Pärast ÕL-i kätte sattumist jõudis minu kliinikusse Eestis sõpra otsinud maailmarändurist kanadalane, kes oli kohalike ebasõbralikkusest šokis. Ta nuttis lohutamatult, oli endal käsivarred veriseks kratsinud ja hüüdis ema.
Jutuajamisest kanadalasega selgus, et ta oli soovinud eestlaste seast leida kedagi, kes talle linna näitaks, aga kellelgi polnud aega seda teha. Mees võtnud seda aga isiklikult ja solvunud. Balti jaama asukatega oli Brian siiski jutu peale saanud, sest neil on niikuinii aega maa ja ilm, aga ainus koht, mida kohalikud kodutud talle näidata soovinud, olnud üks kurikuulus salaviinapunker Kopli liinidel. Sinna ei olevat kanadalane julenud oma uute semudega kaasa minna ja muid kohti Tallinnas paadialused lihtsalt ei teadnud.
Minu kliinikus kosus Brian mõne päevaga. Ta mängis koos mu lastega kodu, peitust ja lauamänge, me tegime pikki jalutuskäike ning eriti hästi mõjusid õhtused unelaulud. Pikk pai tõi õnnetule mehele hea une ning kuuldavasti on ta nüüdseks isegi loobunud kavatsusest ÜRO-le Eesti peale kaevata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment