Liputamine pole buliimia, joomine või eneselõikumine, millest avalikult rääkimise puhul kõik sulle õlale patsutavad ja „kapist väljatulemise“ eest kiidavad. Tunnistada liputaja olemist nõuab erakordset julgust ja sisemist jõudu, sest kaasatundmist või arusaamist pole põhjust eeldada.
Nagu ma aru sain, pole „Pealtnägijas“ oma kalduvustest rääkinud Ants Põldoja kedagi vägistanud ja kõik, kes tema autosse istusid, tegid seda vabatahtlikult. Mõni võttis ennast koguni koos Põldojaga paljaks ja lasi endast pilti teha. Einojah, mis seal siis ikka! Peaasi, et kellelegi haiget ei tehtud.
Viis, mismoodi Põldoja endast kõneles, äratas minus tahtmatult sümpaatiat. Võib-olla annab teadmine, et oled elus kõik kaotanud, mingi erilise väärikuse. Mida ei ole neil, kes loodavad midagi maha salata või varjata.
Õhtulehele ei pruugi Põldoja avameelsus muidugi meeldida. Äkki hakkavad nüüd lugejad kahtlustama, et toimetuses on mõni veel kahtlane. Ärge muretsege. Kindlasti on. Igas toimetuses on. Põldoja eeskuju võiks nakatada – rääkigu ajakirjanikud ausalt, mis neile tegelikult meeldib. Tulgu lugejale lähemale. Läbimüügile see kurja ei tee.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment