Kui pisikeses Eestis pistetakse tahtevastaselt hullumajasse umbes tuhat inimest aastas, siis on põhjust kõnelda tõelisest hullumajariigist. Sisuliselt piisab inimese ohtlikkuse üle otsustamiseks ja tema laua külge sidumiseks pelgast pealevaatamisest.
Sisuliselt seda väidab nimelt hullumaja peadirektor Kaire Aadamsoo: „Tahtest olenematule ravile võib meist sattuda igaüks, kui on täidetud kolm tingimust vastavalt psühhiaatrilise abi seadusele: isikul esineb raske psüühikahäire, muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane ja kolmandaks, et patsient on ohtlik endale või teistele. /---/ Ohtlikkuse määramiseks on erinevaid meetodeid. See ei ole kindlasti täppisteadus ja siin on väga vähe tõenduspõhisust. See põhineb psühhiaatrite töökogemusel, ka omastelt, politseilt, kiirabilt saadud infol.“ (EPL)
Nii lihtsalt siis käibki! Ei mingit teadust või tõendamispõhisust. Tahan, panen ükskõik kelle hullumajja (ja kui ei taha, siis ei pane). Keegi ütleb, et teine on hull, ma vaatan, et äkki on jah – seome aga kinni, süstime pool liitrit rahustit veeni ja kui ta siis allkirja ei anna, et on raviga nõus, teeme sedasama veel nii kaua, kui on vaja.
Muide, seesama Aadamsoo on väitnud, et skisofreenik on iga sajas inimene. Kui see diagnooside panemine ja ravile saatmine nii lihtne on, nagu ta jutustab, siis saadaksin mina tema enda kohemaid Jämejalga ja jätaksin sinna määramata ajaks. Minu kliinikus nii rasketele haigetele sobivaid tingimusi ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment