Posttraumaatiline stress, millele viitas ainsana Aare Viirmaa omastele kaastunnet avaldanud USA suursaadik, on ilmselt võõrsõna Eesti kaitseväe kaplanitele, psühholoogidele ja teistele asjalistele. Enesetapu seos „missiooniga“ pole tõendatud, järelikult pole ka probleemi (EPL).
Suursaadik teab, millest ta räägib. Ainuüksi eelmise aasta jooksul jättis oma käe läbi eluga hüvasti 160 sõdurit (vt ka siit). Ometi ei ole suurte sõjakogemustega ameeriklaste loodud tugisüsteem piisav: enesetappude arv sõdurite hulgas on suurem kui elanikkonna seas keskmiselt.
Pärast seda, kui Janek Lauri tappis oma naise, kaks tillukest tütart ja viimaks iseenda, distantseerus kaitsevägi kunagisest edukast sõjaväelasest, ka Kosovos missioonil käinud mehest ülehelikiirusega. Nn ametlikuks, meediaski põhilisena kõlama jäänud versiooni kohaselt hukutas Lauri pere mängukirg. Lauri oli enesetapukatseid teinud aga juba varem ning pärast esimest „nõrkuseilmingut“ kaotaski ta kaitseväe silmis väärtuse. Nii et iseenesest on küsitav, kas sõdurienesetappude kokkulugemist tuleb alustada Viirmaast või Laurist.
Eesti sõjakogemust võib ameeriklaste omaga võrreldes küll lühikeseks pidada, aga fakt on, et sealsamas Afganistanis sõdime juba alates aastast 2003. Kui selle ajaga pole jõutud kaugemale kui probleemi ees silmade sulgemine, on asjad väga valesti. Nõnda pole võimatu, et peame lähimail aastail hakkama pidama kahte paralleelset arvestust: sõjaväljal hukkunute ja kodus vigasena enesele käe külge pannud sõdurite oma.
(PM-i vahendusel saabus 10.42 presidendi kaastundeavaldus Aare Viirmaa omastele.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment