Mitte et ta päriselt ka vana oleks (kuuskümmendki pole ju täis!), aga käib teine kogu aeg ringi, suu viltu: küll on kärss kärnas ja küll on maa külmand; aina ütleb inetult nii teiste kui ka oma erakonna liikmete kohta, kitub ja kriunub.
Pihl hakkas susima juba siis, kui sotsid veel valitsuses olid. Pihli siseministriajast on mäletada eelkõige seda, et Reiljan mõisteti süüdi ja Ansipi sõber Otsalt võeti rajalt maha, Ansip, vaeseke, pidi Juuda kombel sõbra maha salgama ja mälukaotust teesklema. Valitsuskriisi puhkedes kukkus Pihl innukalt kuulujutte levitama: niipea, kui umbusaldus sisse anti, olevat Ansip kihutanud Luuale Villuga läbi rääkima. Ja muidugi ei maksa unustada Pihli kaebust kapole Ansipi, Paeti ja Langi asjus – need mehed olevat uued Herman Simmid (loe ka siit).
Kui teda vaatamata tema enda ja poliittehnoloogide jõupingutustele sotse juhtima jääda ei lastud, kukkus jälle kohe võitjat halvustama: Mikseril olevat erakonnas kõik omad sõpsid, aga teda polevat keegi oma sõbraks tahtnud ja mõned polevat hakanud teregi ütlema. Väga mugav olevat sotsidel koos Mikseriga vegeteerida. Viimaseks mõnituseks soovitas ta oma Savisaare saapalakkuja kohta Marianne Mikkole.
Tegelikult ei tule pähe ühtegi meest või naist, kellel oleks poliitikas nii kehvasti läinud nagu Pihlil. Nüüd võiks ju natukeseks aja maha võtta. Rahamuret pole, kapo peadirektori eripension tiksub, ja palju siis üksikul mehel ikka kulub. Oma hirmsa Muki, kelle peatoiduseks on mobiiltelefonid, võttis Lavly ju ometi kaasa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment