Limukas, malts ja mõrv

Alati kui prokuratuuril on tarvis väikest võidukat sõda ehk töövõitu, mis laia avalikkust erutab, jutustab riigiprokurör Steven-Hristo Evestus rahvale põlevi silmi mõne uskumatu keissi, mida kõlbab üksteisele edasi rääkida ka poe taga õlut rüübates.

See Libliku-Suklese stoori toob kohe meelde Ines Karu röövimise loo, mida esitas kaamerate ja mikrofonide ees traagiliste žestide ja sisendusjõulise silmavaate saatel seesama Evestus. Lugu ise aga oli pigem naljakas kui hirmus: mingid tatikad olid lehest lugenud, et elab Eestis üks mees nimega Armin Karu, kellel on palju raha ja imeilus kõhutantsijannast tütar.

Rahahädas rullnokad otsustasid kaunitari vangistada ja tema eest hirmsa summa sularaha nõuda. Asjast haisu ninna saanud politsei mängis nolkide mängu mõnuga kaasa oma pool aastat, kuni saabus sobiv hetk kolmel jobul käed selja taha väänata ja herra riigiprokurör meediasse võitu kuulutama saata.

See Suklese ja Libliku asi on vähemalt sama koomiline. Suklest teatakse ju eelkõige selle järgi, et ta nimetas Liblikut limukaks, vargaks ja maltsaks, ja tema advokaat kiitis kohtus takka, et kõik on õige: Liblik reostavat Eesti ärimaastikku, viies äriühingust miljoneid välja (loe ka siit).

Edasi käis asi nii: Sukles pani mingisse portaalikesse üles kuulutuse, et vajab abi selle maltsa ja limuka väljajuurimisel ja oma raha tagasisaamisel, mispeale temaga võttis ühendust isehakanud kõrilõikaja, kes pakkus, et kuule, mis sa jamad, ma löön ta, raisa, parem lihtsalt maha. Kurat, löö jah, arvas Sukles, siis on rahu majas. Mispeale kõrilõikaja, kes tegelikult muidugi mingi kõrilõikaja ei olnud, jooksis politseisse ja tegi „koostööd“.

Oma kümme aastat tagasi püüdsid aga Sukles ja mingisugune kalamees Mati teineteist teise ilma saata: panid teineteise autode all pomme plahvatama, Mati sai kangiga varustatud lätlastelt kitli peale ja mõni maja võttis arusaamatul kombel tuld. Aga kuidas kõik „päriselt“ oli, jäigi tol ammusel ajal segaseks, sest siis oli Evestus alles liiga noor.