Mulle on kreeklased juba meeldima hakanud: nad oskavad vähemasti ennast väljendada. Ja mõelda vaid, missugune põnev poliitiliste jõudude gamma neil on: kommunistid, muud vasakradikaalid, anarhistid. Mitte nagu meil, kus kesikutel ja oravatel mingit vahet ei ole, ja pisemad niikuinii pumba juurde ei pääse. Igav!
Või võtame Ukraina: nende poliitikud teadsid juba ette, et munad ja tomatid lendama hakkavad, ning võtsid vihmavarjud kaasa. Kui jutust aru ei saa, antakse vastasele küünarnukiga ribidesse, piki pead ja vastu molu. Röögitakse, kui vaikset häält ei kuulda, ja rikutakse ülikonnad.
Meil seisavad vahel ainult põllumehed või penskarid Toompeal, vahivad kurjade nägudega, aga midagi ei juhtu. Viimasel ajal ei viitsi keegi enam ise minnagi, kesikud peavad nööri otsas kohale vedama. Ka meil oleks põhjust pankurid teibasse ajada, poliitikute suunas mädamune lendu lasta, selle asemel oodatakse aga hinge kinni pidades, kas meile euro antakse või mitte.
Ei mingit emotsiooni! Ei mingit karismat! Kõik lootused on Ühtse Eesti peal. Kui see ka ühiskonnal kaant pealt ei löö, siis süüdistage iseennast.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Kallis Mahvalda! Väga krapsakas teemapüstitus, kuid ühest sa ei paista aru saavat - märulipolitseinikud pole tegelikult robotid (nagu esmapilgul ekslikult arvata võib)vaid täiesti tavalised mehed -pojad, peigmehed, isad. Plastikturvised mida nad kannavad, ei kaitse neid põlvetruviste vahelt kehale voolava põleva bensiini eest.
ReplyDeletePeale selle, kullakallis Mahvalda -et tõeliselt mõista seda toredat emotsiooni, mida sa taga igatsed -tasub ise kasvõi kordki olla pooliku telliskivi ja pudeli märklaud.
Millal sa viimati ise üldse kaklesid, Mahvalda? Ma loodan, et vähemalt aprillirahutuste ajal olid sa meeleavaldajate esireas -kandmas kogu märuli valu ja raskust?