Tallinnas jala käia on praegu kohutav: kogu tähelepanu kulub püstipüsimisele. Kes kogemata mõne poliitiku siledakskraabitud koonu vahtima jääb, see käib pikali – siuh! Ongi poliitik oma valija jalust maha niitnud, tee siis pärast selgeks, kas süüdi oli ilge pilt või libe tee.
Ma saan aru küll, et need plakatitel onud ja tädid tahavad riigikogusse tööle saada. Aga aru ei saa ma sellest, kuidas nad suudavad endale enne valimisi sellise lamba näo ette manada. Kogu aeg nad ju sellise alandliku lõustaga ringi ei käi? Miks nad arvavad, et ma peaksin tahtma niisukesi valida?
Eriti kohutavad on IRL-i plakatid. Reinsalu, see lapse hoidja ja vanaema rõõm. Parts – muidu on mehel nii pealehakkamist kui ütlemist, aga valimisplakati peal näeb välja nagu mingi sirgekstriigitud molkus. Ken-Marti – see kodukäija, pildi peal on mehel nii moosine molu ees, et süda hakkab läikima.
Sotsidega pole lugu kah kiita, neil on mõnel pildil mehed kahekaupa. Fantaasia hakkab kohe tööle - miks nad puid ei sae või lehma ei lüpsa? Urve ei tahtnud vist kõigi meestega koos pilti teha. Arusaadav, ma laseks kah ennast ennem üles puua kui Karel Rüütliga ühe pildi peale läheksin.
Edgarile ei julge ma üldse otsa vaadata, sest äkki on ka tema piltidel diktofon küljes. Kolmandik sulas, kolmandik sulas, kordan omaette ja pressin ennast igaks juhuks kinnisilmi bussi. Ansipiga pole vahet, kas vaatad telekast või pildi pealt – silmi ei pilguta mees ei siin ega seal. Ainult puudrit on jõle paksult pandud. Ilmne ülepingutus, milleks siis Photoshop on.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
"Arusaadav, ma laseks kah ennast ennem üles puua kui Karel Rüütliga ühe pildi peale läheksin."
ReplyDeleteRespekt.Tagasihoidlik inimene, teine oleks lasknud ennast elusalt kaelast saadik matta.