Rääkisin juba siis, kui Trubetsky Keski astus, et afäär võib lõppeda närvivapustusega, sest loovinimese psüühikal on parteilaseeluga raske kohaneda (loe siit ja siit). Mil määral oli Trubetskyle suunatud „vaimne terror“ väline ja kuivõrd tulid need hääled tema enda seest, on raske hinnata.
Kas väljaastumine tervenemise toob, on kahjuks küsitav. Haigustekitaja on küll kõrvaldatud, ent tõbi võib olla levinud nii sügavale, et sellest ei piisa. Pealegi ei kao nii kergesti ka hääled väljastpoolt: ega rahvas unusta. Eluaeg näitavad näpuga, itsitavad pihku ja sosistavad. Piisab sellest, kui keegi Trubetskyle tänaval järele kisab: „Sotsid on värdjad!“ - kui vanad haavad lähevad jälle lahti (loe siit).
Toobal võib küll Trubetskyt solvanud põhjajoonud arvamusliidrid vangi panna, aga temasugune karastunud broiler ei saagi looja õrna hinge mõista. Ega siis kättemaks kedagi ravi. Teraapilisena võiks mõjuda elulooraamatu kirjutamine ning kuuldavasti ongi Trubetskyl teos esialgse pealkirjaga „Edgar, mu arm“ juba töös. Sest olgem ausad, raha oleks ikkagi ka vaja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment