Kui kolmandat maailmasõda peetakse infotehnoloogiliselt, siis neljandat ilmselt hoopis kivide ja kaigastega. Ei mäleta, kes seda esimesena ütles ja kus. Aga mõte oli see, et nn virtuaalreaalsuses peetaval sõjal on niivõrd otsesed mõjud materiaalsele maailmale, et suurt midagi ei järele.
Võib-olla ei peakski uut ilmasõda nägema mitte Koreade sõjalises konfliktis (millega teised suurriigid ilmselt ei liitu), vaid hoopis Wikileaksi paljastustest sündivas muutusteahelas, mis paratamatult järgneb ja mille iseloomu me täna veel ei tunne, rääkimata selle käigu etteaimamisest?
Mida suuremaks kasvab tahe varjata, seda enam tugevneb ka vastaspoolus: tahe paljastada, välja tuua, avalikkuse ette kiskuda. Ja vastupidi: kui kõik oleks niigi teada, poleks ju kellelgi põhjust oma elu kaalule pannes tirida avalikkuse ette informatsiooni, mis oli mõeldud kasutamiseks väikesele otsustajate ringile. Wikileaksi tegevus tõendab, et suurriikide tahe salastada infot on muutunud üle kriitilise piiri suureks.
Salajaseks loodud info avalikustamine toob omakorda kaasa salastamismeetmete karmistamise ja poleks imestada, kui USA hakkaks peagi internetti tsenseerima Hiina kombel. Jne, jne. Kuni kahe vastandliku soovi – varjata ja avalikustada – sattumine äärmusse toob kaasa nn infoplahvatuse, mille tagajärjed on ettearvamatud. Kindel on aga, et teabe kui mittemateriaalse entiteedi kasutamine seninägematutel viisidel põhjustab olulised ja selgelt ootamatud muutused selles maailmas, mida harilikult nimetatakse reaalseks.
Kui USA-l õnnestubki Assange'ile ots peale teha, ei väära see protsessi. Vastamisi ei ole siin mitte niivõrd konkreetsed inimesed ja isegi mitte riigid, kuivõrd printsiibid. Inimese võib tappa, printsiipi mitte.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment