Politsei paitab Pealtnägijat

Ajal, mil legendaarne FBI alles pimeduses kobas, oli Eesti keskkriminaalpolitsei juba paljastanud maailma krimiajaloo suurima ja elegantseima küberpettuse, mida – uskuge või mitte - juhiti ühest Õismäe korterist.

Umbes niimoodi algas eilne „Pealtnägija“, mis rullis meie silme ees lahti ülipõneva loo geniaalsest pangapettusest, milles osales ennenägematult suur hulk inimesi korraga ligi sajas maailma linnas: kokku võeti sulas välja Eesti rahas üle saja miljoni krooni. Kui meie mehed oli juhtumi lahendanud, andsid imetlusest pahvid FBI omad neile medalid.

„Pealtnägija“ loo videomaterjal pärines keskkriminaalpolitseist, kelle abi - ja eeldatavasti ka initsiatiivita - ei oleks seda lugu sündinud. Politseist oli pärit ka kogu hooaja avasaate materjal, mis tõi päevavalgele üheksa kuu jooksul kogutud Tallinna taskuvaraste tegutsemisskeemi. Selle saate eel käinud reklaam oli massiivne ja rõhus erakordsele eksklusiivsusele.

Eelmisest aastast meenub samuti ülikuumana väljareklaamitud saade politseinike altkäemaksuvõtmisest. Aga mida näidati? Politsei enda valmistatud õppevideot sellest, mis juhtub pahade korravalvuritega, kes lähevad illegaalse tulu saamise libedale teele - tegemist oli juba aasta tagasi tingimisi vangi mõistetud Livio Karro juhtumi tagantjärele süstematiseeritud didaktilise esitusega.

Mis siis selles halba on, kui „Pealtnägija“ ajakirjanikel on politseis nii kõvad allikad? Esmapilgul on kõik tore, aga mõtleme veel korra järele. Ajakirjanduse sõltuvus allikatest on nähtus, millest Eestis eriti ei räägita, aga selge on see, et info eest tahetakse ka midagi vastu. Esiteks seda, et info oleks esitatud allikale sobival viisil – eelkõige eduloona. Teiseks seda, et allikasse suhtutakse kriitikavabalt ning käpardlikud keissid jäetakse kajastamata. Muidu leiab politsei oma asja ajamiseks mõne teise ajakirjaniku ja kanali.

„Pealtnägijas“ esitatud politseimaterjalidega võrreldavate ajakirjandussaaduste tootmiseks puuduvad võimalused nii ETV-l kui ka ükskõik missugusel teisel meediaväljaandel. Ressursse lihtsalt ei ole. Mis tähendab seda, et nn uuriv ajakirjandus sõltub Eestis ainuüksi „allikate“ soovist ühte või teist infot käibele lasta ehk siis koostööst „struktuuridega“, mis peale politsei ja prokuratuuri võivad olla ka majanduslikud ja poliitilised jõud. Mida sellisel juhul veel üldse tähendab uuriv ajakirjandus, on meie mail küsimata küsimus.