Ma lihtsalt jumaldan diagnooside panemist ajakirjanduses! Räägin ju ammugi, see ei ole juhus, et meedial ja meditsiinil on kõvasti pistmist, ja kui ma poleks koolis käinud, väidaksin need sõnad olevat ühist algupära. Pealegi tegelevad mõlemad ju „valupunktidega“, eks ole.
Doktor Hõbemäe diagnoosid on esialgu küll natukene ebatäpsed. Lotila pole tema sõnul nimelt muud kui üks vihane mees ja tal midagi „raskelt viga“ (EE). Selle tõdemuseni jõudmiseks kasutab Hõbemägi analoogiat – loetud raamatuid ja vaadatud filme.
Nii ebamäärase diagnoosi põhjal ei saagi ravi määrata, ma ütlen. Kõigepealt tuleb patsienti lähemalt uurida – ja analüüsida tuleb ikka haiget ennast, mitte temaga sarnaseid raamatu- ja filmitegelasi. Lotila tuleb Ekspressi toimetusse kutsuda ja seal lahti lasta, jälgida tema käitumist. Muidugi peab patsiendi sõna otseses mõttes läbi vaatama.
Ma saan aru, et siinkohal võib Hõbemäel väikene tõrge tekkida, aga pole viga, küll see harjutamisega ära läheb. Peamine on see, et haigust ei tohi karta - vaatad talle tungivalt silma, haarad naksti sabast kinni ja menetled sobiva instrumendiga. Vahel muidugi ei taha patsient ise haigusest lahti saadagi, siis peab kaval olema. Esmatähtis on aga olla praktiline, st ravida tuleb konkreetset tõbe, mitte oma ebamäärast ettekujutust haigusest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment