Hea on jah teiste häda üle naerda. Te lugege ÕL-ist, mida kõike tarbijakaitseametile kaevatakse: lehm ei anna piima, punased traksid ei sobi jänesele, buss ei pidanud pissihädalise pärast kinni. Einoh, aga kellele peaks siis kaebama? Peaministrile või?
Sest võtame kõige asjalikuma kaebuse: ostis mees poest viina. Alati on pähe hakanud, aga näed, täna ei hakka. Ilmselge, et küsimus peab olema viina kvaliteedis, mitte joojas. Tarbijakaitsjatel pole siin midagi pihku irvitada, asja tuleks täie tõsidusega uurida, sest eales ei või teada, mida sulle poes pähe määritakse. Näiteks pasteedi nime all võib müüa ka sõnnikut, vabandage väljendust, juustu asemel juustulaadset toodet, jäätise asemel külmutatud suhkruvett. Kohukeste nime all kaubastatakse rasvaplönne, aga mitte üks koer ei haugu. See tarbijakaitse on üks mõttetu asutus, ütlen ma.
Ja see on täiesti loomulik, et inimene ei tea, kuhu oma hädaga pöörduda. Mida ajalehed ise on ära teinud, et nende lugejad seda teaksid, ah? Kui elu käib selle järgi, mida ütleb Paide Anna (nimelt seda, et ilmataat on Eestist lahkunud, sest eestlased on lihtsalt nii lollid) ja Pendli Veeliks (Trubetsky läks ilge musta energia sisse ja Balta kaotas Barcelonas Keskerakonna mõju all olemise pärast), siis tulebki juua, ja kui ei mõju, siis tuleb kurta. Parem kurta otse Õhtulehele, mitte tarbijakaitsele.
Jah, vaat, oleks oleks õnnis Arno Joala veel elus, siis võiks tema ütelda, miks see tarbijakaitse meil nii nõdrake on. Seal saab tegelikult olla ainult üks põhjus: ta on nimelt otsast otsani klamüüdiat täis nagu Erki Nool ja kõik Eesti sportlased.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Häda on ilmselt riigikorras, mis kohe soodustab selle va klamüüdia vohamist, nimelt liiga palju ametnikke on kokku kontsentreerunud, nakkusel hea levida.
ReplyDeleteMäletate kui Talleg oma kanad mattis prügilasse ja esiroheline käis aparaadiga mõõtmas, et kas on nagu soe või ei ole nagu.