Lukašenko patras ja patras ja patras...

Kuigi äsja valimised „võitnud“ Lukašenko ei pidanud paljuks meie armsa Urmas Paediga lausa poolteist tundi muliseda, kuulutas ta vastava vikilekke fašistlikuks rünnakuks. Mida kuradit on mul temasugusega arutada, kui mina olen ometi president ja tema mingi näruse väikeriigi närune välisminister, hõkk?

Ma saan Lukašenkost täitsa aru – mees nagu tema on ju väga üksildane, kellega tal ikka rääkida on, ümberringi ainult bandiidid ja lollpead. Need vähesed, kellega kõlbas vanasti koos viina võtta ja naistes käia, on nüüd opositsioonis, mille olemasolu tuleb taluda, et lääs ei kiunuks.

Paet, viisakas mees, kuulas ilusasti kõik ära, sobival kohal ütles kaks sõna vahele. Kindlasti ei hakanud ta vales kohas naerma nagu mina: näiteks siis, kui Lukašenko jutustas, kuidas Saddam Hussein talle helistas ja kutsus teda vahendama USA ja Iraagi rahukõnelusi.

Kindla peale olnuks Lukašenko suurepärane rahusobitaja. USA ja liitlased oleksid jätnud kõik iraaklased vanglates piinamata ning süütud tsiviilisikud tapmata, Saddami aga ei olekski mingist suvalisest Tikriti koopast välja tõmmatud ja tema hambaid kaamerate eest üle loetud. Teda ei oleks mõne aja pärast kiiruga oksa tõmmatud, vaid ta valitseks riiki sama rahumeelselt nagu Lukašenko, oodates Euroopa Liidult ja NATO-lt pai.

Ja kui Paet ei oleks pidanud lennuki peale minema, siis patraks Lukašenko siiamaani, sest mehel nagu tema lihtsalt on, mida rääkida.