Eesti riigis on ohtlik vanaks saada. Saadad päevi õhtusse üksi kuskil metsaservas, eemal suletud postkontorist ja ammugi kinnipandud külapoest, ainsaks seltsiliseks vanaduspime ja kurt koer. Kui digiboksi pole, ei näe telekatki. Ja siis tuleb laigulise mütsiga mees jalgrattal, kirves hõlma all.
Mitte ei usu, et neil vanadel naistel oli varandus keldripõranda alla peidetud. Pigem osutus inimelu hinnaks viimane pensioniraha, võib-olla paar vene ajast jäänud prossi ja kuldhammas. Meie maal on igatahes turvalisem õigel ajal kõrvad pea alla panna kui ilma üksi jäänuna jumalast mahajäetud paigas oma tundi oodata.
Ent mida teeksid ajakirjanikud, kui Aavik ei oleks leiutanud suurepärast sõna „mõrv“, mida on nii tore täiendada r-tähte sisaldavate lisanditega (kurikamõrvar, kirvemõrvar)? Tühipaljas tapmine või mahalöömine pole pooltki nii atraktiivne. Vahelduseks võiks muidugi kasutada ka teist Aaviku sõna "roim", mis kõlab sama hästi ja mõjub vähema kasutamise tõttu värskemalt. Hästi sobivad nii mõrva kui ka roimaga paari samuti Aavikult pärit ilge ja julm.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Jah on kole küll aga kui aina sellele takka kiita siis nii jääbki.Keskendu sellel:
ReplyDeletehttp://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/09/mida-tahendab-vabadus-ja-soltumatus-ehk.html