Kui Juhan Aarel hakkas raha otsa saama, otsustas ta hakata asutuste ja firmade uksi kulutama: heips, mina siin! Kas tahate, ma teen teist filmi? Kuigi Eestimaal on kaamera üsna levinud mänguasi, läksid paljud Aare sõbralikku, mõnevõrra laialivalgunud molu nähes liimile: tore mees teine, kuidas ma ei ütlen.
Tellisidki tobud filmi. Põllumajandusministeerium tellis, Japsi kalatööstus tellis. Tallinna tehnikaülikool ja Pärnu taastusravikeskus Estonia tellisid ka (EPL). Enamik õngeläinutest nägi filmi täpselt sama palju kui oma kõrvu. Ministeerium, vaeseke, aga peab nüüd ekspertiisi tellima, sest ametnike endi pädevus ei luba öelda, et laekunud produkti näol on tegu saastaga, mis sentigi väärt ei ole.
Aga kaua sa kaameraga ikka ringi kondad, summad pole kah just suured. Otsustas Aare erakonna esimeheks saada. Villu oli just oma maksahaagid kätte saanud, Rasvaliit hinge vaakumas – noh, võttis selle, sest muud ei olnud ripakil. Niipea, kui pukki sai, kukkus parteist raha välja pumpama. Eriti palju pumbata ei olnud. Halvem veel: elukutseline käteväänaja Vitsut sattus peale, jooksis ajalehte ja kitus kõik ära. Õu jee, nüüd on ei jõua seda kisa ära kuulata (loe ka siit, siit ja siit).
Ja Aare valis Aavo Viioli taktika. Maksan tasapisi võlad ära, sest palju mul ju ei ole, lubas – aga midagi maksta loomulikult ei kavatsenudki. Kui praegu vastab ta ajakirjanike kõnedele veel keskmisel korra kuus, siis varsti ei saa teda enam keegi kätte (nagu Viiol ei anna intervjuusid). Mees teeb oma firma, mis valmistab peedist pesumasinale trumleid, või hakkab imeravitsejaks. Võib-olla tõmbab paruka pähe nagu Liis Haavel, et uued ohvrid teda ära ei tunneks. Kaamera peidab kuusejuurte alla. Hollallaa, ja elu läheb edasi. Sest ega's lollid ilmast otsa saanud ei ole!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment