Kui allikad muutuvad aktiivseks ja pakuvad ise „informatsiooni“, siis on ajakirjanikul viimane aeg endalt küsida: miks mulle seda räägitakse? Kahjuks ei esitatata seda küsimust just ülearu sageli.
Pigem tuntakse hoopis uhkust: näe, ma olen nii kõva ajakirjanik, et poliitikud tulevad ise minuga rääkima. Tahavad juttu ajada, järelikult olen ma ikka tõesti arvamusliider. Pruugib vaid kirjutaja eneseusaldust pisut tagant utsitada, tema enesehinnangut tõsta – selleks on olemas väga lihtsad, aga üsna töökindlad võtted –, ning järgmisel päeval võib poliitilist klatši juba avalikust inforuumist lugeda.
Klatši äratrükkimine ei ole veel kõige hullem. Kordades halvem on, kui ajakirjanikku kasutakse poliitilisele vastasleerile sõnumite saatmiseks. Räägitakse midagi, mida soovitakse inforuumi ringlema panna – nt vastase eksitamiseks. Ajakirjanikule tundub jutt usutav ja ta esitab seda oma arvamuse pähe.
Pole just suur saladus, et ka suur osa nn uurivast ajakirjandusest sünnib lekitamise teel. Lekitavad poliitilised vastased, aga igas erakonnas leidub neid, kes latravad laiali ka oma erakonna asju ja selle liikmete saladusi. Motiivid on muidugi erinevad, aga tulemus sarnane: suur osa ajakirjandusele teadaolevast on selline „info“, mille levimine on kellelegi (või mingile huvigrupile) kasulik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment