Jälgisin huviga reaktsioone EPL-is ilmunud Raimo Poomi kirjutisele, milles ta iseloomustab sõnadega „kohatu, maitsetu, taktitu, õõvastav“ kindralleitnant Ants Laaneotsa väljendatud vajadust seista vastu väljastpoolt tulevatele psühholoogilistele rünnakutele.
Pole vist varem nähtud, et EPL-i nimelises kommentaariumis säärane andmine käib. Läbimõtlemata ja naiivne mängimine teemadega, millest aru ei saada, infantiilsed paralleelid ajaloost ja kohatud liialdused ajasid pöördesse nii riigikogulasi, harrastuspoliitikuid kui ka niisama aja surnukslööjaid.
Näha Laaneotsa öeldus ohtu arvamusvabadusele eeldab peale ülitundlikkuse ja erakordse liialdamiskalduvuse ka mõistete lootusetut segiajamist, millega kaasneb mingi imelik, lapsik viha ja ilmne soov mõnel mehel lihtsalt suu kinni toppida – seni lonkav tsiviilkontroll kaitseväe üle peaks Laaneotsa kohe rattale tõmbama ja vabandust paluma sundima. No mille pärast?
Poom oleks võinud mõelda selle peale, et kui Laaneots vihjab Lotilale psühholoogiliste rünnakute kontekstis, siis teab ta ilmselt rohkem kui tema. Ei saa ju enam selgemini öelda, kui Laaneots seda tegi? Laaneots ei saa ju otsesõnu väita, et Lotila täidab venelaste tellimust, kuigi sisuliselt ta seda siiski tegi (ma rääkisin sellest juba ammu, loe siit). Kodanikuvabadusega ei ole sellel kõigel midagi pistmist, infosõjal ja arvamusvabadusel võiks ajakirjanik ikka vahet teha.
Ootuspäraselt reageeris poliitikutest ainult Jaak Aaviksoo, kes näeb samuti, et teema käib Poomil üle jõu ja mõistuse, ent kes Laaneotsa öeldut targu kuidagi ei kommenteeri. Võiks muidugi. Usun, et kaitseministeerium teab juba, kes Lotila-nimelise nuku niite tõmbab. Ilmselt pole veel tulnud aeg sellest avalikult rääkida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment