Jänes Tammsaare kallal

Minu teada on Jänes, vabandust, Randjärv riigikogu aseesimees. Aga paistab, et endisel kultuuriministril jääb tööst aega üle, nimelt on ta ilmutanud teose pealkirjaga „Naine ja mees“. Kes loodab elulooraamatut ning kogu tõde abielulahutusest Viljar Jänesega, peab pettuma: tegu on Tammsaare tekstidega.

Ah et mis on Jänesel Tammsaarega asja? Vaat seda minagi. Kirjandusteadlane ja kriitik Kajar Pruul küsib õigustatult: kuidas seletada seda surnud Tammsaarele? Kardetavasti keerab Tammsaare nüüd rahutult hauas teist külge, aga, selgub, postuumse poliitilise pilastamise eest pole kahjuks keegi kaitstud. Ootan loovinimeste piketti loosungiga „Jänese käpad eemale Tammsaarest!“ ning Semperi/Ojasoo uuslavastust „Kuidas kaitsta klassikuid surnud jäneste eest“.

Keelemees Ilves

Presidendil on õigus: Eesti meediakanalite keel jätab soovida (Delfi). Ajalehtedega pole asi hull, seal on üldiselt keeletoimetajad palgal. Mõningad neist on küll kiiksuga ja tekitavad autorite tekstidesse süüdimatult vigu sisse, aga üldiselt asi toimib.

Online'ides on lugu kehvem – mitte sellepärast, et seal töötaksid keelehälvikud (muidugi tuleb neid ette), vaid selle pärast, et töötempo on kiire. Kui toimetaja reporteril nelja jalaga seljas elab, et produkt juba ometi publissitud saaks, on keel viimane asi, mille peale mõelda.

Telega on asi täitsa pees. Ma ei hakka siinkohal üles lugema kõige kohutavama keelekasutusega saatejuhte, aga neid on rohkem, kui filoloogi kõrv taluda suudab. Raadiot ma suurt ei kuula, sellepärast jätan nemad siinkohal rahule.

Ainult et – vaadake, kes räägib. Ilvesel endal on paraku eesti keelega siiamaani suuri raskusi. Täies halastamatuses tegi selle kurva tõsiasja ilmsiks presidendidebatt ETV-s, see ajalooline saade, kus kõik Ilvese nõrgad küljed paljaks kisti ja ilmarahvale vaatamiseks välja pandi. Viis aastat presidentuuri pole muutnud fakti, et Ilves end eesti keeles vabalt väljendada ei suuda ning ei mõista ka kõnekeelse teksti nüansse (loe siit).

Sõnause korraldamisega veel sõnameistriks ei saa. Ausalt öeldes: kuuldes või nähes ajalehes sõna „taristu“ haarab mu käsi revolvri järele. Mitte et mul relvaluba oleks.

Ilvese kaks palet

Alles hiljaaegu võis lugeda, et president ei ole oma palga tõstmisega nõus. Missugune õilis vastukaal ahnetele riigikogulastele, kes oma vääramatule palgatõusele kätt ette panna ei suuda! Ekspressist ilmneb, et asjal on teine pool: „eraelu“ kaitsmise sildi all püüab Ilves kätte saada kompensatsiooni kasutamata puhkuste eest.

Küllap teatab Kadriorg, et riigipea on riigipea 365 päeva aastas ja 24 tundi ööpäevas, mis on muidugi tõsi. Ilves on tõeline riigimees, et ta kord aastas kuuks ajaks Vahemere äärde varbaid kastma ei põruta. Ja arvatavasti ei ole puhkusekompensatsiooni väljavõtmises midagi ebaseaduslikku. Ent kui see nii on, siis ei peaks ju olema tegemist suure saladusega.

Teiseks, kindlasti ei peaks riigipea tööaega suhtuma nagu tavalise kontoriroti omasse, kes büroos tagumikutunde teeb. Küllap võib ta paberitega töötada ka autos, näiteks Ärmalt Kadriorgu sõites. Ajakirjandust on siiski suhteliselt vähe huvitanud, millal Ilves Ärmalt Kadriorgu saabub ja millal sealt jälle kodutallu sõidab. Esmaspäeva hommikuks Kadriorgu kohtumisi tavaliselt siiski ei määrata, sest siis Ilvest veel kohal ei ole.

Kolmandaks osalemine meelelahutusliku sisuga üritustel, mis võivad langeda ka nn tööajale. Ma ei räägi kontsertidest või muust sellisest, aga heaks näiteks sobib eelmisel aastal tehtud väljasõit Soomaale, mis toimus esmaspäeval – üldiselt peetakse seda tööpäevaks. Missuguseid riiklikult tähtsaid ülesandeid Ilves seal täitis, jäi avalikkusele teadmata (loe siit).

Minister ja laibatükeldaja

Minister Vaher läks närvi ja kukkus vassima, kui Toomas Annus maadevahetusprotsessil tunnistusi andes mainis, et Vaher ostis kurikuulsasse Maakri tänava tornmajja neli korterit. Nüüd tuleb välja, et kortereid oli kokku koguni viis (Delfi).

Miks on inimesel nii palju kortereid vaja? Vaevalt selleks, et kõik sugulased ilusasti ühes majas elaksid. Pigem ikka selleks, et neid välja üürida ja tulu teenida. Nüüd tuleks uurida, kas üüriraha on sisse kasseeritud seadusi järgides või mustalt.

Paraku ei ole Vaheril üüriäriga kõik libedalt läinud. 2005. aastal toimus Vaheri vanemate nimele kirjutatud korteris sajandi veretöö: soomlane Markus Pönka tulistas surnuks 21-aastase mehe, lõikas tema laiba tükkideks ja pakkis tükid kilekotti, koti jättis esikusse. Ei Vaher ega tema vanemad pole ajakirjandusega jaganud emotsioone, mis neid kotti leides valdasid.

Debiilikud murdsid Õhtulehte

Oi, Jürgen Ligi on vastupandamatu! See on nii armas, kui minister poliitilisi performansse korraldades oma inimlikku poolt näitab. Õhtulehe trükikotta murdsid sisse debiilikud, teatas Ligi. Noo, oleks võinud siiski täpsem olla: ega siis trükikojas lehte kirjutada, öelnud ikka otse, et seal töötavad debiilikud.

Õhtulehel ei liigu sellise leebe eneseväljenduse puhul muidugi mitte üks närv, sest eks ole kuuldud hullematki. Küllap mäletate surematuks teleklassikaks saanud Peeter Oja etteastet „Kolmeraudses“, kus minu lemmikhumorist nimetas Õhtulehe peatoimetajat Väino Koorbergi limukaks, molluskiks ja sitajunniks (loe siit, siit ja siit).

Ent Ligi on kuumade sõnavõttudega esinenud varemgi: see oli ainult kaks aastat tagasi, kui ta sõimas Kalle Muulit nakatunud raipeks ja soovitas tal ennast põlema panna. Tookord leidis Ligi kodupartei Reformierakond, et Ligi performanss oli kunstiliselt nauditav, mis on kahtlemata tõsi. Sõimul ei puudu oma esteetiline mõõde ning seda mõistetakse Õhtulehes hästi, kuigi sõimuprofessionaal Lotilat nad kahjuks enam ei avalda (loe ka siit, siit ja siit).

Eesti tõmbab Kreekal naha üle kõrvade

Tundmatust palunud allikate väitel kavatseb Eesti Kreekale suurelt rehepappi teha ning anda neile korstnasse kirjutamiseks valeraha. Päris raha on Eestil endalgi vähe, pole mõtet seda viimast ärapõletamiseks anda.

Isegi Ansip saab täitsa ilma taeva abita aru, et mis soe suus, see soe p...s – ei näe meie seda kreeklastele antavat „garantiid“ enam eluilmaski. Aga Euroopa sunnib meid halva mängu juurde head nägu tegema ja Brüssel ei mõistaks meid, kui me „garantiid“ ei anna. Ent kuna see raha läheb niikui korstnasse, siis pole ju vahet, kas ära põleb päris või valeraha.

Niisiis on praegu küsimus eelkõige selles, kuidas kreeklaste valeraha saata nii, et Brüssel sellest aru ei saaks. Selleks kogunebki täna riigikogu, et tehnilised küsimused lahendada. (Loe ka siit ja siit .)

Nälgivad paksud

Naljameestel ei ole huumorisoonega lood alati just kõige paremad. Klassikaline näide on muidugi Peeter Oja, kes tunneb end turvaliselt ainult koos Mart Juurega stuudios, aga päris elus läheb kergelt närvi, eriti kui tekst pole ette kirjutatud (loe siit ja siit). Ent ka Kranaadi autor Veiko Märka ei hiilga huumorimeelega.

Eriti muidugi siis, kui asi puudutab tema enese isikut. Mäletate, kui pahane ta oli, kui teda kirjanike liitu ei võetud. Teda olevat tahetud isiklikult solvata. No ma ei tea, ega ma kõiki ei tunne, aga üldiselt on kirjanikud keskmisest tunduvalt pieteeditundelisemad. Selle üle, kas Märka on kirjanik või mitte, ma siinkohal arutlema ei hakka. Ent pikka aega ajakirjanduses töötanud Märkal, kes Kranaadi veergudel on demonstreerinud žurnalistlike formaatide hiilgavat valdamist, jookseb aeg-ajalt nendesamade formaatide asjus juhe kokku.

Selle parimaks näiteks on tema Sirbis ilmunud kirjutis, mis süüdistab trükiajakirjandust vastutustundetus paanikaõhutamises. Noh, eks muidugi ka nn tavalugejal võis katus sõitma hakata, kui ta ühel päeval luges kümnetest tuhandetest nälgivates eesti lastest ja sinna otsa, et ülesöömine tapab rohkem kui nälg.

Iseenesest vastuolu ju pole. Maailmas on toitu nii palju, et jätkuks lahedasti kõigile, aga poliitika tõttu on see ühtedele liigagi kättesaadav ja teistele jälle samahästi kui üldse mitte. Heaeluühiskondade juurde kuuluvad söömishäired ja nälgivad Somaalia lapsed on ühe ja üleilmse poliitika kaks poolt, mis vähemas mastaabis on mõlemad esindatud ka Eestis. Paksud õgivad ennast aina paksemaks, sellal kui vaesuvate lastega perede hulk aina suureneb ning tühja kõhuga koolilapsi tuleb aina juurde.

Et meedia neid asju eraldi käsitleb, on üsna loomulik. Uudise formaat on nii primitiivne, et sinna kahte vastandlikku poolt korraga sisse toppida ei õnnestu. Online'ide võidukäik on klassikalist mudelit veelgi lihtsustanud, nii et põhimõtteliselt tähendab uudis veel ainult seda, mida keegi kuskil ütles või arvas, tema jutt ei pea isegi mitte õige olema. Sellel taustal on mingi uuringu refereerimine veel intelligentne saavutus, kaks uuringut ühes uudisnupus käib tänasele meediale arusaadavalt üle jõu.

Paanika kütmine käib asja juurde, sest avaldatud uudis peab ju klikke tootma, muidu pole teda mõtet tehagi. Järelikult on lihtsustamine vajalik ning värvi on soovitav ikka natukene paksemalt panna, kui vähegi annab. Lööv pealkiri kuulub asja juurde. Ega siin paberlehtedel ja online'idel väga suurt vahet pole, lugejate nimel võitlevad mõlemad üsnagi sarnaste vahenditega (loe ka siit).

Et Märka seda kõik nii traagiliselt võtab, on pisut koomiline. Ise valdab formaati, ja nüüd nutab! Formaat ongi ajakirjandus, kes sellele pihta ei saa, see jääbki toimetuste uste taha kondama. Muidugi, Sirbis üle künnise pääsemine võib kaasa tuua tunde, et ollakse sattunud paremasse, formaadivabasse maailma. Nii see siiski ei ole, ka Sirbil on formaat olemas, kuigi pisut raskemini hoomatav.

Profid üldiselt ei soiu. Näiteks sealsamas Sirbis kirjutanud Hennoste, kelle vägagi põhjalikust ja sisukast kirjeldusest noppisid online'id üles ainsa neile arusaadava kohta – et eesti mees käib alla, n-ö lumpenistub – küll ei virisenud, et tema suurt mõtet labastati. Ta teab, et see käib asja juurde. Arvatavasti peab ta suurt tsiteeritavust – mis sest, et ühekülgset – siiski paremaks kui seda, et ta lugu jäänukski ainult Sirbi lugejatele, keda teatavasti on väga vähe.

Lang ja juudid

Kui Rein Lang kultuuriministriks sai, siis kardeti, et tema esimene tegu on kultuuriministeerium õhku lasta, nagu ta varem on lubanud, ja rahvusringhääling kinni panna – või noh, vähemasti selle uue ülikalli, pärapõrgusse ehitatava maja raha eelarvest maha tõmmata.

Aga ei, Lang hakkas hoopis kunstimuuseumeid kinni panema ja näitusi ära keelama. Ma pole seda Rosenbergi näitust näinud, mille ta ära koristas, aga asi on põhimõttes. Lang kartis vist, et juudid saavad pahaseks. Nagu siis, kui tema sünnipäeval Adolf Hitleri surmaeelset monoloogi etendati ja Lang pärast Eesti pearabi Shmuel Koti juures mõistmist ja toetust käis lunimas.

Lang ise on seda eitanud, aga miks peaks USA saatkond oma memodesse sääraseid muinasjutte kirjutama, seda oleks raske mõistlikult põhjendada, ammugi seda, miks peaks rabi säärast lugu heast-paremast välja mõtlema. (Loe ka siit, siit ja siit.)

Ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada

Sellal kui terve maailm ootab uut, Lehmani kokkukukkumisega alanud kolakast palju hullemat, võib-olla lausa kabelimatsu, on meie väikese tubli Eesti peaminister võtnud oma moraalseks kohuseks olla optimist.

Nojah, ega nutt ja hala ei aita muidugi, sest eelarve pisaraid ei usu. Selle tegemise ajaks saadeti Ligi Poola ja Ansip koos oma satraapidega susserdas kokku defifitsiidi, mis siiski ei sega suurendamast pensione. Vaat sellest ma küll aru ei saa, miks peab just neid suurendama. Kui majanduskriis puhkes, siis suurendati vastu terve mõistuse häält kah nimelt pensione, kuigi, olgem ausad: penskarite elul ei ole mitte midagi häda võrreldes nende paljulapseliste perekondadega, kus mõlemad vanemad on töötud.

Eks oravad kardavad muidugi vanamuttide hääli kaotada, sest nemad viitsivad valimas käia. Lapsed, kellel kõht tühi, teadagi, valida ei saa, ja neist on riigil ka sügavalt savi. Õpetajatest on kah savi, söögu puulehti – kui need näljastele lastele kõlbavad, miks siis pedagoogil alla ei peaks minema. Nii et kui varsti jälle kärpimiseks läheb – ja läheb, selle peale võin ma puulehti süüa -, siis pistavad krokodillid nahka laste koolitoidu, aga pensionitõus jääb, see on nagu aamen kirikus.

Homod on lihtsalt lollid

Minu lemmikajakirjanik Toivo Tänavsuu (loe ka siit ja siit) tembutab jälle: järjekordne surematu kirjatükk on kordades naljakam kui Kivirähu Jumala-kolumnid EPL-is. Esiteks, mees saab kohe pihta, milles selle kiriku humaniseerimise manifesti (või mis ta nimi iganes oli) põhiline point on see, et kirik peab hakkama homosid sallima.

Aga vaat seda ei saa Tänavsuu lubada. Tema ei liigutaks kulmugi, kui selguks, et paavst lapsi pilastab, see ei vähendaks jumala autoriteeti tema silmis karvavõrdki, aga vaat kui homomees armulauda saab, siis hakkab taevast kohemaid pussnuge sadama. Samas on kirikus teretulnud mõrvarid ja vargad, kellega koos Tänavsuu Olevistes igal pühapäeval taevaisa poole pöördub. Lootust patud andeks saada on absoluutselt kõigil pättidel ja pervodel, aga ainult mitte pededel, ja teate miks?

Sest – Tänavsuu ei mäleta piiblist ühtegi kirjakohta, kus keegi geimees oleks Jeesuselt oma pattude manifestile allkirja palunud. Noh, kui homod sellised jobud on, et õigel ajal ei taibanud Jeesuse poole pöörduda (mõrvarid ja pedofiilid igatahes taipasid), siis on nad küll ise süüdi, kui nad nüüd kiriku ukse taha jäetakse.

Sõjameeste orgiad

Kui üks väljaanne Kirsbergi kirja juba ära avaldas, ega siis teistelgi enam midagi üle jäänud. Esimene olla ei tahtnud keegi, kuigi kõik sellest juba ammu teadsid. Uudist iseenesest ei ole: mereväes käib hirmus prassimine ja joomine, alluvad on idioodid ja ülemused on värdjad, ja muud lahendust ei ole, kui kogu see kamp laiali peksta.

Noh, sama võib kirjutada maaväe või üldse mis tahes väe kohta, ja seda mitte ainult meil, vaid põhimõtteliselt mis tahes riigis. Suures joones võib täitsa tõsi olla, nii see sõjameeste elu käib. Kui parasjagu pauku teha ei lubata, siis polegi lihtsalt muud teha kui tina panna. Naistega on lood kehvad, nii et kui mõni naine silmapiirile sattub, siis loomulikult hakatakse „lunima“.

Loomulikult ei meeldi ülemustele targad alluvad, sest siis ei kuula nad nii hästi sõna, aga sõnakuulamisel peaks süsteem ju iseenesest püsti püsima. See, et molutamise eest paguneid juurde antakse, on kah täitsa normaalne, sest molutada peab sõjamees oskama, muidu läheb ta lahingut oodates lihtsalt lolliks. Ülemused joovad koos alluvatega? Noh, vanglates on ju samamoodi. Kõik kirjeldatu kuulub kinniste süsteemide juurde. Klassikalisest sümptomaatikast puudus vaid homoseksuaalsete stseenide kirjeldus ja üksteise piinamine.

Limukad ja lambad

Parlament on muutunud üldrahvaliku sõimu objektiks samamoodi nagu Tallinna linnavalitsus. „Toompea limukatest“ midagi muud ei kuule, kui et jälle nende palk tõuseb, aga tööd nad seal ju ei tee, niisama vahivad ringi ja teevad aega parajaks, ajaviiteks sülitavad üksteisele supi sisse (loe siit).

Ja mis neil seal teha ongi, seadused on ju suurelt jaolt kõik valmis, ühe-teise kallal nakitsetakse, aga põhimõtteliselt tullakse kokku ainult selleks, et nupule vajutada – nii, nagu on kokku lepitud. Isegi Euroopa võlakriisi ei saanud arutama koguneda, sest oli vaja puhata, mis sest, et ametlikult ju „limukad“ üleüldse ei puhka.

Jah, riigikogu maine on madal, aga ega ta mõnitamisega paremaks ei lähe. Milleks muuks kui mõnitamiseks saab pidada seda, kui netiportaalides kutsutakse inimesi „arutlema“ selle üle, kas ikka riigikogulase palk peaks tõusma või tuleks selle raha eest hoopis mõne päästekomando sulgemine ära hoida. „Limukad“ vastavad selle peale täpselt samamoodi nagu Tallinna TV paksud, et ühelt eelarverealt teisele raha üle tõsta ei saa, ja üleüldse, niisugune küsimusepüstitus on vildakas.

Mis on ühelt poolt justkui õige, aga teiselt poolt sulaselge jama, sest nii linnavalitsuse kui ka riigikogu ülesanne on eelarvet mõistusega teha. Ent kui igasugune arutelu algab ebakonstruktiivsest paikapanemisest, et mitte öelda tatipritsimisest, siis pole lootagi, et limukad „rahva häält“ kuulda tahaksid ja mõistuse pähe võtaksid. Lõpuks on limukatel mainest lihtsalt sügavalt savi, röökigu „rahvas“ kas või hääl kähedaks. Kodusõda nagu Kreekas meil juba oodata ei ole, eestlane on selle koha pealt lammas mis lammas (loe siit).

Sülitamisskandaal riigikogus

Tõepoolest, riigikogu puhvet lekib juba hullemini kui EÜS-i siselist. Eestivenelaste au ja südametunnistus, vene ajude ja mõistusega Yana Toom olevat lubanud Juku-Kalle supi sisse sülitada!

Sest Randpere ja Juku-Kalle olid Toomi surkinud: arvanud, et on teine selline kahtlane tegelane, peab silma peal pidama, et ta Randpere suppi ära ei sööks. Mispeale Toom teatanud: „Ma sülitan sinu suppi!“

Keeletundlikumad inimesed on juba märganud, et miski siin ei klapi. Kui Toom oleks kavatsenud sülitada, oleks ta öelnud: ma sülitan su supi sisse. Tõenäolisemalt mõtles ta hoopis: ma sülitan su supi peale (vene keeles sama väljend täitsa olemas), st mul on su supist kama kaks.

Raudsaar ajab jama

Raudsaare seisukohad on alati natuke liiga üldised ja pehmed ja vahel tundub, et tal üleüldse mingit seisukohta ei olegi, aga kuivõrd meediameditsiin on Eestis nõrgalt arenenud, siis üleüldises puuduses käib kah. Aga viimane lugu, mille Postimees temalt tellis, on valelik saast.

Raudsaar väidab, et kurikuulsa Hiina propagandalehe näol (loe siit) oli tegemist „tavalise reklaami ostmisega, ehkki suures mahus“. See kahjuks nüüd küll tõsi ei ole. Meediameedik võiks ikka reklaamil ja propagandal vahet teha. Ega see asi siis kah korras ei oleks olnud, kui oleks ilusti olnud ära märgitud, et makstud tekst. Ikka oleks ilge olnud.

Ega Hiina Rahvavabariik pole mõni uus pesupulber või imepehme peldikupaber, mida meile labaste turundusvõtetega pähe määrida püütakse. Jah, reklaamil ja propagandal on üks ühine omadus: nad mõlemad pesevad ajusid. Kui palju pesta lasta, on vabas ühiskonnas tarbija otsustada.

Aga täiesti lühinägelik on väita, et mõne riigi propaganda on sama süütu nagu beebitoidu reklaam. Ei ole. Riiklik propaganda on toote või teenuse reklaamiga võrreldes ikka tõeline hardcore, millest huvitatu peab ennast vähemasti sisse logima, kui mitte raha maksma – st selle levitamine suure päevalehe vahel on lubamatu. Ma pole ju sisse loginud ja raha maksnud ja ei kavatsegi maksta, sest ma ei taha sellist asja.

Loomulikult ei oleks Postimees saanud Hiinale ette kirjutada, mida nad oma raha eest peavad kirjutama. Mida oleks aga saanud ja pidanud – sellise roppuse avaldamisest keelduma. Kuulutust „Inimsööja otsib ohvrit“ või pedofiilide partei reklaami Postimees ju ei avaldaks?

Hullumaja otsib direktorit

Mulle meeldib, et Euroopa ja euro kriisist räägitakse meditsiini terminites, sest probleem ongi psühhiaatriline, mitte majanduslik. Ainult nüüd on see hull (Euroopa) nii hulluks läinud, et hullusärk (euro) enam ei aita.

Pajula näeb kahte võimalust: hull rahuneb ise tasapisi maha või siis tõmbab särgi puruks. Ainult et siis lükkab see hull ilmselt maakera uppi, sest kui juba särgist jagu sai, siis õnnestub küll vaevalt kellelgi teda enam voodi külge kinni siduda.

Teine võimalus oleks sellele hullumajale tegus direktor leida, luua rahandusministeerium ja tekitada ühtne juhtimine. Seda arvab Eesti meedias palavalt kummardatud Neivelt, aga ka globaalsed spekulandid Soros ja Buffet, kes on meile samuti suured autoriteedid.

Hea mõte jah, aga elu näitab paraku, et kui juba hullumajaga tegu, siis on selle direktor kah enamasti hull. Või kui ka alguses ei ole, siis pärast läheb, kindlasti läheb. Kujutage näiteks ette, et meie anname suurest kaastundest ilma ouzota jäänud kreeklaste vastu oma Jürgen Ligi Euroopale, et ta maailma ära päästaks, aga paari aasta lendab Ligi üle käopesa. Säh sulle siis kooki moosiga.

Laar ihkab sõtta

See oleks muidugi väga nunnu, kui Laar oma „taandumisega“ Eesti erakondade juhtimise põlvkonnavahetusele eeskuju annaks. Eriti Savisaarele, eks. Iroonia seisneb aga selles, et Laari „juhtimise“ all on IRL viimase paari aastaga kapitaalselt keskerakonnastunud (oravaid ma siinkohal kolkida ei viitsi, nendega on asi kõige hullem, sest seal töötab Keski mudel veel laitmatult).

Võib olla, et võim erakonnas on Laaril tegelikult käest libisenud tükk aega tagasi. Ma ei mõtle mitte sügelevaid kampsuneid (loe siit), vaid neid siledakoonulisi respublikaanidest molkuseid (loe siit). Neid nn uut tüüpi poliitikuid, kelle kätte parteid lähema kümne aasta jooksul paratamatult libisevad. Muide, isegi Ansip pole surematu, aga te vaadake seda põlvkonda, kes oravafarmis peale kasvab.

Huvi Euroopa Komisjoni vastu on Laar kirglikult eitanud, aga ega see pole siis ainus koht, kuhu Euroopa süsteemis maanduda. Laaril oleks komisjonis tõesti võib-olla igav ka. Eestis on tal igav niikuinii. Oleks veel, et kolmat korda peaministriks saaks, aga no ei saa praegu, ilmselt ei saagi enam. Küllap on tal mingi seikluslik variant juba varuks.

Võib-olla tuleb kuskil jälle mõni sõda, mõni uus Gruusia, kus Laar saab suure raha ja paraja adrenaliinilaksu eest head nõu anda. Eestis ei saa võib-olla kõik sellest ühtemoodi aru, kui riigi ründajad kohapeal maha lastakse, nagu Laarile garanteerida meeldib (loe siit), aga sellised leidub küll ja küll. Kaua sa ikka Facebookis seitsmekümne aasta taguseid sündmusi dokumenteerid ja virtuaalselt paugutad.

Eesti Panga keldris vedeleb luukere

2000. aastal käis Eesti Panga presidendi valimiste ümber tõesti ägedamat sorti tsirkus, nagu EE meelde tuletab. Ei tea kust välja tõmmatud Vello Vensel valiti ära ja Meri isegi kinnitas ta, aga siis teatas Vensel, et ta ikka ei saa, on haige. Keegi seda muidugi ei uskunud, aga mõne aasta pärast pani mees siiski kõrvad pea alla.

Siis tegid Kraft ja Kukk natuke rahvale teatrit ja lõpuks läks nii, et Kraft sai presidendiks, st oravad panid ennast maksma. Noh, äkki pole ka nüüd mäng veel päris läbi? Äkki kästakse näiteks Hanssonil haigeks jääda, sest muidu annavad oravad kampsunitele kaigast ja võtavad sotsid? Nii et võib-olla on tõeline verevalamine alles ees. (Loe ka siit ja siit.)

Kesknädal ajab luksuma

Nii hea numbrit pole Kesknädalal ammu olnud. Luksun naerust siiamaani, mine või ravile. Olulisi küsimusi tuleb küsida, ma räägin ju! Kn küsib: Kes on Marek Strandberg ja miks ta annab televisioonile intervjuusid?  Noh, vastake, rohelised! Ma tahaks kah teada. (Loe ka siit, siit ja siit.)

Teiseks, kes on Juku-Kalle Raidi vanemad? Nii kasvatamatut jõmpsikat pole enne riigikogus olnud. Hahahaa, aga Peeter Võsa? Lugupeetud poliitikud teie enda erakonnast ütlevad, et Võsa on pervert! Kesknädal, võtke viimase saate asjus ametlik seisukoht. See, et Lengile meeldis, mind ei rahulda.

Viimaks saan teada, et Ansipil hakkavad ilmnema „diktaatorile omased kalduvused nagu enesessesulgumine, ebaadekvaatsed kujutlused võimalikest ohtudest ja paaniline soov eraldada end lihtrahvast“. Diagnoose jumaldan ma peaaegu sama palju kui pealtkuulatud kõnede üleskirjutusi (Kaasiku ja Õispuu omad olid siiski lahjad).

Kampaania „Ärma talu raha lasteaedadele“ on ka kuum. See on hea, et Tarand ja Kesk pärast Ilvese ärakinnitamist siiski ühisosa leidsid. Ma arvan, et kui lasteaiad kas või Ummelase ja Saarna palgaraha endale saaksid ja Ärma teenijate oma, siis oleks kokkuvõttes ju jumalast okei.

Ansip ja tibud

Jah, vaat, võib-olla Jürgen Ligi ei hakanudki poliitikast lahkumisest rääkima ilmaasjata. Kui ma nüüd Päevalehest seda ägedat pilti vaatan, kes Ligi asemel riigieelarvet teevad, siis pole mul enam ei kõhklusi ega kahtlusi. Ansip on lõplikult savisaarestunud. Ainult et tema naised on Batrakovast ilusamad.

Einoh, te vaadake seda pilti! Ühel käel Michal, teisel Pentus. Kardan, et need kaks oskavad arvutada ainult kümne piires ja tunnevad ainult suuri tähti. Ligi on üks väheseid mehi oravate hulgas, kes arvutada oskab. Ansip suudab küll numbreid pähe õppida ja neid varrukast puistata, aga mida need tähendavad, sellest ei saa ta aru ei ööd ega mütsi. Ja niisuksed lastakse eelarve kallale, tuletaevasappi.

Meil läheb väga hästi

Peaminister Ansipil on õigus: Eestil läheb väga hästi, sest väga paljudel maailma riikidel läheb tunduvalt halvemini.

Kuigi isegi soomlased teavad, kuidas Eesti lapsed näljaga puulehti söövad, ei ole meie olukord ometi võrreldav Somaaliaga, kus on pika põua tõttu ametlikult näljahäda välja kuulutatud ning iga päev sureb nälga sadu inimesi. Peaministri optimismi kinnitab Tervise Arengu Instituut, kelle teatel on hiljuti nii Eesti kui muu maailma meedias hiljuti levinud uudis nälgivatest Eestimaa lastest eksitava väärtõlgenduse tulemus.

Meil läheb palju paremini kui Lätis, kus poliitikat teevad oligarhid ning seda suunavad Vene poliittehnoloogid. Meil ei saa midagi säärast juhtuda, sest oligarhe ei ole ja Vene raha liikumise Eesti poliitikasse tõkestab kapo. Mäletatavasti sulas üks kolmandik vene raha ära ja kahele kolmandikule pani kapo efektiivselt käe ette.

Kreeklastest läheb meil ka palju paremini, sest keegi ei märatse ega laamenda tänavail. Eestlased kannatasid kõik kärped vaikides ära ja on valmis kreeklaste muretu elu edaspidi omast taskust kinni maksma. Ka ei saa meil juhtuda midagi säärast nagu Inglismaal, sest meil lihtsalt ei ole selliseid inimesi, kes midagi säärast teeksid. Samamoodi on meil välistatud terrorirünnakud, sest meie sõdurid mitte ei pea Afganistanis sõda, vaid ehitavad koolimaju ja jagavad lastele kommi.

Miks Ligi ja Tarand ei saanud

Ekspress on tulnud välja imelise teooriaga: Ligi ei saanud Eesti Panga presidendiks selle pärast, et tema sugulane Indrek Tarand kandideeris Ilvese vastu presidendivalimistel (Männik olevat Ilvese lehma lellepoeg). Tegelikult kardeti hoopis, et Ligis lööb aktiivsest poliitikast lahkumisega välja luuletaja (loe ka siit ja siit).

Luulegeen on Ligide perekonnas kõvasti sees. Jürgen Ligi õde Katre Ligi on avaldanud mitu luuleraamatut, milles leidub täitsa häid, teenimatult vähe tähelepanu saanud tekste. Iseseisva mõtlemisega ja tugeva loomuga naisena pole Katre Ligi kunagi ekspluateerinud oma mehe perekonnanime, küllap selle pärast, et Runnel on temast luuletajana siiski kordades tuntum.

Nojah, ja Tarandiga sama lugu. Indreku ja Kaarli ema Mari teatavasti on Juhan Viidingu õde. Ei saa mingil juhul presidendiks lasta inimest, kelle suguvõsas on geenius, hapra loomu ja saatusega looja. Niisugusest ei tea iial ette, mis ta seal Kadriorus tegema hakkab. Ilvesele seevastu ülearust loovust ette heita ei saa. Eestile see praegu sobib (loe siit).

Arvestades, et Tarand ja Ligi on ka omavahel sugulased (tõsi, mitte eriti lähedalt), siis ongi kõik selge.

Ligi ütles, et Hansson on mömm

See Eesti Pangast Soonvaldile lekitatud Jürgen Ligi kiri on väga peen lugu, aga kui lühidalt maakeeles kokku võtta, siis ütleb Ligi, et Männik võib Hanssoni Hiina-kogemusega suurelt orki lennata, sest Hanssoni-suguse akadeemilisevõitu pehmikust jobuga pole Eesti Pangas midagi peale hakata. Ligi ei pea Hanssonit millekski, see on klaar.

Noh, Suti akadeemiline taak nii suur ei ole, aga temal on jälle see pikalt Eesti Pangas töötamise taak. Mis võib olla nii hea kui halb, Ligi meelest on siis hea, sest et Hansson on paha. Kuigi ühtegi nime Ligi välja ei ütle, tundub tal Hanssoni vastu midagi isiklikku olevat. (Loe ka siit.)

Männikule võiks aga muret teha, miks Eesti Pank lekib nagu katkine solgiämber. Selge see, et laiale avalikkusele Ligi kiri nüüd küll mõeldud ei olnud.

Ansip istus Postimehele pähe

Hiina Rahvavabariigi kinnimakstud roppus sai Postimehe vahel ilmuda ilmselt tänu võimuvaakumile. Kui Kopli enam peatoimetaja ei ole ja Reinap veel paberlehest üle ei käi, siis on sellised asjad võimalikud (loe ka Hõbemäge, kes vist Ekspressis enam püüne peale ei pääse, isegi Keskpäevatunniga seotud „tikli“-mõõtu tekstid jäävad blogisse).

Tõenõolisem on siiski, et Reform istus otseselt ja vahetult Postimehele pähe. Ansip oli ju jumala närvis, kui hakati rääkima, et dalai-laama Eesti-visiidi pärast teda Hongkongi ei lastud (loe siit).

Uue supertoimetuse sünd on muidugi kuum sõna. Alles ju PM ja PM online deklareerisid, et neil pole ühist üldse midagi, et tegu on lausa eri ettevõtetega ning Elu24 paljad tagumikud pole üld-se mit-te paberlehega seotud, kuigi veebis vilguvad need kõvade uudistega kõrvuti. Samas, kui Reinap saab Kopli asemel peatoimetajaks, siis ei pea ehk Kadastik nii palju tõmblema. Kopli võib hakata koos Lariniga kohvi joomas käima ja mõnusat meediakriitikat arendama.

Muulile anti kinga

Võib küll olla, et Muulile kingaandmise põhjus oli kõrge palk. Samas, seal pidi olema midagi veel, sest eeldatavasti kärbiti Muuli palka kõvasti juba siis, kui ta arvamustoimetuse juhi kohalt päevatoimetajaks degradeeriti.

Asemele sai Neeme Korv, keda tuntakse arvamusliidrina Muulist tunduvalt kehvemini. Korv kirjutab vähe, vähetähtsatest asjadest ja igavalt, ja kui ta ka raadioeetrisse pääseb, siis üldiselt sealt erinevalt Muulist midagi tsiteeritavat ei tule.

Muuliga võis olla see asi, et ta pole eriti juhitav, sest on ise sündinud juhiks. Ega ta Päevalehte juhtimast ju ise ära läinud, lihtsalt Tomberg toodi asemele. Postimehesse mineku plaan oli ikkagi seotud peatoimetajaks saamise sooviga. Postimehe peatoimetaja oli tollal Urmas Klaas, keda keegi tõsiselt ei võtnud. Aga noh, Postimehe peatoimetajaid ongi raske tõsiselt võtta, sest Maakri tänava kohal hõljub Kadastiku vaim.

Ansip võitleb plämaga

Peaminister Ansip lükkas kategooriliselt ümber kõik viimasel ajal liikvele pääsenud kuulujutud ja käibetõed, mille tekitajaks ja levitajaks peab ta meediat (PM).

Ansip teatas, et tema visiit Hongkongi ei jäänud ära sugugi mitte sellepärast, et dalai-laama Eestis käis ja mitmed poliitikud temaga (küll mitteametlikult) kohtusid. „Kinnitan, et see on pläma. Ma pole kunagi Hongkongi minna tahtnud. Singapur on mulle palju olulisem kui Hongkong ja siin mingist laamast rääkida on kohatu.“

Ansip kummutas ka Indrek Tarandi väite, nagu oleks ta armeeteenistuse ajal olnud pataljoni poliitülem ehk sampoliit. „See on pläma,“ teatas ta. „Ühtlasi kinnitan endiselt, et 1988. aastal, kui koerad Tartus näksisid, olin mina ämma juures, ja kui keegi midagi muud väidab, siis on see pahatahtlik laim.“

Täiesti alusetud on Ansipi hinnangul ka kuulujutud, nagu lahvataks maailma majanduses kohe uus kriis, mille käigus eurotsoon vältimatult laguneb. „See on pläma,“ ütles peaminister. „Täpselt sellist eurot me endale tahtsime, ja kui keegi veel mingist uuest kriisist räägib, siis kinnitan mina, et ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada.“

Ootan Taavi Veskimäe pihtimust

Kaja Kallas tunnistab oma blogis üles, et tema pole Mailis Reps või Liisa Pakosta, kes titega tissi otsas riigikogusse lähevad. Normaalne. Teisalt on talle ilmselt südamesse läinud kommentaatorite sõim, et laskis, näe, ennast riigikokku valida ainult selleks, et head emapalka saada.

Hea küll, aga miks Taavi midagi isiklikku ei pihi? Kas Siim on tal juba kõrvad pihku võtnud? Tahan kohemaid Veskimäe blogist lugeda, mida Kaja temas üldse leiab ja kas Siim ilma abieluta koos elada lubab. Õhtulehest tahan lugeda, kas Veskimägi alimente ikka maksab. (Loe ka siit.)

Jess, Ligi ei saanud!

Mul on väga hea meel, et Jürgen Ligist ei saanud Eesti Panga presidenti. Seda peeti üldiselt äraotsustanud asjaks, alles vahetult enne valimisi lekitati Soonvaldile, et polegi nii kindel. Ligi võinuks olla hea president, aga ta on poliitik. Eesti Panga president peaks olema apoliitiline tegelane. Ja seda Männik mõistab.

Männik mõistab sedagi, et pole hea, kui inimesele juured alla kasvavad. Ega ta ilmaasjata Rossi ja Minkat minema saatnud. Rääkis teine pärast ilusti, et Ross on hea mees, aga pärast kooli töötanud ainult Eesti Pangas. No tõesti, võiks natuke maailmas ringi vaadata, enne kui ühe koha peal hallitama lähed! Minka kohta tal nii häid sõnu öelda polnud, aga Minka on ka kakukull ja närvid on tal kehvad (loe siit ja siit).

Ma arvan, Männikul on oravate terrorist nii kopp ees, kui vähegi olla saab. Ja oli ka aeg näidata, et Eesti Pank pole mingi kuradi oravate tagatubade käepikendus. Nii et ometi üks asi siin äralubjastunud Eestimaal, mis ei läinud nii, nagu pidi minema! Hurraa! (Loe ka siit.)

Kes kardab meelelahutust?

Delfi helgeim pea Vahur Koorits leiab, et ERR-i uudisteportaali ainus tegeliku toimimapanemise võimalus oleks meelelahutuse sissetoomine. Tõepoolest, oleks ju täiesti loomulik, et Eesti suurimal meediaorganisatsioonil oleks ka võimsaim portaal, seda enam, et omatoodetud sisu maht on väga suur ja üldiselt siiski heatasemeline, sh meelelahutus.

Praegu on seis selline, et ERR kingib telesaadete sisu vahendamisega toodetud klikid lihtsalt ära: Delfile, Elu24-le, Õhtulehele. Kõik need kolm, ÕL vaat et kõige rohkem, lüpsavad telet halastamatult, ja ERR vaatab, käed rüpes, pealt, kuidas tema saated väga lihtsate vahenditega rahaks tehakse. Need klikid võiks ERR oma portaalis ise kerge vaevaga kokku roobitseda.

ERR-is on meelelahutuse kaasamist online'i küll kaalutud, ent otsusteni pole jõutud. Seda mitte arvamuse pärast, nagu peaks korralik ajakirjandus tingimata igav olema (ETV ja raadio programmid ju seda pole). Asi on inertsuses, arguses ja võimetuses seda portaaliseltskonda tööle panna. Te vaadake järele, palju seal inimesi tööl on, ja arvestage välja, mitu uudist nad päevas treivad.

Sklerootiline Eesti

Uus inimarengu aruanne on ajakirjanduses suhteliselt läbi nätsutatud, kuigi pealiskaudselt. Nii pikka juttu ei viitsi ju ükski ajakirjanik läbi lugeda, aega ka pole, sest produkti on vaja anda. Asja võtab tabavalt kokku Vello Pettai, kes väidab, et Eestit võib tagada poliitiline skleroos (ERR).

Tegelikult muidugi mitte ei või, vaid juba ongi tabanud. Skleroos ei tähenda mitte ainult seda, et hakatakse tuhatoosi külmkappi ja leiba pesusahtlisse toppima. Laiemalt võttes on tegu kudede ja elundite kangestumisega. Kõige paremini teatakse arterioskleroosi, veresoonte lubjastumist. Lubjakaks muututakse üldiselt vananedes, kui selle vältimiseks midagi ette ei võeta.

Eesti trend on, et ega ei võeta. Meil on lubjakate ja lubjastujate ühiskond, ja seda mitte pensionäride osakaalu pideva suurenemise, vaid just kangestumise poolest. Üleüldine paindumatus, ühekülgsus, mälu halvenemine, mõtlemisvõime taandumine. Poliitiliselt tähendab see seda, et kõik jääb nii, nagu oli, mitte midagi ei muutu (loe ka siit).

Tõelist kristlast tunneb tegudest

Ei ole see elu Luige grupis nii hirmus midagi, kui räägitakse: kui ajakirjanikel on raha, mida kerjustele jagada, on elu hea. Muidugi, kõik ajakirjanikud ei ole tõelised kristlased nagu minu lemmik Toivo Tänavsuu (loe ka siit ja siit), kes ei hooli isegi sellest, kui heidik ostab saadud raha eest leiva asemel õlut. Ega ükski ela ainult leivast.

Vähe sellest, Tänavsuu ei mõtle mitte ainult lokaalselt, vaid ka globaalselt. Kerjusele raha andes tal käsi ei värise ning andmisrõõm on suur ja siiras. Riiklikul tasemel tekib tal siiski fundamentaalseid küsimusi: „Aga kas me ikka peame nii püüdlikult jõudma kõiki toetada ja kõiges kaasa lüüa? Mida see meile tegelikult annab?“ (EE)

Soovin, et Tänavsuu valgustaks lugejaid ka teistes põhjapanevates küsimustes: „Kust me tuleme ja kuhu läheme?“; „Mis on elu mõte?“ ja „Mis meist saab, kui me ära sureme?“

Aaviksoo ja Kaalep – kuum!

Oi, kui see Tiina Kaalepi ja Aaviksoo asi tõsi on, siis on lahe küll. Nad moodustaksid vägagi kuuma paari. Ega tegelikult Kaalep ei salanud ka, nii et küllap on tõsi.

Aaviksoo on, teadagi, minu lemmikminister, sest ta on valitsuses kõige pikem ja kõige reljeefsem. Vanasti, kui ta veel sõjaminister oli, siis kostis kaitseminni töötajate nutt ja mulle koju kätte. Loodame, et ta haridusministeeriumis kellegagi ei pahanda, sest naiste peale ei ole ilus karjuda.

Tiina Kaalep meeldib mulle ka, sest tal on ülimalt lahe militaarses stiilis mantel. Sellist ma tahaks endalegi, aga arusaadavalt niisuguseid juba poes ei müüda ja ilmselt peab kuuluma ka ERR-i juhatusse, et endale sellist lubada (kuupalk 55 000 vanas rahas).

Ja mõelgem veel, kui hästi see mõjub nii rahvusringhäälingule. Kas seal siis IRL-i häält senimaani kuulda on, ah. Nii et palju õnne!

Väike vastik rasvajäätis

Üldiselt tuleks need, kes kohukeste ja jäätise sisse taimerasva topivad, ilma pikema jututa seina äärde panna ja „põmm“ teha. Aga kuivõrd enamik tootjaid on niikuinii ilged toidusolkijad, siis tuleks sellest hirmus verevalamine, mis osutuks siiski ülereageerimiseks, sest tegelikult on maailmas vist ka tähtsamaid asju.

Jäätisetootjad avaldavad Äripäevas muret, et äsja turule tulnud Big Milki nimelist jäätist tootev firma solgib turgu. Mis kuradi milk, kui tegelikult on rasv. Ärge muretsege, jäätisetootjad, see on niivõrd vilets jäätis, et seda küll vaevalt keegi teist korda ostab. Vähe sellest, et pole milk – mis on klaar esimesest ampsust – see pole ka big. See pole üldse mingi jäätis, vaid hale plönn.

Hea on elu meie maal

Ma teadsin, et Tarand ei saa presidendiks, kõik teadsid. Aga kui lõpuni aus olla, siis ma natuke lootsin. No vähemasti põlluleminekut. Mitte et ta mulle meeldiks või et ma arvaks, et temast oleks saanud hea president. Ei. Aga ma tahtsin muutust. Muutust muutuse pärast, öelgem otse. Mul on kõrini sellest, et kõik on kogu aeg ette teada.

Ma teadsin, et Rattal ei ole Savisaare vastu šansse. Ei, mitte et ma Rattasse nii väga usuksin (loe siit) – kuigi ta läks aja edenedes järjest veenvamaks. Mulle hakkas isegi tunduma, et temas midagi on. Erakonna juhti – ei tea, aga see polegi tähtis. Ma tahtsin muutust. Tahtsin, et see savisaarendus ükskord ära lõpeks. Läks nii, nagu ette teada oli.

Jürgen Ligi mulle tegelikult meeldib (loe ka siit), ta pole mingi Pentuse või Michali sugune broiler. Aga palju vähem meeldib mulle see, et tema saamine Eesti Panga presidendiks on ette teada. Võib-olla on ta sellel kohal isegi täitsa okei, aga – ta on ju parteilane! See on fakt, ja kaugeltki mitte süütu fakt. Eesti Panga president ei peaks olema parteide lõa otsas, selline Lipstoki-sugune oravate tallalakkuja ja tänuvõlglane (loe ka EPL-i).