk on aga nii luksuslik, et seda kutsutakse vipiklassiga raketiks.

Kui Ilves käis Moskvas hämara taustaga vene ärimeeste lennukiga, kelle asja ta siis seal ajas?

Monday, May 10, 2010

Ansip tutvus Afganistani kemmergukultuuriga

Afganistanis viibib praegu grupp eesti ajakirjanikke, kelle töö õõvastavamaid vilju võib näha tänases paber-Postimehes: positiivsusest nõretav edulugu ajab südame pahaks isegi paljunäinud meedikul.

Koos kaitseväe peastaabi tegelaste ja Ansipiga klaasi taga mõnusalt aega veetnud ajakirjanik kirjeldab püüdlikult kõike, mis on Afganistanis hästi: Kabulis leidub rohelisi puid, ilm on soe ning lennujaamast lähtuv tee on parem kui Tallinnas.

Ansip pärib meie meestelt sõbralikult elu-olu kohta ja jõuab siis nii mõnusalt rahvameheliku küsimuseni: „Aga kuidas siin üldse kemmergukultuur muidu on?“ Järgneb meeliülendav arutelu, kas kuivkäimlate rajamine selles piirkonnas nakkusohtu pigem vähendaks või suurendaks. Igaüks suudab Afganistani arenguga kaasa mõelda ning pimegi mõistab, kui õige asja eest meie sõdurid seal väljas on.

Kui see on ajakirjandus, siis olen mina Ameerika president.

Semper ja Ojasoo tinistasid Aaviksoo ära

Paistab, et pean oma lemmikministri Jaak Aaviksoo ka ravile kutsuma (lemmik on ta selle pärast, et on valitsuses kõige pikem, mul on nõrkus pikkade meeste suhtes). Ta ei saa aru, kuidas saab Semperil ja Ojasool, keda tegelikult ju olemas ei ole, olla võim!

„Teil on võim,“ kirjutab Aaviksoo oma blogis. „Tõsiasi, et teid ei ole formaalselt olemas, ei ole seejuures oluline, pigem vastupidi. Võimu kandja peab aga vastutama.“ Hullem veel, Aaviksoo ei saa aru, kas need on nüüd tema enese mõtted või näeb sääraseid imelikke käike tema ajus ette stsenaarium. Ta tunneb, et teda programmeeritakse. Talle sisendatakse, et ta peab võtma võimu! Ent kuidas võtta võimu, kui oled võimul?

Lugesin mitu korda, et äkki Aaviksoo teeb nalja (mitte et seda enne kunagi juhtunud oleks), aga ei, ei tee. Minister on pandud skisofreenilisse olukorda ja selle eest peab tõepoolest keegi vastutama. Mina omalt poolt võin pakkuda ainult ravi, aga vastutada võiks siiski keegi teine.

Liputajad ja Ühtne Eesti

Semper, Ojasoo ja teised muutusid pärast suurejoonelist etendust jälle inimesteks tagasi, aga poliitik jääb kahjuks ikka poliitikuks. Kurb, kuid tõsi. Aga tänu suurkogule saime siiski mõne arvamusliidriga paremini tuttavaks.

Ivo Rull ei ole üllatus – eks räägitud ju lahtise tekstiga sellest, mida tema on poliitikutele õpetanud. Muidugi on vastik tunne, peabki olema. Priimägi ei suutnud ka õõva varjata – tore. Paras. (ÕL, Delfi)

Kes mind aga jahmatada suutis, oli Mihkel Mutt. Reedeses PM-i paberlehes pani Mutt Ühtse Eesti ühte patta Sami Lotila ja teiste käsikiimlejatega, kelle ainus eesmärk on saada tähelepanu. Tekst oli küll kirjutatud enne etendust, aga kuigivõrd see asja ei muuda, sest Ühtse Eesti kodulehel oli suur osa olemuslikku materjali üleval juba ammu.

Peeter Kaldre välja pakutud Ühtse Eesti suvetuur on suurepärane idee. Ja tõesti, ETV – no mille pagana pärast te otseülekannet ei teinud? Miks, jumal, miks?

Friday, May 7, 2010

Eestlase häda on lamba iseloom

Mulle on kreeklased juba meeldima hakanud: nad oskavad vähemasti ennast väljendada. Ja mõelda vaid, missugune põnev poliitiliste jõudude gamma neil on: kommunistid, muud vasakradikaalid, anarhistid. Mitte nagu meil, kus kesikutel ja oravatel mingit vahet ei ole, ja pisemad niikuinii pumba juurde ei pääse. Igav!

Või võtame Ukraina: nende poliitikud teadsid juba ette, et munad ja tomatid lendama hakkavad, ning võtsid vihmavarjud kaasa. Kui jutust aru ei saa, antakse vastasele küünarnukiga ribidesse, piki pead ja vastu molu. Röögitakse, kui vaikset häält ei kuulda, ja rikutakse ülikonnad.

Meil seisavad vahel ainult põllumehed või penskarid Toompeal, vahivad kurjade nägudega, aga midagi ei juhtu. Viimasel ajal ei viitsi keegi enam ise minnagi, kesikud peavad nööri otsas kohale vedama. Ka meil oleks põhjust pankurid teibasse ajada, poliitikute suunas mädamune lendu lasta, selle asemel oodatakse aga hinge kinni pidades, kas meile euro antakse või mitte.

Ei mingit emotsiooni! Ei mingit karismat! Kõik lootused on Ühtse Eesti peal. Kui see ka ühiskonnal kaant pealt ei löö, siis süüdistage iseennast.

Pullerits põgenes ravilt

Ööl vastu tänast põgenes tippajakirjanik Priit Pullerits „Haiguste ravi“ kliinikust, kuhu doktor Mahvalda Tagajalg oli ta ravile kutsunud. Pullerits pani lõikama juba enne diagnoosi panekut ja ravi alustamist.

Ühtegi sõna ei öelnud, lihtsalt jooksis minema! Kihutasin talle järele oma suurimal kiirusel, aga Pulleritsu treenitud koibade tempo vastu ma ei saanud. Vajan nüüd kiirelt abilisi, kes aitaksid Pulleritsu kinni püüda ja ravile tagasi tuua. Kontakteeruge kiirelt mahvalda.tagajalg@gmail.com, et võiksime jõud ühendada.

Ühtlasi ootan teateid tähelepanelikelt linnakodanikelt, kes on Pulleritsu ringi jooksmas märganud. Kes teda näo järgi ära ei tunne, võiks pöörata tähelepanu ilanirele suunurgas.

Thursday, May 6, 2010

Lasteaiasõja võitis Savisaar

Savisaar saatis täna iseenda ja teemakohase abilinnapea asemel Pevkuriga kohtuma ajalehe Pealinn peatoimetaja Maarja-Liis Arujärve ja haridusameti poliitsolgutise Pajula. Mis tähendab, et ta ei pea Pevkuri määrusi mitte millekski ja Pevkurit ennast mitte kellekski.

Keskerakondliku linnavalitsuse ja tema propagandamasina Pealinna ülesanded põimuvad aga seni nägemata moel. Ei mäleta, et „ajakirjandusväljaande“ peatoimetajad oleks seni poliitilisi läbirääkimisi pidanud.

Nii, Parts, kus mu aktsiad on?

Parts lubas, et kõik Eesti Energia töötaja saavad tasuta aktsiaid, aga nüüd ütleb Ansip, et Eesti Energia ei lähegi börsile. Mina kandideerisin just Eesti Energiasse tööle ja Liive lubas mind võtta ka, aga kui aktsiaid ei anta, siis pole mul sinna ju asja. Elektrist ei saa ma midagi aru, aga Liive eest ma seda muidugi varjasin.

Nõuan koos tänase Äripäevaga, et minu aktsiate asi kohemaid selgeks tehtaks. Maa väriseb ja veri kisendab: nüüd tulgu kas ei või jaa!

Kutsusin Pulleritsu ravile

Feissbukis on Pullerits ammugi perverdiks tunnistatud ja tema peale tahetakse kaevata soolise võrdõiguslikkuse volinikule – sugudevahelise vaenu õhutamise pärast. Mina ikka mõtlesin seni Pulleritsu juurde trenni minna, aga no nüüd ma küll enam ei tea.

Oma viimases blogipostituses tõestab Pullerits, et mehed teeb sport igati isasemaks ja ägedamaks, aga sportivad naised ei kõlba kassi hänna allagi. Ta kirjutab: „Higine ja lõõtsutav, äraaetud naine, juuksed sorakil ja ila tilkumas, ei ole midagi silma rõõmustavat.“ Võeh, no kas ei aja marru, ah? Higine, lõõtsutav, äraaetud? Ila tilkumas? Tuletaevasappi, mul ei tilgu mitte iialgi mitte mingit ila!

Aga Pulleritsul järelikult tilgub, ja selle pärast ma ta ravile kutsusingi. Ila tilkumine võib viidata marutõvele, see on väga ohtlik haigus. Teine ja veelgi tõsisem eesmärk on uurida, mis tal ikka on nende meeste ja naistega. Üldiselt ei unusta intelligentsed inimesed ennast nii pikalt ühte teemasse, pealegi veel nii sisutusse. Sest mis seal keerulist on: mees on mees ja naine on naine, aru ei saa või?

Kardan, et pean Pulleritsu pikemaks ajaks jälgimisele jätma, selliseid patsiente ei ole mul varem olnud.

Wednesday, May 5, 2010

Evelin ootab titat

Elu 24 on asunud ainuõigele teele: anda Evelin Ilvese võimaliku raseduse üle otsustamine lugejate kätte. Aitab küll sellest, et toimetustes Evelini kõhukest juba pikki aastaid kiivalt silmas peetakse, aga titte ei tule ega tule. Nüüd on asi viimaks nii, nagu lai üldsus soovib: Evelin on rase. Kommentaatorid otsustasid nii, ja asi mutt.

Ei tee üks hull Reiljan ülikoolile midagi

Minister Jaak Aaviksoo mure selle pärast, missugust mõju avaldab Janno Reiljani eurokriitiline seisukoht alma materi mainele, on täiesti asjatu. Üks hull professor peab ühel korralikul ülikoolil ikka olema – kas või Aaviksoo enda sugustele kainetele kuivikutele tasakaaluks.

Viisaka inimesena jätab Aaviksoo meelde tuletamata, missugused on need „jõulised poliitseisukohad“, mis on Villu Reiljani venna Janno meedias kuulsaks teinud. Ebaviisaka inimese ja pühendunud meedikuna värskendan lahkelt teie mälu.

2006. aastal avaldas Reiljan lootust, et rahvas pühib valimistel „kõntsa“ riigikogu saalist välja. Hiljem ei kahetsenud ta oma sõnu sugugi, vaid täpsustas: „Eesti poliitikas on veel liiga palju inimväärikust eiravat, õiglust ignoreerivat, kitsast grupihuvi mahitavat ja muud põlastusväärset. Iseenesest ei kao see poliitiline kõnts kuhugi. See tuleb päevavalgele tuua ja ühiste jõududega ära koristada.“ (ÄP) Rahvaliidu andmetel on see siiamaani tegemata.

Klassikaks saanud sõnad „Isamaaline siga, värdjas ja lurjus!“ karjus Reiljan näkku isamaaliitlasele Helir-Valdor Seederile samuti 2006. aastal pärast „Foorumi“ saadet. Kalle Jürgensonile määratud „Idioot!“ ja Toivo Jürgensonile suunatud „lamba mängimine“ pärinevad aastast 1999.

Kräpi-Kruudal suu matsub

Eilse päeva jooksul matsutas Kruuda komme kõigis meediakanalites ning nii ei olnudki üllatav näha teda õhtul hambaid imemas AK eetris. Ilmselt arvab Kruuda, et matsutamine ja lätsutamine näitavad rahulolu, ja nimelt seda ju Kalevi müügi puhul demonstreerida vaja oleks.

Aga Astrid Kannel kaebas, et kommid on rasvamaitsega, ja minu meelest on tal õigus. Olid jah varem paremad – siis, kui need õnnetud Evelini rasvad ei olnud üldse veel leiutatud ja ka kohukesi tehti veel kohupiimast, mitte taimerasvast. Huvitav oleks teada, kas Orkla K-kohukesi ka tootma hakkab.

Iseenest pole tehing aga ju veel toimunudki, sest kommivabriku aktsiad on aresti all. Kindlust, et ei lähe nagu Alta Foodsiga, ju tegelikult pole. Ja vaat kui Orkla mehed veel teada saavad, et nad tegelikult kräppi kokku ostavad, mõtlevad äkki veel ümbergi.

Kuidas nigeerlased siidrist ilma jäid

Tänases Postimehes ilmus hirmnaljakas lugu sellest, kuidas kamp eestlasi üritas nigeerlastele siidrit müüa, aga saladuslikul kombel tühjenesid magusa joogi purgid juba enne Mustale Mandrile jõudmist. Nigeeria, vabandust, Tehnikaülikooli teadlased tõestasid, et purgid imes tühjaks merevesi.

See Marek Paiste, kellel neegritele lääne jookide tutvustamise idee tuli tuli (Saku õlletehas oli ainult tehingupartner, mitte idee algataja), on varem tegelenud akendele turvakilede paigaldamisega. Peale selle leidub Paistele viide trummipõristajate foorumis, kust selgub, et mees on osalenud „Kodusaates“. Veel on mehel kaelas üks väärteoasi aastast 2008, mille sisu aga igaühele vaatamiseks väljas ei ole. Rohkem Google temast midagi ei tea.

Kurioosne lugu Paistet ja tema kambamehi ei kõiguta, sest kui kõik „korralikult teha“, olevat see väga hea äri. Kindel see! Kust nad muidu ikka siidrit saaksid. Tuletagem vaid Paistele ja tema sõpradele meelde, et voodoo pärineb nimelt Lääne-Aafrikast ning Nigeeria on üks selle algupäraseid kodumaid. Nii et kui te takistate nigeerlasi siidrit enne raha maksmist ära joomast, siis võivad nad joogi kättesaamise nimel midagi ägedamatki ette võtta.

Tuesday, May 4, 2010

Euro on kriisis? Ainult sellist eurot me tahame

Reformi poliitikute avaldused euro teemal toovad meelde Ansipi kontrollimatud optimismipuhangud ajal, mis maailma rahandussüsteem oli juba kokku kukkunud, aga selle mõjud ei olnud veel Eestisse jõudnud. Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi, mäletate küll.

Nüüd teatab Ligi, et Kreeka pärast meie oma europüüdlusi ei hülga ja üleüldse, Kreekas on võimul keskerakondlased, sellepärast neil kõik nii halvasti ongi. Huvitav, kuidas siis küll majanduskriis Eestisse sai tulla, kui reformierakondlased võimul olid. Takkapihta kinnitab rahandusministeerium, et ega meie kreeklastele raha andma ei pea. Kamoon, lätlastele ju andsime. Ja isegi kui Kreeka oma papi enne kätte saab kui meie kohale jõuame, siis Portugalist ja Hispaaniast ikka pääsu pole.

Mõelge vaid, kui tore on kuumavereliste hispaanlastega madistada, kes abipaketi ja sellega koos käivate kärbete vastu vastu mässama hakkavad. Kui juba Kreeka õpetajad on võimelised telestuudiosse tungima, siis hispaanlased saadavad teletorni üle võtma pigem härjavõitlejad. Kui meil endal selleks ajaks enam raha anda ei ole, siis võiksime vähemasti saata märulipolitseinikud erutavaid kogemusi saama.

Monday, May 3, 2010

Poliitika ongi flirt fašismiga?

Tänase EPL-i soovitusel vaatasin läbi Ühtse Eesti valimiskoolid (kuidas Buratino endale kolme kätt tahab ning kuidas hambad sotsidele ja prillid Ansipile saadeti, olin varem näinud). Paneb mõtlema igatahes rohkem kui ärapeetud politoloogide ja suhtekorraldajatest arvamusliidrite kirjutised.

Usun, et inimeste mõtlemapanemine ongi üks Ühtse Eesti seni vähe eksplitseeritud jäänud eesmärke. Loota, et poliitikutel häbi hakkab, ju niikuinii ei ole. Uue erakonna sündi ma ka ei usu, kuigi see ei oleks vahest üldsegi paha.

Aga mõtlemahakkamine on inimesele üks hirmsamaid asju üleüldse. Pigem on ta nõus vanamoodi edasi elama, mis sest, et paha on ja vale tundub. Või siis surema, sest et mõtlemine on mahasuremisest tunduvalt raskem.

Sunday, May 2, 2010

Uudis kõntsaga segamini

Delfi põhiline häda ei seisne mitte kollasuses, vaid selles, et uudist esitatakse saastaga segamini: lugejate loodud sisu pakutakse samal levelil kui reporterite ja toimetajate toodetud sisu. Eemaletõukav on klikkide väljapeksmine küsimusega „Mis sina arvad“, sest see, mida lugeja arvab, ei huvita ometi keda kuraditki. Peaasi, et ta lihtsalt mõne aja lehel püsiks ning veel midagi klikiks.

Päeva kommid, nädala kommid, rahva hääled ja muu niisugune võivad ju põhimõtteliselt olla, kui parema tootmiseks raha pole, aga nad peaksid olema ajakirjanduslikust sisust otsustavalt lahutatud. Delfi näib aga arvavat, et ega lugeja niikuinii aru ei saa, mis on mis (kahjuks on see enamasti tõsi), ja serveerib igasugust jama uudisega segamini.

Teine, aga esimesega seotud häda on lootusetult ülekoormatud esikülg. Kõike püütakse seal ära kuvada, sest äkki lugeja muidu ei leia – selmet teha selge ja klaar jaotus, mis on mis ja kust seda saab. Nii jääb esiküljele vedelema ka mitu päeva vanu asju, mida online endale muidugi lubada ei või.

Nii et lugeda meeldib mulle Ekspressi siiski palju rohkem kui Delfit.

Saturday, May 1, 2010

„Ei loe Delfit“ pole meediakriitika

Eesti Ekspress on avaldanud kellegi Kadri Sundja teadaande, et ta ei loe enam Delfit. Noh, mis seal ikka, ainult et, sõbrad ekspeslased, sellise lookese nimetamine meediakriitikaks on küll ilmne ülepingutus.

Tõelist meediakriitikat paraku meil ei eksisteeri ning selle põhjuseid on asjalikult analüüsinud Daniel Vaarik, keda vist küll kõik väljaanded on püüdnud endale kirjutama saada, viimasel ajal edutut. Vaarik eelistab oma mõtteid jagada pigem blogis. Ilmselt muude hulgas ka sel põhjusel, et kui üks väljaanne meediakriitilise loo tellib, siis eeldab ta, et teda ennast ei arvustata – aga teistele, eelkõige otsesele konkurendile, antakse vastu päid ja jalgu. Sellisel tingimusel keeldub aga matsu jagav inimene üldiselt kaasa mängimast.

Ekspessile Delfi ei meeldi, see on ammu teada. Meenutagem vaid eelmisel aastal ilmunud ärapanemist pealkirja all „Lirtsu ja lärtsu“, kus vägagi prominentne meediategelane Delfi peatoimetajat vägagi isiklikult kottis. Ma ei arva küll, et kogu isiklikkuse peaks meediakriitikast välistama, aga sellisel tasemel ärapanemist – pealegi veel mitte oma nime all – saab küll vaevalt meediakriitikaks pidada.