Andres Bergmanni surma uudis tuletas mulle meelde populaarse sõna läinud aastatuhande lõpust: moratoorium. Majanduskriisi alates uskusin selle sõna taas populaarseks saavat, ent nüüdseks on selge, et praegusel kriisil on tollaste aegadega erinevusi ilmselt rohkem kui sarnasusi.
Moratooriumi alla läks näiteks Sotsiaalpank, kus praegu tegutseb ööklubi Parlament. Ehitati see õige kummalise arhitektuuriga ehitis ammustel aegadel hoopis kurikuulsaks Turisti poeks. Keegi ei pidanud nägema, kes seal valuutat tuulutab, hiljem on akende puudumine sobinud ka hilisematele asukatele. Moratoorium kehtestati ka Bergmanni Era-panga suhtes, ja kuigi Uno Mereste võrdles moratooriumi omal ajal sanatooriumiga, ei saanud minu mälu järgi elulooma küll ühestki selle läbi teinud finantsasutusest.
Sarnaselt Bergmanniga tuli vanglas istuda ka näiteks Maapanga juhil Malle Eenmaal. Seaduste puudulikkust kasutasid tol hämaral ajal ära tegelikult palju enamad kui need mõned pokri pistetud pankurid. Ent näiteks erastamisagentuuri (selle eellase juht oligi muide Bergmann) viimane juht Jaak Liivik, kes mõisteti meil süüdi kõigis kohtuastmetes ja pidi ka vanglaleiba maitsma, sai Euroopa inimõiguste kohtus õiguse. Tema eelkäija Väino Sarnet taipas õigel ajal jalga lasta ja soojendab ennast praegu Savisaare rinnal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Jaan? Andres ikka?
ReplyDeletejah, muidugi. aitäh, parandasin ära.
ReplyDelete