Afganistanis viibib praegu grupp eesti ajakirjanikke, kelle töö õõvastavamaid vilju võib näha tänases paber-Postimehes: positiivsusest nõretav edulugu ajab südame pahaks isegi paljunäinud meedikul.
Koos kaitseväe peastaabi tegelaste ja Ansipiga klaasi taga mõnusalt aega veetnud ajakirjanik kirjeldab püüdlikult kõike, mis on Afganistanis hästi: Kabulis leidub rohelisi puid, ilm on soe ning lennujaamast lähtuv tee on parem kui Tallinnas.
Ansip pärib meie meestelt sõbralikult elu-olu kohta ja jõuab siis nii mõnusalt rahvameheliku küsimuseni: „Aga kuidas siin üldse kemmergukultuur muidu on?“ Järgneb meeliülendav arutelu, kas kuivkäimlate rajamine selles piirkonnas nakkusohtu pigem vähendaks või suurendaks. Igaüks suudab Afganistani arenguga kaasa mõelda ning pimegi mõistab, kui õige asja eest meie sõdurid seal väljas on.
Kui see on ajakirjandus, siis olen mina Ameerika president.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment