Ilvese tütre ähvardamisjuhtumi avalikukstegemine eilses meedias oli sundkäik. Kadriorule ja Kantseleile oli ilmselt teatavaks saanud, et Saarte Hääles on lugu tulemas ja keissi avalikkuse eest varjule jätta ei ole enam võimalik.
Et seda oleks meelsasti tehtud, seda näitasid Ilvese ja prokuratuuri kidakeelsed kommentaarid. Ilveste soov oma eraelu kaitsta on inimlikult arusaadav, aga praegusel juhul on avalikkuse huvi niivõrd ülekaalukas ja põhjendatud, et kogu lugu lausa karjub selgituste järele.
Nõuti miljoneid, aga millega ähvardati? Et väljapressimine sai toimuda ainult interneti vahendusel, oli selge kohe. Selleks, et välja pressida, peab olema mingisugust kompromiteerivat materjali, mille avalikukstegemisega ähvardada. Selline materjal saab käesoleval juhul olla a) isiklik (fotod, videod); b) riiki puudutav, riigisaladusse puutuv. Esimeselt soovib prokuratuur mõtted kõrvale juhtida (PM). Küsimused jäävad.
Kinnitus, et presidendi tütre elu reaalses ohus ei olnud, toob meelde aga Ines Karu juhtumi. Mäletate, mingid lapseohtu naiivik-nolgid tahtsid kasiinokuninga tütre ära röövida (üks röövel käis „Tõehetkes“ raha jahtimas, aga jäi ilma), pärast esitles prokuratuur nende tabamist kui sajandi ägedamat töövõitu.
Juba on tekkinud kahtlus, et läbiotsimist ei toimetatud reeglite kohaselt ning et politseiameti töötajad käitusid üleolevalt. Ilvesed ei taha rääkida, aga küll läbiotsitud räägivad. Muide, kahtlustava elukaaslane on endise uurija ja kriminaalkohtuniku poeg.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment