Euroopa aasta ajakirjandusauhinna said Kärt Anvelt ja Kadri Kukk. Head ajakirjanikud mõlemad, aga tööde väljavalimise kriteeriumiks oli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine – uh, see on siis Euroopas ka päriselt olemas! Ma mõtlesin seni, et see on „Riigimeeste“ üle vindi keeratud nali.
Tegelikult on Eestis ainult üks ajakirjanik, kes seda auhinda väärinunuks, sest peale tema seda teemat lihtsalt keegi sügavuti ei käsitlegi. See on Kadri Ibrus Päevalehest. Ibrus oli ka Luige preemia üks nominente, aga Luige mehed andsid preemia Vaarikule. Noh, andsid, siis andsid – Vaarikul on, mida öelda. Aga ikkagi (loe ka siit ja siit).
Muidugi, kui ma vaatan selle Euroopa auhinna komisjoni koosseisu, siis ma tulemuste üle ei imesta: Mart Raudsaar, Lagle Parek, Eha Lannes, Erkki Bahovski, Andrus Saar ja Riina Vändre. See seltskond ei saanudki välja valida tõeliselt teravat ajakirjandust, ja ega Euroopa preemiat ei saagi mingile ehedale asjale anda, peabki olema ninnu-nännu, „positiivsete lahendustega“ pikitud. Et näeks välja nagu päris, aga ei riivaks „valupunkte“ liiga sügavalt.
Pealegi, Ibrus nii kõigi oma lugudega kui ka viimatise peaaegu meeleheitliku kirjutisega selgelt näidanud, missugune alatu ametnike ringkaitse Eestis toimib. See tõde Eesti elust on aga Euroopale ilmselgelt liiga kange.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment