Milleks meile õiguskantsler?

Noh, mis ma ütlesin: mitte keegi ei taha parteide rahastamisega tegeleda, sest vanasõna ütleb, teadagi: ära s...a puttu, s... läheb haisema. Keegi ei taha käsi määrida. Parteide rahaasjad on sihuke jõle supp, et siga ka ei söö (EPL).

Ometi on parteide rahastamise läbipaistvus märksa olulisem asi kui see, kas sotsiaalse sidususe minister on rohkem Hanno Pevkuri või Urmas Paeti nägu. Uudelepp (kes on ise ka natuke Teplenkovi nägu, muide), arvab küllaldase olevat selle, kui seada ülempiir parteide kulutustele. No mismoodi see probleemi lahendab, lubage küsida?

Ma tahan täpselt teada, kust need lurjused raha said ja mismoodi nad seda kulutasid. Ma tahan, et seadus oleks nii korralik, tulude ja kulude avalikustamine nii endastmõistetav, et mitte kellelgi ei tekiks mõtetki Arnold Rüütli kombel parteikontorisse sularaha tassida või Lauri Laasi kombel udu ajada, et tema elabki ära kolme tuhande krooniga kuus, kõik ülejäänu annab parteile. Ma tahan, et R-hoolduse parimaid traditsioone jätkavad oravad pistetaks puuri, kui nad lasevad eraettevõtetel oma kampaaniaid kinni maksta.

Mingit uut komisjoni pole luua vaja. On olemas kaks institutsiooni, millel on kohustus ja võimalused parteide rahastamisega tegeleda. Üks on õiguskantsler, aga meil on õnnetul kombel õiguskantsleriks vana edev rebane, kellest asja ei ole (loe siit). Seetõttu teeksin panuse pigem riigikontrolörile, kes, jumal paraku, saab küll varsti juba seitsekümmend. Aga vähemasti tal nupp nokib. See, et ta on abielus Siiri Oviiriga, mind erinevalt Strandbergist (loe siit) üldse ei häiri.