Selle asemel, et toota põlve otsas poolpiinlikku nostalgiasarja „ENSV“ ja lasta kaamerasse lamiseda purjus Lädral, võiks kohemaid tootmisse anda kodumaise tõsielusarja äritandemist Sukles-Liblik: nalja saaks rohkem kui rubla eest. Las vaatajad otsustavad, kumb osapool on limukas, varas ja malts.
Mäletate, kuidas maadevahetaja Liblik kutsus kokku dramaatilise pressikonverentsi, kus luges paberilt maha oma eriti suurt muret laste pärast ja veeris kokku tänusõnu neile, kes on teda raskel hetkel toetanud? Näha oli, et mees pole esitatavast tekstist oma peaga välja mõelnud mitte ridagi ning enam-vähem kõik teised sõnad peale sidesõnade on talle tundmatud.
Sukles seevastu naeratab Kadri Paasile nii sulnilt ning jutustab ladnal toonil, et ega see tundmatu poolakas (kes tema nime enam mäletab) ei pidanudki Liblikut teise ilma saatma - tema pidi ainult ootamatult sisse astuma restorani, kus Liblik istub valgete linadega kaetud laua taga, ning vastuvaidlemist välistaval toonil teatama: sina, Tullio, et söö enne mitte suutäitki, kui võlad on ära makstud. Või veel ennast täis puukima võõra raha eest!
Pole teada, kas Liblikule oleks vastumölisemise korral kere peale antud või mitte, aga no selline plaan on ju kökimöki, eks, ega siis keegi ei tahtnud kedagi ära tappa. Noh, peaaegu et lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah (loe ka siit ja siit).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Mind hämmastas jällegi kuidas töötu poolakas oskas Libliku juurde tulla ja sellele sellise ettepaneku teha. Ju siis ta pidi ikka kohaliku äridraamaga kursis olema.
ReplyDelete