Meedia viib mõistuse. Kalle Mälbergi juhtum

Mmmeedia on mmmõnus! Siiski vaid piirini, mil see mõistusele mõjuma hakkab. Nagu on kahjuks juhtunud Kalle Mälbergi, Delfi vastse meediakriitikuga.

Kõigepealt meditsiinilised lähtepunktid. Teate, kuidas nimetatakse meelemeditsiinis nähtust, kus inimene pöörab pead iga krõpsu peale, vaatab järele kõigele, mis liigutab, ja püüab vastata kõigile häältele, mida kuuleb (ükskõik, kas need tulevad väljastpoolt või tema enda seest? Selle nähtuse nimi on monkey mind, eesti keeli võiks rääkida ahviaru sündroomist. See väljendub suutmatuses keskenduda ja liialdatud reaktsioonides ümbritsevale. Kui seda õigel ajal ravima ei hakata, ega sealt head nahka ei tulegi.

Kuidas ravi käib? Tohter näitab patsiendile ühte sõrme. Patsient hakkab alguses muidugi märatsema, sest ta ei suuda seda üle poole sekundi vaadata, esimese nädala jooksul tavaliselt nutab hooti ja kriimustab ennast. Siis hakkab tasapisi rahunema ja suudab mõne sekundi jooksul sõrmele keskenduda. Seda aega pikendatatakse järjest. Kui ahviarulisuse põhjuseks on meedia, siis tuleb inimesel see konkreetne haigustekitaja igaveseks ära võtta, nagu toimitakse ka tugevate allergeenidega.

Mälberg on nähtavasti püüdnud korraga televiisorit vaadata, raadiot kuulata ja ajalehte lugeda – ning samal ajal „artiklit“ kirjutada. Nagu isegi näete, tulemus on küll naljakas, aga siiski õõvastav. Meediameditsiiniliselt on tegemist klassikalise „hullu arsti“ juhtumiga: ekstreemses seisukorras patsient peab ennast hullumaja direktoriks ja kirjutab teistele retsepte välja.

See viib mind mõttele, et inimesi tuleb meedia suhtes otsustavalt harima hakata. Meediatooted tuleb sarnaselt suitsupakkidega märgistada. Sobivad sellised hoiatused: tarbi mõõdukalt; loe lehte ainult eestpoolt tahapoole; enne meediatarbimist pea nõu oma perearstiga; meedia liiga suurtes kogustes võib põhjustada aju pehmenemist.