Eesti riigiarhiiv on teinud kasuliku diili mormoonidega: Maarjamaa surnud hinged anti Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kätte, vastu saadi moodsat tehnikat ja väljaõpet kokku mitme miljoni krooni eest. Mida mormoonid surnutega päriselt teevad, see riiki ei huvita.
Tundub, et riigiarhiivis töötavad harimatud inimesed, kes tunnevad küll põhiseadust, aga kellel puudub täiesti maailmavaade ja silmaring. „Ükskõik kes – olgu see Priit Pirsko või Nils Niitra – võib võtta kirikuraamatu koopia ja minna sellega koju ning needa ja nõiduda,“ teatas riigiarhivaar PM-ile. Tuletaevasappi! Mispeale Toomas Paul seletas EPL-is täitsa arusaadavalt ära, et see „needmine ja nõidumine“ pole kaugeltki süütu tegevus.
Mida need mormoonid siis teevad? Nad peavad talitusi surnud hingede eest ja ristivad surnuid n-ö tagantjärele, kusjuures surnu asemel osaleb riituses elav inimene. Ma ei tea muidugi, mida nad täpselt teevad ja kuidas see käib, aga tegu paistab olevat sellega, et kõik eluajal luterliku või katoliikliku ristimistalituse läbi teinud või ka hoopis ristimatud tehakse pärast surma mormoonideks.
Nii või teisiti, surnute hingede kallal posimine on jälk. Sellel jälkustundel pole midagi pistmist sellega, et mulle meeldiks mormoonid vähem kui nt katoliiklased – minu meelest on lihtsalt lubamatu, et mingid suvalised usuhullud, kellel on juhtumisi kõvasti pappi, toimetavad eesti surnute kallal. Ainuüksi mõte, et pärast surma hakkavad minu kallal susima mingid kuradi mormoonid, tekitab minus aktiivset protesti. Ma ei taha! Ma soovin, et riik suhtuks mu isikuandmetesse ka pärast surma pieteeditundega ja ei müüks mind jänkidele maha paljalt selle pärast, et neil on ostmiseks raha.
Iseenesest on hämmastav, et EELK pole seni suurt kisa tõstnud ja piirdub vaid „mure väljendamisega“ (PM), aga küllap nad taipavad, et nende paradigma raamides on surnud hingede müügi vastu keeruline sõna võtta: ühe usu veendumused teise omade vastu võivad avalikus debatis kergesti kurioosseks kujuneda. Väga raske on apelleerida ka „tervele mõistusele“: seda riigiarhivaar omal lapsikul kombel juba teebki. Jälkustunne surnute kallal toime pandavate riituste vastu on instinktiivne ning selle väljendamiseks ja põhjendamiseks üldarusaadavaid sõnu leida on tõsine väljakutse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment