Mehed jalgu raseerima, kohe

Soolise võrdõiguslikkuse voliniku töö on mõnus: palka saab 33 000 krooni ja natuke peale, aga tegema ei pea suurt midagi. Eelmisest volinikust Margit Sarvest pole ju mäletada miskit.

Või meenub teil mõni keiss: kaebas näiteks naine, et teda ei võeta väikese lapse pärast tööle, volinik menetles asja ning tööandja pidi tuhka pähe raputama ja naine saigi soovitud töökoha? Ei midagi sellist. Küllap neid kaebusi menetleti, aga käegakatsutavaid tulemusi küll ei meenu.

Vastsest volinikust on esialgu teada ainult see, et ta on Sarvega välimuse ja olemise poolest sarnane (null-meik, üldsõnaline jutt, sõnumi puudumine) ning tõsiasi, et talle ei meeldi jalgu raseerida (vt Tilliga ja tillita). Millegipärast ei näidanud ta oma karvaseid sääri ETV-s ega nõudnud ka valjuhäälselt naistele õigust end mitte karvutustada – või siis seda, et ka mehed peaksid hakkama oma jalgu karvadest vabastama sama järjekindlalt, nagu naised seda teevad.

Ent nimelt midagi säärast tuleks eeldada, kui soovitakse, et see ametikoht kuidagi silma paistaks. Umbmäärane iba, et küllap parteid ise naisi valimisnimekirjade etteotsa sättima hakkavad (ilma seaduses kehtestatud kvootideta), ei veena kedagi. Peale karvaste jalgade ja bikiinipiirkondade lubamist naistele tuleks kohemaid nõuda tõelist võrdsust, ehk siis: mehed hakaku sünnitama ja imetama ning ka neil olgu menstruatsioon. Kuni seda pole saavutatud, pole mingit õiglust loota.

Meedialt tuleb nõuda mehe järjekindlat käsitlemist seksobjektina ning prostituutide hulgas peab olema mehi niisama palju kui naisi. Trahvi tuleb teha neile, kes räägivad ainult naisministritest, naisjuhtidest ja naispeatoimetajatest – mis tahes ameti puhul tuleb sugu lisada ka meeste puhul. Ehk siis: meil on meespresident, meespeaminister ja meesajakirjanikud.