Kui tööandjate manifestil oli vähemasti selgepiiriline sõnum, siis nn ametiühingute ja sotside koostöös valminud töövõtjate manifest on ebakonkreetne jahu, mille tagant vaatab vastu punane mõtlemine.
Lugege ise: peab seadma eesmärgiks, osutada erilist tähelepanu, nõuame ausat juttu, kaasata otsustamisse, soovime tegelikke samme, teha piisavat teavitustööd. See on ju plära!
Isegi Moskvas teaduslikku kommunismi õppinud Harri Taliga meelest on see poolik paber ja ei vääri allkirjastamist. Ainsad konkreetsed asjad on nõue vabalt valida pensionilejäämise aega, alles jätta tasuta haridus ja streikide lubamine. Aga nende asjade peale ei tulnud manifesteerijad ise, need on vastused tööandjatele.
Ühesõnaga, ei sotsidel ega ametiühingutel ei ole endal mitte ainsatki loovat mõtet, kuidas peaks ühiskond korraldatud olema. Kahjuks on tööandjate soovid (vt ka siit) selgemast selgemad: töövõtjast peab saama hirmunud ori, keda võib iga hetk lahti lasta, kellel ei ole mitte mingeid õigusi. Töötada tuleb surmani pisikese palga eest, kõik maksud tuleb ise maksta ja möliseda ei tohi mitte sõnagi, siis on kohe king.
Kui ühel poolel on selge siht silma ees, aga teine ajab sisutut mula, siis on selge, et see esimene teab ka, kuidas soovitut saavutada. Pärale saab ikka jõuda ainult siis, kui on teada, kuhu minna tahetakse. Tööandjad teavad seda väga selgelt, ametiühingud on töövõtjate huvide kaitsel osutunud täiesti mõttetuks organisatsiooniks. Noja sotsid ei ületa vist isegi valimiskünnist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Hea artikkel
ReplyDelete