Riigid ja nende juhid pole nn tavainimesest sugugi mõistlikumad: ajavad aga näost sisse kõike, mis hamba all ei karju, sporti ei tee ja tõsiasjadele näkku ei vaata – enne kui kõht koledasti valutama hakkab või kuskil mõni ilge paise välja lööb.
No mis jutt see on, et võlakriis nakkab ja euroala kriis levib. Ei ta nakka midagi ja ei leviks ka nii hullusti, kui paar sammukest ette mõelda ja arvutada. See, nagu näha, pole just riikide tugevaim külg. Arvutama ja mõtlema hakatakse alles siis, kui rahakotis kiunub tuul ja võlgu on võetud niisugune summa, et nullid selle lõpus Maalt Kuule ulatuvad.
See oleks nagu mingi suur üllatus, et Kreekale järgneb Itaalia. Nagu päeva pealt oleks haigeks jäänud, jala pealt maha kukkunud! Berlusconile näkkuvaatamisest peaks ometi piisama, et pikaajalist võigast tõbe tuvastada – ei siin paari süütu (raha)süstiga pääse. Paljale pealaele võib ju kaunistuseks juuksetutte istutada, aga ega see rikkiläinud vereringet ja roisus seedimist paranda.
Meil on siiamaani ikka kõik hästi. Väike tubli Eesti maksab Kreeka haiguse kinni ja küllap Itaalia ka. Meil võlgu pole, Ansip ise ütles. Ja kui Obama enam pensioneid välja maksta ei suuda, siis võime seda ju meie teha, sest meie penskarid elavad nii hästi, et ei pea paljuks tuvidele saia sööta. Kuni niimoodi raisatakse, võime kogu nälgivat maailma aidata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment